Ain Mäeots paneb kokku Kõivu uut puzzlet

 
 
 

 

Elli - Merle Jääger. Foto: Rein Urbel

 
Kristiina Garancis: 19. detsembril esietendub Vanemuises sinu lavastatud Madis Kõivu näidend "Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga". 
Ain Mäeots: Küsisin mõni aeg tagasi Madis Kõivult, et kas tal on mingit võrukeelset näidendit. Ta tõi mulle ühe teksti ja ütles, et see on lihtsalt lugemiseks. Kui tekstiga tutvunud olin, siis tekkis mul kindel tahtmine just seda teksti lavastada. Andsin näitlejatele ka lugeda, nemad arvasid sama. 
Kuna lavastuses kajastuvad sündmused on aga väga isiklikku laadi, tuli enne täita üks eetiline tingimus – näidendis mainitud kirjaniku sugulased, kelle nimekuju on küll muudetud, pidid mängimisega nõus olema. Selle me ka saavutasime. 

Kas võru murde kõnelemine näitlejatele keeruline polnud? Või on nad juba harjunud seda keelt laval kasutama – Ingo Normeti lavastatud Madis Kõivu-Aivo Lõhmuse "Põud ja vihm… ", sinu kätetöö Bernard Kangro "Susi"?
See, et materjal oleks võru keeles, pole eesmärk. Oluline on materjal ise. Võru keel on lihtsalt selle näidendi õige vorm. Põhitrupil on see baas või kogemus juba olemas, see tegi ka proovid kergemaks. Keel, milles need tegelased mõtlevad, on võru murre. Keel ja mõtlemine aga on omavahel tihedalt seotud. Hetkel, mil näitleja on tegelaskujule pihta saanud, läheb keeletaju ka kohe paika. 

Eesti kirjakeeles kõnelemine oleks siis sama, mis selle näidendi suvalisest võõrkeelest eesti keelde tõlkimine. 
Laval on kohe selgelt näha, kas näitleja mõtleb õigesti. Kui ta seda teeb, siis saab temast täiesti vabalt aru. Kui aga ei – midagi on sisuliselt paigast ära –, siis hakkab keel häirima. Publik peaks tekstist küll aru saama, kui tema emakeel oneesti keel.

Kõivu näidenditesse on peidetud tugev struktuur, karkass. Inimesel, kes tugevat loogilist mõtlemist ei valda, võib olla raske seda selles nn. unenäolisuses ära tunda, kus tuhandeid seoseid ja lahtisi otsi, millest ise tuleb läbi ronida ja mis mõistmiseks sõlmida. 
See ongi üks põhilisi küsimusi, kas näidend ka laval välja tuleb. Väga lihtne on loole läheneda suhtumisega – oo, see on kõik üks udu ja unenägu.  See näidend on nagu puzzletükkide kätteandmine. Mina kui lavastaja pean publikule  need tükid õiges järjekorras, õige nurga alt kätte andma. Tükk aega ei saa ilmselt vaataja aru, mis seos mõndade tükkide vahel on. Järsku aga tekib hetk, mil lugu jooksma hakkab. Esimest korda teksti lugedes oli mul kogu aeg teadmine, et kuigi esmapilgul on tegemist seosetute tükkidega, on kõik tegelikult omavahel tihedalt seotud. Elli puhul hakkab mängima ka see, et pisike nüanss, mille mina olen valesti teinud või kokku pannud, hakkab mõjutama kogu tervikut. Kui puzzle üks tükk on valesti asetatud, siis kukub kogu mäng kokku. Lihtsamate narratiivsemate lugude puhul, kui mingi koht on mõrane, seda muret pole. Kõivu puhul kandub mõra edasi. 

Mis selle näidendi puhul oli peale atmosfääri ja struktuuri eriti hingelähedane?
Teema on ikkagi äratundmine. Publik hakkab kaasa elama siis, kui ta ei vaata võõrast lugu, vaid tegelaste probleemid ja see, mis neid nutma ja naerma ajab, on talle lähedane, tuttav. Minu eesmärk on, et publik saaks isiklikult puudutatud.

Nii et sinu tõukeks on teksti kodeeritud ajatus, igavikulisus?
Kui on tegemist tugeva alustekstiga, kirjandusliku materjaliga, siis on minu kui lavastaja kohus teksti sisestatud teemad teatrilaval välja tuua. Lavastajana ei hakka ma mingit tükki oma nägemist järgi väänama-pöörama. Kui ma seda teen ja uusi rõhke panen, siis nii, et see, mis mind lugedes puudutas, jõuaks rõhkude kaudu kohale. Ma ei kasuta näidendeid oma ego eksponeerimiseks.

Niisiis esitled lavastuse kaudu näitekirjanikku ja tema mõtteid. 
Trupp koosneb noortest näitlejatest, kuigi näidendis on tegemist vanemate inimestega. Kuna tegelaste vanus tüki jooksul kõigub ühest kuni seitsmekümne aastani, siis olin seda meelt, et pigem mängigu vana inimest noor kui vana noort. Mängivad Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Helena  Merzin ja külalistena Piret Rauk ning Indrek Taalma. 
Lavastus esitatakse Vanemuise suure maja laval, nii et publik on ka lavale toodud. Lavale ehitatakse ruum, mis asub ruumis. See oli nii minu kui ka kunstniku idee korraga. Kahte külalisetendust "Punjabat" ja "Nukkude akadeemiat" on Vanemuises ka  niimoodi mängitud.

Sinul kui lavastajal on sel aastal nn. originaalloomingu periood: järgmine lavastus on ka eesti autorilt ja eesti ainesest.
Järgmisena hakkan ette valmistama Mart Kivastiku näidendit "Õnne, Leena". See on praeguse materjaliga võrreldes absoluutselt erinev. Minult on juba küsitud, et kas see on Elli järg. Kuigi ma Kivastiku asju olen lugenud, üllatas mind see lugu siiski – see on väga lihtne, südamlik, humoorikas. Mingit kiiksu pole – lihtne, selge ja mitte primitiivne. 

On see juhus, et kaks eesti tükki järjest.
Tundub, et on juhus, aga kes teab. 

Plaanid?
Ei taha rääkida, sõnun veel ära.

Oled hetkel ainult lavastajana palgal?
Jah, mul pole kohustust võtta endale uut näitlejatööd, pean ainult mängukavas olevates tükkides, kus juba mängin, kaasa tegema. Mulle kulub see paus ära. Näitleja ja lavastaja töö on liiga erinev. Ei saa teha mõlemat natukene. Peab täielikult pühenduma. Loomingulist juttu võib rääkida, aga loeb ikka see, mis on pärast laval. Mul on kriitikaga vedanud. Huvitav on mõnikord lugeda asju, mis on nii loomulikud, et neist ei pea rääkima, aga on huvitav lugeda, kui seda on pikalt ja põhjalikult tehtud. On ka arvustusi, mis on liiga kiitvad ja tekitavad tunde, et kriitik on näinud oma pisuhända ja "hakanud oma nägemust panema". 

Kas polnud hirmu Kõivu kallale asuda Pedajase tehtud lavastuste taustal?
Loomulikult on, aga ma ei lase end sellest häirida. Sellepärast ei saa mina oma tööd tegemata jätta. Mul pole kompleksi, et ma peaksin Pedajasest võimalikult erinevalt tegema. 

Kristiina Garancis