Haapsalu muusikasuvi jätkub “Viiulimängudega”
 
Hiiumaa kadakate vahele vist ei kosta mujal Eestis toimuv – kuidas teisiti mõista Rein Rannapit, kes esimeses “Kultuurimiksis” väitis, et meie süvamuusikas valitseb suvel haudvaikus. Võsul puhates ei anna hing küll rahu: tahaks Pärnusse, Kuressaarde, Haapsallu, Elvasse… Üks muusikafestival vahetab teise välja ja kõikjal on midagi huvitavat kavas. Õnneks on kuulamisväärset lähemalgi – eile lõppes “Seitsme linna muusika” Ida-Virumaa linnades ja algasid Võsu viiendad muusikapäevad, mis kulmineeruvad homse ooperigalaga, Tallinna filharmoonikute ees Pille Lill ja Jassi Zahharov. Muide, mõlema festivali kontsertidele pääses tasuta.
Ent käesoleva sõnumi eesmärk on teada anda Haapsalus toimuvast. Sealse uhke vanamuusika festivali kaja alles kestab, aga järgmisel nädalal on algamas juba uus – “Viiulimängud” koos noorte keelpillimängijate suvekursustega. Ettevõtmist vedav Tõnu Reimann meenutab, et kõik sai alguse ühest menukast kontserdist Haapsalu kirikus. Siis tekkinudki tunne, et võiks midagi enamat ette võtta. Ja kui esimesed viiulimängud möödas, lisandus suvekursuste idee – kursuslastest saab kokku noorte sümfooniaorkestri, mis lubab ka festivalikava mitmekesistada, samas kui kontserdid on innustavaks täienduseks päevastele erialatundidele ja orkestriproovidele.
Kursustele tuleb noori keelpillimängijaid üle Eesti, Narvast Põlvani. Tänavu oli soovijaid 85, mis ületab kursuste vastuvõtuvõime. Tõnu Reimann peab optimaalseks töötamist 50 – 60 õpilasega. Viiuliuõpetajaid on kõige rohkem: EMAst (U. Vulp, I. Tivik, T. Reimann), TMKKst (T. Peäske), Otsa- (E. Punder) ja Elleri-koolist (A. Leivategija) ning Haapsalust (P. Tõldsepp, T. Kopli). Vioolat õpetab Arvo Haasma ja tšellot Teet Järvi, orkestriga töötab Jüri-Ruut Kangur. Õpetajatel on alati oma osa ka “Viiulimängude” sisustamisel, ehkki esinejaskond on muidugi laiem ja igal aastal on Haapsallu toodud ka mõni eriti mainekas muusik. Tänavu on selleks Sergei Stadler, kes mängib 21. juulil oma esimese (!) soolokava Eestis. Kuid mõnel eelmisel aastal on nauditud hoopis Põhjamaade tipplauljaid: “Viiulimäng liitub lauluga nii hästi!” Tõnu Reimann ei arva, et “Viiulimängudel” peaks kõlama ainult viiul, vaid kindlasti kõik keelpillid. Tänavu (kava vt. lk. 24) kipuvad domineerima tšellistid – Leho Karin, Pärt Tarvas, Kristjan Saar. Kogemata on seekord kokku sattunud Elar Kuiv, Arvo Leibur, Arvo Haasma ja Teet Järvi – kõik ühe omaaegse vabariikliku konkursi laureaadid, puudub vaid Ülo Kaadu.
Küll peab kunstiline juht tähtsaks, et “Viiulimängud” ei muutuks tavaliseks kammermuusikafestivaliks. Igal aastal tehakse vähemalt üks sooloteoste kontsert – “Uhke värk: üksi, peast ja püsti,” muheleb Tõnu Reimann. Ja kui Tanel Joametsa trio end tänavu mängima pakkus, siis vastas ta, et tavaline triokava ei sobi. Nüüd mängivadki Maano Männi ja Leho Karin kõigepealt soolorepertuaari ja alles lõpus esitatakse Raveli Trio. Reimann on rahul, et “Viiulimängudel” kõlab palju kontserdilavadel harvakuuldavat muusikat. Hea näide on Stadleri puhas vene muusika kava, milles pärast avaosa Gretšaninovi ja Stravinskit terve kontserdipool vene muusika hitte. Reimann ei mäleta, et tal oleks varem olnud juhust kuulda sellist pärliparaadi.
Tõnu Reimann jõuab jutuga noorte juurde tagasi, sest nö. juubelifestivaliks sündinud ilus mõte korraldada noorte solistide kontsert. Selle ettevalmistamine olnud kõva töö: üle Eesti saadeti laiali kirjad küsimusega, kes tahab esineda Haapsalus noorte sümfooniaorkestri ees. Läbikuulamisele tuli üle 20 soovija, tulemuseks huvitav valik üheksaaastasest Saaremaa poisist EMA tudengiteni. Tase oli nii hea, et soliste jäi ka orkestri enese lõpetavale kontserdile.
“Viiulimängud” on enesele leidnud kena nišši Eesti üha tihenevas festivalireas. Ent nüüd on pärnakad taaselustamas David Oistrahhi mälestusfestivali, mis loomulikult samuti viiulikeskne. Tõnu Reimann ei näe selles mingit ohtu – Eestis on häbemata vähe nii mängimise kui enesetäiendamise võimalusi, aktiivseid inimesi aga palju. Ise oli ta esimese mälestusfestivali sünni juures. Neeme järvi kutsus teda festivaliorkestrisse ja toonane esimene proov ei lähe iial meelest – dirigent häälestas orkestrit kolmveerand tundi, alles siis võis hakata Beethoveni Viiendat mängima. Süsteem olnud otsata põnev ja tulemus fantastiline. Jõudu tänastelegi tegijatele!
Tõnu Reimannil jätkub seda teisegi festivali korraldamiseks. Nimelt on ta kuus aastat valinud muusikat Suomenlinna elava mere päevadele. Teadusüritust ehtinud kontserdid on olnud Soome lahe maade muusikute sisustada, Soomel, Venemaal ja Eestil igal oma päev. Eestist on päris palju muusikuid sinna esinema kutsutud, kahel viimasel aastal koguni orkester – mullu EMA ja tänavu Haapsalu kammerorkester.

T. M.