Turvaema Ellen Niit
 
Ta on kirjutanud luulet nii väikestele kui suurtele lastele enam kui poolsada aastat, kuid need aastad pole olnud okupatsioonivõimude ja lääneriikide tahtel eesti rahva elus just kõige õnnelikum aeg. Ellen Niidu trükidebüüt toimus 1945. aastal ajalehes Noorte Hääl. Mõlemad faktid, nii aastaarv kui ajalehe nimi võivad praegu tekitada pigem süngeid mälestusi. Ometi on Ellen Niidu luule kandnud läbi tumedate, irratsionaalsete aastakümnete kaht aja vaimule risti vastupidist väärtust – selgust ja helgust. 
Viljaka luuletaja looming kõrgub meie viimase poolsajandi kultuurimälus otsekui suur suislepapuu, kui väljenduda tema enda kujundiga, samanimelise luuletusega, mille “haljas lummus/ muudkui kasvatab õunu me sees”. Ellen Niidu luules on koos palju heledavärvilisi sümboleid – maa, emaduse, viljakuse ja lapsepõlve sümboleid, mis ei kõla küll nõnda kiusava mõistatuslikkusega nagu Ernst Enno luule või nii karge igavikulise kõlaga nagu Hando Runneli “Kes kuldseid õunu tahab”, ent see-eest sõnakindlalt ja turvaliselt. Hirmude ja painajate maailmas suutis Ellen Niit luua heleda vaimse kodu, kus saime tunda end ise väljaspool ohtu ja kus võisime sedasama sooja turvatunnet sisendada oma lastele. Isegi rongi kraavisõit ei tundu Ellen Niidu klassikalises laulumängus “Rongisõit” ju mitte kohutava, verise liiklusõnnetusena, vaid lõbusa mõttemänguna.
Koos lapse ealise arenguga, mille Ellen Niit oma luules iga vanuserühmaga kaasa teeb, on kasvanud ka luuletaja ise. Head emad kasvavad ju ikka koos lastega. Lihtsast, kirjeldavast lasteluulest on Ellen Niidu looming kulgenud kujutavama, kujundlikuma, viimastes kogudes märksa mitmekihilisema, komplitseerituma luule suunas. Viimaste aastakümnete loomingus on Ellen Niidu luulesse lisandunud  kirjanduse väärtusskaalas nii tähtis eatu, igavikuline mõõde, mis keelab luulet lahutamast täiskasvanute ja laste luuleks. 
Luuletaja suislepapuu kasvamine väljendub selgesti näiteks tema hilisemate värsslugude temaatikas ja ülesehituses. “Suur maalritöö” või miks mitte poeem “Midrimaa” sümboliseerivad üldistusjõuliselt märksa mitmetähenduslikumaid elunähtusi. “Suur maalritöö” on Ellen Niidu värviline ja nägemuslik versioon maailma loomisest. “Midrimaa” poetiseerib kodu kui põlisväärtust, mis jääb meie elurännakute põhisihiks ja igatsuste igatsuseks. 
  Kodus, mille Ellen Niit on loonud meie luulesse, paistab alati päike, seal on hoolitsevad vanemad, seal pole muud tüli ja riidu kui ainult vahel harva natuke tögamist laste koeruse või rumaluse pärast. Kõigesse, mis puudutab väikest inimest, suhtutakse mõistvalt, kannustavalt, pehme huumori ja hellusega, mitte iial kurjustades või ähvardades. Kersti Merilaasi lasteluule asjalikku karmust ja igapäevast maatöö tegemist Ellen Niidu lasteluules ei ole, sest Ellen Niidu luulelaps on läbini linnalaps ja tema lemmiktööks on mäng. Ellen Niidu lasteluule on mänguline kolmes mõttes: esiteks keelemänguline, laulumänguline ja ka temaatiliselt mänguline. 
Ellen Niit ei kirjuta surmast ega ole irooniline. Emad ei tohi olla iroonilised, lapsed ei anna seda neile andeks. Küll aga andestatakse emale manitsused ja õpetused, neidki tuleb vahel ette, sest see on ju ema töö. Usaldus lapse ja täiskasvanu vahel kasvab ajapikku teineteisemõistmiseks, mis ei vaja enam nii palju sõnu – luuletused muutuvad lakoonilisemaks. Ridade taha koguneb aastatega üha enam tähendushellust, mis kandub nii väikese kui suure lugejani.
Ellen Niidu luule suure suislepapuu viljade maitse on kodune, magus, soe, hele ja päiksepaisteline nagu Maa Ema süli. 
Kui aga kerida lahti see maailma pidevuse muster, mille Ellen Niit on loonud oma luules, võime teda tähtpäeval austada märksa moodsama nimega: Ellen Niit on meie lasteluule Turvaema.

Sirje Kiin
Sõnavõtu lühendatud variant Ellen Niidu 70. juubeliaktusel Kirjanike Majas 13. juulil 1998.