Mobiiltelefonide ja tuntud kohvijoojate leksikon
 
Vello Lään. Varia-leksikon. Olion, 1988. 318 lk. 
Kirjastus Olion on andnud välja jahmatavalt toimetamata Vello Lääne raamatu "Varia-leksikon". 
Kuna kuulun nende lugejate hulka, kes eelistavad fakti klantspildile, võtsin Velo Lääne koostatud "Varia-leksikoni" kätte ainult kõige paremate ootustega. Kuid juba esimene lehekülg (lk. 15) tegi pisut nõutuks. Nii toodi juba manalateele läinud kuulsuste intelligentsusastme pingerida, millest sain teada, et esimesena mainitud inglise kirjaniku ja majandusteadlase John Stuart Milli (1806 -- 1873) IQ oli 190. 
Miguel de Cervantes Saavedra (1547 -- 1616) oli nimekirjas viimasel, 30. kohal. Kirjandusega üsna kursis olijana ei nõustuks ma küll selle võrdlusega, seda enam, et filosoofi ja majandusteadlast J. S. Milli ei saa kuidagi pidad enamaks kui taidluskirjanikuks, kelle peamiseks sellesse valda kuuluvaks tööks oli kunstilisest seisukohast vähepakkuv "Autobiograafia" (1908). Ei saa pidada kirjanikuks ka tema isa James Milli (1773 -- 1836), kelle teosel "India ajalugu" (1817 -- 1918) on vaid informatiivne väärtus. 
Pikaealine Schiller 
Kuigi raamatus on huvipakkuvaid fakte, on need nii mõneski kohas väljarebitud ja koostatud nimekirjad pealiskaudsed. Leheküljel 16 tuuakse välja noorelt surnud kuulsused. Nende hulka on mahtunud 24 nime, kellest 9 on kirjanikud (Thomas Chatterton, John Keats, Mihhail Lermontov, Sandor Petöfi, Lucanus, Percy Shelley, Sergei Jessenin, Ilmi Kolla, Kristjan Jaak Peterson). Esimese hooga lisaksin sinna dekabristist poeedi Kondrati Fjodorovitš Rõlejevi (1795 -- 1826), kes poodi üles koos nelja teise ülestõusu juhiga 25. VII 1826. Inglismaalt meenub kohe maailma näitekirjanduse megastaar Christopher Marlowe (1564 -- 1593), kes kuulus nagu Francois Villongi (s. 1431) sulemeeste hulka, kelle surma kohta tehakse vaid oletusi, samuti Anne Brontë (1820 -- 1849) ja Emily Brontë (1818 -- 1848). Saksamaalt nimetaksin suurimate geeniuste hulka kuulunud Georg Büchnerit (1813 -- 1837), kelle vähesed, enamjaolt küll lõpetamata teosed olid sadakond aastast oma asjast ees. USAs noorelt lahkunud kirjanikest tuleks kindlasti nimetada Sylvia Plathi (1932 -- 1963) ja Stephen Cran'i (1871 -- 1900). Prantsusmaal andis suure panuse modernistliku ja uusklassitsistliku kirjanduse arengusse Raymond Radiguet (1903 -- 1923), kes alustas luuletuste kirjutamist neljateistkümneaastaselt ja sai imelapse kuulsuse. Pakutud kolmekümne viie aastase vanusepiiri sisse jääb ka Uus-Meremaal sündinud Katherine Mansfield (1888 -- 1923). Millegipärast on arvatud, et noorelt ei ole surnud Heinrich von Kleist (1777 -- 1811) ja Friedrich von Schiller (1775 -- 1805). Ja nii edasi ja nii edasi. 
Samuti ei leia ma, et aasta-kaks kauem elanud suurmeistrid poleks surnud noorelt: Robert Burns (1759 -- 1796), George Gordon Byron (1788 -- 1824), Aleksis Kivi (1834 -- 1872), John Millington Synge (1871 -- 1909), Garcia Lorca (1898 -- 1936), Vladimir Majakovski (1893 -- 1930) jpt. Ilmselt pakuks ka lihtsast aastaarvust enam huvi elust lahkumise põhjused ja viis. 
Ühekäeline Cervantes 
Homerose küsimus lahendatud 
Puuetega kuulsate alla on sattunud lehekülgedel 21 ja 22 näiteks näitleja Sarah Bernhardt (1844 -- 1923), kelle jalg amputeeriti alles kõrges vanuses. Alapealkirja all "Ühesilsed" ei leidnud aga Luis Vaz de Camoesi (u. 1524 -- 1580) ega Yasar Kemali (s. 1922) nime. V. Lään kirjutab samas: "M. de Cervantes sai Lepanto merelahingus (1571) tõesti vasakust käest vigastada, kuid ei kaotanud seda mitte. Samas: "Homeros oli pime kirjanik ja laulik, mis ei takistanud tal loomast "Odüsseust" ja "Iliast". V. Lään on siin lahendanud ühe suletõmbega nn. Homerose (võimalik et elas XII ja VII sajandi vahel e.m.a.) küsimuse, mille tõestasid juba F.A. Wolf ja tema pooldajad XVIII sajandil ja on siiani vastuseta. Eepose pealkiri on siiski "Odüsseia", mitte "Odüsseus". 
Alapealkirja all "Lõpetasid elu enesetapuga" (lk. 34) tuuakse välja 19 nime ja neist vaid 5 kirjanikku (Aleksander Fedejev, Sergei Jessenin, Vladimir Majakovski, Seneca ja Johannes Vares-Barbarus). Kui siinkohal pisut utreerida, siis iga teine sulemees on kas proovinud endale käe külge panna või on seda teinud. Oma käe läbi on elust lahkunud Ernest Miller Hemingway (1899 -- 1961, laskis end maha), Emile Verhaeren (1855 - 1916, hüppas rongi alla), Jack London (1876 -- 1916, mürgitas end rohtudega), Heinrich von Kleist (1777 -- 1811, tappis ka naise), Klaus Mann (1906 -- 1949, põhjuseks alaväärsuskompleks isa ja onu ees), Francois-René  de Chateaubriand (1768 -- 1848, esetapu sooritas tütar), Virginia Woolf (1882 -- 1941), harakiri sooritas Jaapani suurmeister Yukio Mishima (1925 -- 1970). Nimekirja võiks jätkata. Alapealkirja "Kuulsad homod ja lesbid" (lk. 255) all võinuks nimetada Karl Ristikivi (1912 -- 1977), David Herbert Lawrence'it (1885 -- 1930), William Somerset Maughami (1874 -- 1965), Gertrude Steini (1874 -- 1946), Arthur Rimbaud'd (1854 -- 1891). 
Kuna siinkirjutaja ei soovi jätta oma liiste, siis kirjandusega piirduksin, kuigi raamatus on problemaatilist mitmete teistegi teemade puhul. Vello Lään kirjutab saatesõnas: "Maailmas on palju kummalist, mida entsüklopeediad ei jõua fikseerida." Paraku oleks leksikoni informatiivsuse suurendamisele aidanud kaasa koguni EE avamine. Vaata lehekülgi 158 -- 161 V. Lääne raamatus ja märksõna "pseudonüüm" EEs. 
Kahjuks ei lugenud ma kuskilt välja V. Lääne koostatud raamatu toimetaja nime ja ilmselt teda ka polnud. Leksikon ja entsüklopeedia peaksid olema teosed, mis annavad võimalikult täpset ja  ammendavat informatsiooni. Leksikoniks nimetaksin pigem samas kirjastuses 1997. aastal välja antud Vallo Kraadi koostatud "Kuulsuste armuelu", mis on huvitav sõnastuselt, hea ülesehituselt ja parajalt detailitäpne. 
Paistab, et kingseppade hulgas on konkurents läinud tõsiseks. 

Arvo Uustalu