Konrad Mäe ateljee võimalus
Tartu Kunstiühingu Stuudio loomist kümme aastat tagasi imeks nimetades oli Kaja Kärner täpne. Mittejutustav maal oli järjest tõrjutumas seisundis, professionaalne nõudlikkus muutunud teisejärguliseks. 1988. aastal oli vabaakadeemia vormis erastuudio tekkimine Tartus tõepoolest ime. Veel tähelepanuväärsem on aga selle  ellujäämine tänini. Paljud tollased eufoorilised ettevõtmised kustusid mõne aastaga. Kaja Kärner oli nõus võtma enda pääle stuudiotöö põhiraskust, järgides kutsumust ka vähimagi materiaalse kompensatsioonita. Tema jaoks olid need kümme aastat ootamatu võimalus anda poolesajale noorele inimesele edasi ennekõike Ado Vabbelt, aga ka teistelt Pallase meestelt – Aleksander Vardilt, Johannes Võerahansult, Elmar Kitselt, Johannes Saalilt jt. – talletatut. Järjepidevuse võimalus maaliõpetuses. Nüüdseks on kümmekond õpilast esinenud isiknäitustega, mõned mitmega, ning värvikesksus nende loomingus on ilmne. Neid on jagunud teistesse koolidesse ja muudele aladele, ka Tartu ülikooli maaliosakonda ja Tallinna kunstiülikooli. Nii nagu mitmed maaliosakonnas käinud on end omakorda täiendanud Konrad Mäe ateljees. 
Milline on aga Katrin Moora või Maris Tuulingu, Andres Rõhu või Toomas Tenso, Margus Meinarti või Ramo Tedre, Margus Rumbi või Evelyn Müürsepa, Alo Aarsalu või Allan Gulli, Peeter Krosmanni või Karol Ansipi või mõne teise koht eesti kunstis aastate pärast? Mis on säilinud ja kas isikupäraseks küpsenud? Kuidas on suudetud vääristada saadud õpetust? Seda saab adekvaatselt kaaluda ehk kümne-kahekümne aasta pärast – järgmisel sajandil.

Puhta maali võimalus
Kaja Kärneri loomeloos võiks eraldada tinglikult kolme kõrgaega. 1940 – 1949: okupatsioonideaegne Pallas, Tartu Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamine 1948. aastal, õppejõutöö säälsamas, näitustel esinemise algus; 1956 – 1971: kaaslaste tagasitulek vangilaagrist ja esimese sõjajärgse poolpõrandaaluse kunstnikerühmitise kujunemine Tartus, taastulek näitustele 1958. aastal, Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud kujutava kunsti kaugõppekursuste juhendamine, esimene isiknäitus 1971. aastal; 1988-1998: maalistuudio loomine, teine suurem isiknäitus 1990. aastal. 
Instituudist lahtitegemine 1950. aastal ja Kunstnike Liidust väljaheitmine on Kaja Kärneri loomeloo seisukohalt loogilised sündmused. Temast ei saanud temaatiliste kompositsioonide viljelejat ega sotsrealismi juurutajat. Küll tähendas Kunstnike Liidu liikmepileti puudumine ilmajätmist esmaseist töövahendeist – värvist, pintslist, lõuendist. Aga oleks võinud hulleminigi minna – Kaja Kärneri abikaasa, andekas Pallase õpilane Ülo Kärner, oli kadunuks jäänud venelaste vastu võideldes. 
Loogiline vaikimine säilitas koloriidipuhtuse. Kaja Kärner jättis vahele määritud koloriidi ajajärgu, mis iseloomustas näiteks pallaslaste Elmar Kitse ja Lepo Mikko tollast loomingut, ja millest oleks hiljem olnud raske vabaneda. Vähe sellest, Kaja Kärneri linnavaated, vaikelud, portreed ja �anristseenid kujunesid 1960. aastail lausa tooniandvaiks eesti kunstis. Ta laskis kõlada pool- ja veerandtoonidel, ühendades neisse jõudu ja õrnust. Tema rõõmu puhtast maalist võiks võrrelda hilise Pierre Bonnard'i rafineeritud kujutusviisiga. 
Terane Voldemar Erm kirjutab 1958. aastal, kui Kaja Kärner pääle üheksa-aastast vaheaega jälle näitusel esines: Noor K. Kärner äratab huvi oma lakoonilise üldistatud vormistruktuuriga, maitseka koloriidiga linnavaadetes, kuid uuteks edusammudeks on vajalik taotleda käsitluslaadi suuremat vabadust ja mitmekülgsust. Erm otsekui teaks, et nood "edusammud" olid reaalsel kujul juba täiesti olemas, varjul kunstniku ateljees. Ta otsekui õhutaks tegema seda, mida kohalik aeg avalikustada ei lubanud. 
1960. aasta rühmitise – Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Ülo Sooster, Lüüdia Vallimäe-Mark, Heldur Viires – poliitiliselt hermetiseeritud, aga seesmiselt ja vaimselt vabas õhustikus sündis ka abstraktne looming. Eha Ratnik on Kaja Kärneri figuraalsete stseenide puhul rõhutanud hääd rütmitunnet. Värvilaikude ja toonipindade kindel rütm tekitab konkreetsete interjööri- ja figuuriseadeldiste, aga eriti loetavalt tinglike kompositsioonide tiheda ja maaliliselt kontrastse mõjuvälja. See abstraktne väli lähtub prantsuse ja Pallase koolist ning on kõrvutatav 1940. aastail Pariisis kujunenud abstraktse impressionismiga, kui tahta üldse isiksust mingi “ismiga” piirata. Meil esindas seda ehk kõige markantsemalt Aleksander Vardi 1950. aastate lõpust, aga ka Ado Vabbe. Kaja Kärneri loomingus tuleb samas välja sürreaalne hoovus, mida kõige ehedamalt esitavad 1960. aastate alguse tušijoonistused.
Hilisemal ajal kulgeb Kaja Kärneri maalilooming peamiselt kaht teineteisele sekundeerivat rada. Ühelt poolt küllastatud lokaaltoonidega vaikelud, linnavaated, zhanristseenid. Teisalt vabama ja nähtavama pintslikirjaga maastikud, eelistatavalt Lõuna-Eesti motiivid. Nende kahe pearaja vahele mahub ekskurss hüperrealistlikku maailma.

Vaikse kunsti võimalus
Kaja Kärneri tegevus võis olla ajaga vastuolus, sest ta ei püüdnud moega võidu joosta. Ta tabas aega teisiti, ettehaaravalt, ja sääljuures täie veendumusega.
Praegu kindlal orbiidil tiirlevad kõikvõimalikud vähemused jutustavad katkematult elulugusid. Üks väga sümpaatne vähemus on värvinägijate ja -taidurite oma. Põhiliselt vaikiv vähemus, kellele tahaks ka uuel sajandil päkka pidada. Lasta värvidel end kõnetada. 
Vaikne kunst on võimalik. Värvitaju pole atrofeerunud ega värviplekk ja -refleksid ammendunud. Loodetavasti tõestavad seda ka Kaja Kärneri õpilased, mida tema looming näitab niikuinii. Loomulikult vajab see looming mahukat ja mitmekülgset näitusevõimalust.

Enn Lillemets