Arhitektuur
 

 
 
 
 

 
Muuseumi sein (keskus)
 
Arhitektuur on ühiskonna tõelise olemuse väljend samamoodi, nagu inimese füsiognoomia on üksiku indiviidi olemuse väljend. See võrdlus käib sellegipoolest pigem ametlike tegelaste (prelaatide, magistraatide, admiralide) füsiognoomia kohta. Tegelikult on see vaid ühiskonna ideaalne olemus – ühiskonna, millel on autoriteeti keelata ja käskida; ühiskonna, mis väljendab end arhitektuurilistes kompositsioonides sõna otseses mõttes. Niisiis, suured monumendid on püstitatud kui vallid, mis kaitsevad majesteeti ja autoriteeti kõikide kahtlaste elementide vastu: katedraalide ja paleede vormis räägivad kirik ja riik rahvahulkadele ja äratavad neis harrast aukartust. Ongi tegelikult ilmne, et monumendid sisendavad sotsiaalselt aktsepteeritud käitumist ja sageli ka tõelist hirmu. Bastille’ vallutamine sümboliseerib asjade seisu: on raske seletada hulkade impulsiivset käitumist teisiti kui inimeste vihana monumentide vastu, mis on nende tõelised isandad.
Pealegi, iga kord, kui arhitektuurne kompositsioon ilmneb kusagil mujal kui monumentides, olgu see siis füsiognoomias, kostüümis, maagias või maalis, võib sellest järeldada jumaliku või maise autoriteedi prevaleerivat maitset. Mõningate maalijate suured kompositsioonid väljendavad tahet suruda vaim ametlike ideaalide piiridesse. Akadeemilise konstruktsiooni kadumine maalis on, vastupidiselt, värava avamine sotsiaalse stabiilsusega kõige sobimatumate füsioloogiliste protsesside väljendustele (isegi liialdusteni minnes). See seletab suurel määral pingelisi reaktsioone, mida on viimase poole sajandi jooksul esile kutsunud maali, mida sinnamaani iseloomustas teatava arhitektuurse skeleti olemasolu, järjekindel teisenemine.
Pealegi on ilmne, et kivisse tardunud matemaatiline kord ei ole midagi muud kui maiste vormide evolutsiooni kulminatsioon, mille suund on antud, bioloogilises korras, ahvi vormist inimeseni – viimane esindab juba kõiki arhitektuuri elemente. Morfoloogilises protsessis inimesed ilmselt esindavad vaid ühte vahepealset staadiumi ahvide ja suurte ehitiste vahel. Vormid on muutunud üha enam staatilisemaks, üha enam dominantsemaks. Inimlik kord on algusest peale just niisama lihtsalt seotud arhitektuurse korraga, mis ei ole midagi muud kui esimese edasiarendus. Nii et kui rünnatakse arhitektuuri – selle monumentaalsed ehitused on praegusel hetkel maalima tõelised isandad, kes koguvad alandlikke hulki oma varju, sundides peale austust ja imetlust, korda ja piiratust –, siis rünnatakse mingil moel inimest. Üks terviklik maine tegevusala, kahtlemata kõige hiilgavamal intellektuaalsel tasemel,  demonsteerib seda tendentsi, mõistes inimese predominantsi hukka – niisiis, nii imelik kui see ka pole: kui küsimus on nii elegantses olendis nagu inimene, avaneb maalijate poolt osutatud tee elajaliku monstroossuse poole, justkui poleks muid võimalusi pääseda arhitekuuri galeeriorjusest.

Muuseum
Vastavalt Grande Encyclopediele, esimese moodsas mõttes muuseumi (esimene avalik kollektsioon) rajas Prantsusmaal Konvent  27. juulil 1793. Moodsa muuseumi algupära võib olla niisiis seotud giljotiini ilmumisega. Siiski, Oxfordi Ashmoleani muuseum, ülikoolile kuuluv ja rajatud XVII sajandi lõul, oli juba avalik kollektsioon.
Muuseumid on kahtlemata arenenud kaugemale oma loojate isegi kõige optimistlikumatest lootustest. Maailma kui terviku muuseumid ei esinda praegu mitte ainult rikkuste kolossaalset akumulatsiooni, vaid ka kõik need, kes külastavad neid maailma muuseume külastavad, etendavad kahtlemata inimkonna kõige grandioossemat etendust, mis on vaba materiaalsetest muredest ja pühendatud mõtisklustele.
Peab võtma arvesse, et ruumid ja kunstiobjektid moodustavad vaid mahuti, mille sisu moodustavad külastajad. Sisu on see, mis eristab muuseumi privaatsest kollektsioonist. Muuseum on nagu linna kopsud – igal pühapäeval voolavad hulgad justkui veri läbi muuseumi, tulles välja puhastunute ja värsketena. Maalid on vaid surnud pinnad ja juhtivate kriitikute poolt kirjeldatud mäng; sähvatused ja valgusvood leiavad aset rahvahulkades. Pühapäeval kell viis on huvitav imetleda Louvre’i väljapääsu juures külastajate voogu, mida on ilmselt pannud liikuma iha olla täielikult selline, nagu need taevalikud ilmutused, millest nende silmad on veel vaimustunud.
Grandville on muuseumide puhul visandanud mahuti seostatuse sisuga   külastajate ja külastatute  formeeritud seoste (vähemalt pealiskaudse) liialdamise abil. Kui Elevandiluuranniku põliselanik asetab mõne neoliitikumiperioodi poleeritud kivikirve vett täis anumasse, supleb selles anumas ja pakub kodulindu ohvrianniks sellele, mille ta usub olevat (taevast tormikärgatuse saatel alla kukkunud) “tormikivi”, siis ta vaid kujutleb ette entusiasmihoiakut ja sügavat osadust objektidega, mis iseloomustab moodsa muuseumi külastajat.
Muuseum on kolossaalne peegel, milles inimene  mõtestab ennast igas aspektis, leiab end olevat sõna otseses mõttes austusväärse ja loovutab end ekstaasile, mis väljendub kõigis kunstiülevaadetes.
 

Tapamaja
 

 
 
 
 
Tapamaja sein (perifeeria)

Tapamaja on pärit religioonist niivõrd, kuivõrd möödunud aegade templitel (kui mitte mainida tänaseid hindu templeid) oli kaks eesmärki: neid kasutati nii palveteks kui tapatalguteks. Sellest, kahtlemata (ja seda saab paljuski ilma kahtluseta otsustada tänapäeva tapamajade kaootilise väljanägemise põhjal), tuleneb  mütoloogiliste müsteeriumide ja  kohtade, kus veri voolab, iseloomuliku kurbliku väärikuse hämmastav kokkulangemine. W. B. Seabrook, täheldades, et ohvriveri on neetud ja karantiinis peetud justkui koolerat kandev laev, leiab, et sellised kombed on lääged. Tegelikult, niisuguse needuse ohvrid ei ole lihunikud ega loomad, vaid need tublid inimesed ise, kes vaid läbi ohvrivere on võimelised taluma omaenda inetust; inetust, mis on tõhus vastus haiglasele vajadusele puhtuse järele, sapise väikluse ja igavuse järele. See needus (mis hirmutab vaid neid, kes seda välja ütlevad) paneb nad vegeteerima tapamajadest võimalikult kaugel. Nad pagendavad end vastumürgina amorfsesse maailma, kus ei ole enam midagi hirmsat ja kus, taludes seda väljajuurimatut painajat häbiga, on nad taandatud sööma juustu.

Georges Bataille
 Tõlkinud Ene Priimets