Professionaalne inimarmastus
 
 
 
 
 
 
 
                          Mitmekülgne naispastor filmist "Ega nad ei põleta preestreid?"
 
Pühapäeva keskööst pühapäeva keskööni vältas Pärnus Mark Soosaare XII rahvusvaheline dokumentaal- ning antropoloogiafilmide festival. Ligi kolmekümmet konkursifilmi hindas üsna üksmeelne neljaliikmeline ¯ürii, kuhu kuulusid kunstiteadlane Edward Lucie-Smith Londonist, Kalli Paakspuu Torontost ning Arvo Iho Tallinnast. ¨ürii neljanda  liikmena sain minagi targemaks – ainulaadse kogemuse ning ettekujutuse võrra selle filmiala esteetilisest problemaatikast. 
Esiteks tuli tõdeda, et dokumentaal- ning eriti antropoloogiafilm kipub amatöörluse "tollivabaks tsooniks". Eelkõige seal vallas näeb asjaarmastaja võimalust saavutada tähelepanuväärseid tulemusi. Amatöörfilm hakkab amatöörfotograafiale järele jõudma: videotehnika odavneb elektoonikatööstuse arenedes, argielu poetiseerub demokraatia arenendes... Ja need kaks tendentsi toovad paratamatult kaasa 
kunstikavatsusliku tarbejäädvustuste buumi, lugematud liikuva pildiga perekonnaalbumid, põlvepealsed "perekonnaportreed interjööris" – 
mida mitte miski ei takista nimetamast "argielu etnograafiaks" või "etnograafiliseks dokumentalistikaks". Selliste pretensioonikate amatöörvideote näiteid leidus ka festivali konkursiprogrammis. 
¨ürii esindas selget seisukohta, et mitte iga salvestus pole veel film ja mitte iga koduvideo pole veel dokumentaalfilm. Omatarbeliste jäädvustuste väärtus kahaneb paratamatult – nood reportaa¯id on kõige väärtuslikumad ülesvõtmise hetkel ja minetavad asjaosaliste kadudes ajapikku oma tähenduse... Siit hoiatav meeldetuletus: dokumentaal- ning antropoloogiafilm on  ajas üha väärtuslikumaks muutuva 
professionaalse filmikunsti liigid, mitte amatöörfilmari kerge saak. 
        Teine tähelepanek: dokumentaal- ning antropoloogiafilmide hulgas on enim lootust tähelepanu äratada nendel, kes suudavad vaatajas äratada rõõmsameelset piinlikkustunnet. Kui Aristoteles ütles, et tragöödiat iseloomustab liigiomaselt hirmu ja kaastunde kooslus, siis edukaimate konkursifilmide meeleolu segati kokku esteetilisest rõõmust, mis varjutab vaataja eetilise piinlikkuse iseenda pärast. 
        Taanlanna Bente Miltoni peavõidutöö "Gaia lapsed" näiteks lummas just sellega, et filmi vormiline ilu neutraliseeris tegelaste kehalise puudulikkuse ja laskis vaatajal avastada, et tema võimalikud eelarvamused kehaliste puuete suhtes oleksid piinlikud. Pärast seda filmi hakkab tõeliselt ilumeelsel inimesel häbi kedagi tema füüsise 
pärast alavääristada. 
        Samasuguse tunde tekitas parim eluspüsimuse usku toetav "Gigi, Monica ja Bianca", dokumentaaljutustus rumeenia alaealiste paarist, kes filmi käigus saavad tütre ja täiskasvanuks. Teose autorite "etnograafiline mittesekkumine" noorte tegelikku virelusse, nende traagika "dokumentaalne jäädvustus" äratas puhuti lausa protesti, mis ikka rauges arusaama, et maailma hüljatuid jõuab ühe filmiga aidata ehk rohkem kui ühe väljatehtud lõunasöögiga. Ja rõõmsalt üllatava piinlikkusega tuli tõdeda, et Gigi, noor rumeenia uulitsapoiss, mõtleb palju tundlikumalt ja peenemalt, väljendub märksa nõtkemalt ja keerulisemalt kui enamik neist, keda oleme siinmail harjunud "mõtlejaks" tituleerima... 
Kolmas võidufilm, "Tulevikumälestus   – fotograafia Ghanas", jäädvustas etnograafilise teaduslikkusega kiirtsiviliseeruvas aafrika kultuuris valitsevat fotoesteetikat – gaanalaste arusaamu pildistamise olemusest ja pildistamisest kui esteetilisest rituaalist. Sealsete inimeste primordiaalselt süütu kokkupuude kunstiliigiga, mis oma tundmatuses ja harjumatuses säilitab tarbekunstinagi veel pühaduse, pani meid piinlikkust tundma tundetuse pärast, milleni oleme jõudnud oma 
fotograafilises tavalisuses. Vaatajad lustisid mustanahaliste päevapiltnike lapsemeelsust... ning igatsesid seda endalegi tagasi. 
Kas niisugune rõõmus piinlikkus – vist võiks selle kohta kasutada kreeka sõna eleosüüne – ei olegi mitte inimarmastuse, humanismi tuumtundmus? 
Need kaks – professionaalsus ning eleosüüne – on võtmepaar, mis avas tänavustele võitjatele tee dokumentaal- ning antropoloogiafilmi parnassile. Et see tee neil poolikuks ei jääks! 

Linnar Priimägi