Tacitus, aestii ja eestlased
 
1900 aastat tagasi, 98. A. D., kirjutas Tacitus teose “Germania”. Selle eelviimane peatükk toob Euroopa ajaloolavale hõimu või hõimude rühma, mis kannab nime aestii. Arvestades ladina keele häälikuloolist arengut, oleks selle tänapäevakuju –eesti(d). Tacituse “Germanias” tutvustati trükisõnas roomlastele teiste Põhja-Euroopa asukate hulgas ka neid, kelle nimi kuulub tänapäeval eestlastele. 

Tacituse elu ja teosed 
Cornelius Tacituse eluaeg (umb. 55 – 120 A. D.) langeb Rooma keisririigi suurima laienemise perioodi. Poliitiliselt tähendas see tungi Euroopas põhja ja ida kaugematele aladele. Tacituse eluajal vahetus Roomas 10 keisrit ja nende kõigi puhul jäi samaks maailmavallutaja mentaliteet. Sellega kaasnes ka tunnetuslik huvi kõige uue vastu, mis käis kaasas kaugete maade vallutamisega. Tänu sellele huvile kuuleme ka esmakordselt praeguse Läänemere äärsetest asukatest, esmajoones muidugi germaani hõimudest, aga ka idapoolsematest asukatest kuni fennideni (soomlasteni) välja. Germaanide ja fennide vahele jäävad eesti-nimelised hõimud. Tacituselt pärineb kirjeldus nende hõimude elulaadist, kommetest ja kultuurist.
Tacitus on järelpõlvedele esmajoones kirjanik ja ajaloolane. Oma eluajal oli ta aga samavõrd tähtis ka riigitegelase ja poliitikuna, läbides kõik olulised astmed karjääriredelil. Praeguses mõistes alustas ta sõjaväeteenistusest ja sai ohvitseriks, siis oli kõrgetes riigiametites ediil, mis tähendas tööd nö. siseministeeriumis, siis kvestor – rahandusministeeriumis ja preetor – justiitsministeeriumis. Järgnesid välissaadiku ametid (prokonsul).
Kõige selle kõrval kirjutas Tacitus ajalooteoseid. Ajalookirjutamine oli Roomas kõige prestiiþsem kirjanikutöö liik, samas kui luuletamist ja näitekirjandust peeti selle kõrval kerglaseks ajaviiteks. Tacitusel oli olemas ka tõsiseks kirjanikutööks vajalik ettevalmistus (retoorikaharidus), võimed ja positsioon. Tema peateosed puudutavad Rooma keisririigi ajalugu (“Historia”, “Annales”). Kolm lühiteost (“Agricola”, “Germania”, “Dialoog” kõnemeestest) käsitlevad poliitika, inimloomuse ja kultuuri eri külgi. “Agricola” on silmapaistev isikuportree võimekast poliitikategelasest Iulius Agricolast, “Germania” on etnograafilis-geograafiline uurimuslik kirjeldus kaugetest rahvastest, “Dialoog kõnemeestest” käsitleb haridusprobleeme, teemaks rahulolematus pealiskaudse ja formaalse õpetusega ning rooma retoorika allakäik. 
Tacitus käsitles ajalugu kui moraaliõppetundi. Ülistades moraalselt silmapaistvaid tegusid ja inimesi, kes esindavad loomutäiust (lad. virtus), taunib ta selle kõrval ühiskonnapahesid: valelikkust, ahnust, edevust, ülekohut. Enda sõnul tahab ta esitada sündmusi ja isikuid tõepäraselt, usaldusväärselt ja esitada kõike erapooletult (sine ira et studio, “Annales” 1.1.3). Heale kavatsusele vaatamata võib aga näha, et erapooletut poliitilist ajalugu pole ilmselt võimalik kirjutada. Ka parimad ajalooteosed ei suuda olla ideoloogiavabad ja täiesti objektiivsed.
Tacituse peahuvi moodustasid Rooma impeeriumi probleemid. Ta kirjeldas pöördelist aega Euroopa ajaloos: autokraatliku impeeriumi sündi ja toimimist. Läbi aegade pakub ta teostes huvi see, kuidas kirjeldatakse riigimeeste tegevuse kahepalgelisust, kuidas vastanduvad ametlikud ja erahuvid ja kuidas need vastastikku läbi põimuvad. Tacituse teoste huvitavamaks osaks ongi elulised isikuportreed. 
“Germania” (De origine et situ Germanorum ‘Germaanlaste päritolust ja kommetest’) kirjeldab alasid, mis jäid nö. ametliku Rooma piiride taha. See on poliitilise alatooniga etnograafiline kirjeldus. Barbarihõimude tsiviliseeritud roomlastega võrdlemisel on Tacituse omapäraks, et enamasti on võrdlus barbarite kasuks. Nende rikkumata kombed, primitiivne voorus, vabadusearmastus ja metsik üllus vastandub teravalt kultuurse roomlase luksusearmastuse ja kombelõtvusega. Nii kujunes pilt rikkumata loodusrahvast, mis kandus läbi euroopa kultuuriloo Rousseau’ ja romantikuteni. 
“Germania” valmis Tacitusel 98. aastal. Selle ilmumine langes kokku uue etapiga Rooma ja Põhja-Euroopa suhetes, sealjuures keiser Traianuse võimuletulekuga. Uus keiser alustas oma karjaäri Reini ääres riigipiire kindlustades ega kiirustanud Rooma tulemisega (98-99.a.). Kirjeldades neid alasid, oli Tacituse teos ka poliitiliselt ajakohane, kuna teadvustas roomlaste jaoks Euroopa põhjaosa ja muu hulgas ka hoiatas germaanlaste kui tõsiste ja ohtlike vastaste eest. Tacitust huvitas kõlbeline moment, germaanlaste sisemaailm ja kombed (lad. mores). 
Renessansiajal hakati kutsuma “Germaniat” väikeseks kuldseks raamatuks, libellus aureuseks. Tacituse teost väärtustati õigusega – see on kahtlemata kõige olulisem tervikkäsitlus, mis on meieni jõudnud antiikaja rahvaste kohta väljaspool Rooma riiki. Kuigi Tacituse peatähelepanu koondus Germania läänepoolsele, roomlastele tuntumale ja lähemale osale, tunneme me tänu sellele teosele Balti mere idarannikut, kus elasid ka eestide nime kandvad hõimud. 

Eksootiline Läänemeri
Praeguse Läänemere äärsed alad tundusid tuhandeid miile lõuna pool elavatele roomlastele eksootiliste, metsikute, muinasjutulistena. Mare Suebicum (Sveebi e. Rootsi, s.o. Balti meri) oli tolle aja jaoks peaaegu maailma lõpus, millest edasi tuli juba maad ümbritsev tardunud ning liikumatu Ookean. Sinna laskus igal õhtul päikesekaarik, tehes sisinal häält nagu kuum raud vettekastmisel (vt. “Germania”, 45.1). 
Läänemere äärseid hõime kirjeldades liigub Tacituse pilk läänest itta. Jõudes Vistula (Visla) alamjooksu juurde, räägib ta hilisema Pommerimaa asukatest, gootidest ja ruugidest (rugii ‘rukkikasvatajad’). Seal tundub täpsem geograafia lõppevat koos germaani hõimudega. Edasi mööda rannikut kirdesse liikudes jõuab ta eesti-nimeliste hõimudeni. Mida kaugemale põhja ja itta, seda lünklikumaks ja  napimaks andmed muutuvad ja seda muinasjutulisem pilt avaneb.

Kust sai Tacitus materjali “Germania” jaoks?
Tacituse andmed pärinevad kaudsetest allikatest. Selleks olid varasemate ajalookirjutajate teosed ja suulised pärimused. Kaugete rahvaste kirjeldus järgib antiikaja traditsiooni, mille järgi sõltus inimese olemus esmajoones loodus- ja kliimatingimustest. Nii on külmadel aladel elavad põhjamaalased ägedama, vihasema loomuga, neil jääb puudu mõttejõust ja oskustest. Seepärast napib neil ka poliitilist võimekust. Veendumus geograafilise asukoha mõjust inimloomusele ja rahvuse iseloomule püsis Euroopas sajandeid, kasvades XIX sajandil üle rassierinevuste teooriaks.
“Germania” kannab endas neid antiikaja etnograafia tunnusmärke ja kasutab muuhulgas ka tüüpkirjeldusi. Selle järgi olid barbarirahvaste tüüpiliseks jooneks näiteks see, et neil puudusid jumalate templid ning nad ei osanud hinnata väärismetalle. Seda loeme ka germaanlaste kohta. Samas on Tacitusel aga ka originaalkirjeldusi ja täpseid tähelepanekuid, mida on tõendanud ka arheoloogiaandmed (nt. jumal Nerthuse kaarik, Nydami paat, karistamisviis, mille puhul süüdlased uputati kinniseotuna mutta).
Andmeid põhjaalade kohta võis Tacitus saada kreeka autoritelt (Poseidonios, Strabon, Diodoros). Rooma autoritest lisandus Iulius Caesari Gallia sõdade kirjeldus, edasi ka ajaloolase Titus Liviuse ja Plinius Vanema teosed. Viimane oli ise viibinud Germanias ja oli Tacituse jaoks ilmselt kõige hilisem teadaolev allikas.  Samas pidi olema ka suulisi allikaid, sest Pliniuse töö ja “Germania” ilmumise vahele jäi 20 aastat, mille jooksul pidid teadmised nende alade kohta märgatavalt suurenema. Teave levis sõjaväelaste ja kaupmeeste kaudu, aga ka kaudsemal teel. Läänemere idaalade kohta pärinevad andmed just nendest kaudsetest allikatest. 
Ei saa öelda, et Tacitus oleks oma kirjeldustes kõiges absoluutselt eksimatu. Tema allikate iseloom, ajalookirjutiste traditsioon ja ka ta enda stiil toob teosesse mitmeid küsitavusi. Tihti viivad retoorilised võtted teda objektiivsest tõest kõrvale. Sellele vaatamata pole Germania siiski utoopia, vaid väärtuslik ajalooallikas. 
“Germaniasse” ja üldse Tacituse teostesse suhtumine on ajaloos tihti läbi põimunud poliitikaga. Tacitusest sai konks, mille otsa riputati kõige erinevamaid poliitilisi tõekspidamisi. Francis Baconile oli ta türannia vastane. Napoleon vihkas Tacitust. XVIII saj. peeti Tacitust vabadusekuulutajaks ja ta oli Prantsuse revolutsiooni lemmik. XIX saj. keiserlik Saksamaa ja Bismacki aeg ei leppinud Rooma keisri Tiberiuse halvustava kujutamisega Tacituse teoses. Sel ajal hinnati Tacitust kirjaniku- na ja mitte kui ajaloolast. 
On ka mõistetav, et kõigi rooma kirjanike seas hinnati just Tacitust Saksamaal ja ka Skandinaaviamaades kõrgelt. Sellel ei puudu ka oma pahupool. “Germaniat” kasutati ära XX saj. alguses natsionaalsotsialistlikul Saksamaal saksa rahva eneseteadvuse tõstmisel ja nende erilisuse näitamisel. Nad pole segunenud abielude kaudu teiste rahvastega, ... moodustavad rikkumata hõimu. Ka nende keha ja välimus on ühesugune, kuigi neid arvult on palju: nad on metsikud, siniste silmade, heledate juustega, tugeva kehaga, mis on kohane pingutuste jaoks (“Germania”, 4.1-3). Nii jäi Teise maailmasõjaga seoses teosele külge kurjakuulutav ðovinismivarjund. Pärast sõda suhtuti seepärast mitmes Ida-Euroopa maal “Germaniasse” vägagi ettevaatlikult. 

Aestii
Aestii tähendus ja päritolu (aesti, aisti, hesti) pole selge.
“Germanias” on tähelepanu keskmes germaani hõimud. Eestid, keda nimetatakse eelviimases, 45. peatükis, jäävad üldisest huviorbiidist kõrvale. Siiani pole selge, mida tähendab Tacitusel Aestiorum gentes ja kes selle nime taga peituvad.
Levinuma seisukoha järgi on aestii germaani (indo-germaani) nimetus, millega tähistasid germaanlased oma kirdenaabreid. “Germania” kommentaatorid peavad neid  indo-euroopa hõimudeks, kes elasid Balti mere idarannikul arvatavasti kuni Soome laheni. Neid peeti baltlaste (preislased, leedulased, lätlased) eellasteks. Miks selle nime on siiski pärinud kaasajal eestlased, jääb vastuseta. Iseloomulik on see, et tavaliselt ei eristatagi selgitustes eestlasi soomlastest ja kasutatakse väljendeid nagu soome-eestlased  (finnische Esten, popolazione finnica).
Keeleliselt on aestii nime seostatud indo-germaani sõnadega: ger. aistan (aestimare) – austusväärsed; ing. oast, saksi ast, holl. eest – viljakuivatusahi (seega – kuivatusahjumehed). Enne Teist maailmasõda levis seletus, et aestii on saksa nimi ja viitab idapoolsusele: Osten, Ostland, Ostleute. Siit lähtus ka põhjendus Baltimaade pidamiseks ürgseks Saksa alaks. Üldiselt arvatakse, et Tacitus mõtleb aestii all balti-slaavi hõime, või siis, et see on balti ja läänemeresoome rahvaste üldnimi. Nime ülekandumine eestlastele võis olla skandinaavlaste rahvasterändamise tulemus (R. Much, Die Germania des Tacitus. Heidelberg 1967, samas nimetatakse eesti keelt soome dialektiks ja eestlasi vanade balti aestide põhjanaabriteks). 
Mis takistab aestii all nägemast eestlasi? Tõenäoliselt Idamere-suund, mille poolt vaadatakse. Üle Visla ja gootide järel tulevad selle järgi preislaste, leedulaste ja lätlaste eellased (s.o. balti hõimud). Eestlased on sealt liiga kaugel, et aestii hulka kuuluda. Kui vaadata aga fennide poolt, siis on nende lõunanaabriteks ju loomulikult eestlased ehk Tacituse aestii. Antiikaja geograafia eripäraks on see, et mida kaugemale nö. keskusest, seda ebamäärasemaks muutuvad vahemaad ja andmed ning seda fantaasiaküllasem on ettekujutus. Tacitusel näeme seda eriti fennide puhul. Aestii ala ei saa mõõta loogiliselt arvestatavate miilidega, vaid see on üks ebamäärane tervik, mis kulgeb Vislast kirdesse mööda Balti mere rannikut Soome laheni. Miks ainult eestlased on selle nime pärinud, võib ainult oletada. Leedu ja Läti nimekuju viitab latiniseeritud nimetusele liti, leti, laeti, mis tähistas osaliselt vabasid orje, kes pidid isandatele andamit maksma (rooma mõistes koloone, Tacitus kirjeldab selliseid orje “Germania”, 25.1). Liti, leti võis olla esmajoones sotsiaalset seisundit tähistav mõiste. See oleks siis hilisemas arengus aestii germaani osa, eesti jäi aga tähistama germaanlastest sõltumatuid hõime. Arheoloogia ei kinnita läänemeresoome asustust nii kaugele lõunasse, kui Tacituse järgi aestii algasid, ega ka sidemeid Rooma impeeriumiga. Arheoloogilise tõendusmaterjali juures tuleb arvestada aga seda, et näiteks mündileidude puudumine ei tähendanud mitte sidemete puudumist, vaid pigem seda, et väljaspool Rooma mõjusfääri toimusid tehingud natuuras. Kui ka münte kasutati, siis ainult selleks, et nende abil roomlastelt kaupa osta, ja nii rändasid need Rooma aladele tagasi.
Tähtsam on vaadata seda, mille kaudu iseloomustab Tacitus eesti hõime. Ta toob nende eripära kirjeldamisel esile 1) asendi, 2) keele, 3) kultuuri, 4) sotsiaalsed suhed. Välimuse, keele ja kommete puhul on rõhutatud erinevust germaanlastest. 
Viidet keele erinevusele on kommentaatorid pidanud arusaamatuks. Nimetades nende välimust sarnasemaks sveebidele (rootslastele), keelt aga lähemaks britannia omale, kõneleb Tacituse tekst aestii keele samastamise vastu balti keeltega – need sarnanevad germaani keeltele rohkem kui britannia kelti keeled. Tacitus teadis gallia ja briti keelte sarnasust, gallia keeli ta aga siin ei nimeta. Vihje Britanniale ei pruugi siin tähendada siis mitte kuuluvust indo-germaani keelte hulka, vaid lihtsalt tundmatuid keeli.
Peamiseks põhjuseks, miks aestii roomlasi huvitasid, oli merevaik. See oli laialt levinud Balti aladel juba kiviajal ja tuntud ka Homerose aja Kreekas. Itaalias leidub merevaiku etruski haudades. Suur otsetee Itaaliaga merevaigu hankimiseks oli aga Tacituse ajal uus – see oli saanud moeasjaks. Merevaigutee sai alguse Nero ajal ja toimis kuni AD 150. Tacitus ütleb, et eestid nimetavad merevaiku glaesum (s.o. klaas, germaani päritolu nimi, vsks. glaes). See võis olla kauplemisel kasutatav tinglik nimetus, millele oma keeles võis vastata erinev sõna (nt. eesti keeles – helm).
Kõige tõenäolisemalt on aestii  koondnimetus, kelle hulka kuulusid ka praeguste eestlaste eellased. Pole mingit reaalset põhjust, miks nad ei võinuks aestide hulka kuuluda. Kuid isegi kui jätta päritolu probleem lahtiseks, on “Germania” kirjelduse järgi ilmne ikkagi see, et Eesti kuulus Vahemere poolt hõlmatavasse euroopa kultuuripilti juba kaks aastatuhandet tagasi. Selle teadmise võlgneme me Tacitusele. Kui sajandite kestel on selle rooma autori populaarsus tõusnud ja langenud, siis Eestimaal oleks praegu sobiv aeg uuesti avastada.

Anne Lill