1900 aastat tagasi, 98. A. D., kirjutas Tacitus teose “Germania”. Selle
eelviimane peatükk toob Euroopa ajaloolavale hõimu või
hõimude rühma, mis kannab nime aestii. Arvestades ladina keele
häälikuloolist arengut, oleks selle tänapäevakuju –eesti(d).
Tacituse “Germanias” tutvustati trükisõnas roomlastele teiste
Põhja-Euroopa asukate hulgas ka neid, kelle nimi kuulub tänapäeval
eestlastele.
Tacituse elu ja teosed
Cornelius Tacituse eluaeg (umb. 55 – 120 A. D.) langeb Rooma keisririigi
suurima laienemise perioodi. Poliitiliselt tähendas see tungi Euroopas
põhja ja ida kaugematele aladele. Tacituse eluajal vahetus Roomas
10 keisrit ja nende kõigi puhul jäi samaks maailmavallutaja
mentaliteet. Sellega kaasnes ka tunnetuslik huvi kõige uue vastu,
mis käis kaasas kaugete maade vallutamisega. Tänu sellele huvile
kuuleme ka esmakordselt praeguse Läänemere äärsetest
asukatest, esmajoones muidugi germaani hõimudest, aga ka idapoolsematest
asukatest kuni fennideni (soomlasteni) välja. Germaanide ja fennide
vahele jäävad eesti-nimelised hõimud. Tacituselt pärineb
kirjeldus nende hõimude elulaadist, kommetest ja kultuurist.
Tacitus on järelpõlvedele esmajoones kirjanik ja ajaloolane.
Oma eluajal oli ta aga samavõrd tähtis ka riigitegelase ja
poliitikuna, läbides kõik olulised astmed karjääriredelil.
Praeguses mõistes alustas ta sõjaväeteenistusest ja
sai ohvitseriks, siis oli kõrgetes riigiametites ediil, mis tähendas
tööd nö. siseministeeriumis, siis kvestor – rahandusministeeriumis
ja preetor – justiitsministeeriumis. Järgnesid välissaadiku ametid
(prokonsul).
Kõige selle kõrval kirjutas Tacitus ajalooteoseid. Ajalookirjutamine
oli Roomas kõige prestiiþsem kirjanikutöö liik,
samas kui luuletamist ja näitekirjandust peeti selle kõrval
kerglaseks ajaviiteks. Tacitusel oli olemas ka tõsiseks kirjanikutööks
vajalik ettevalmistus (retoorikaharidus), võimed ja positsioon.
Tema peateosed puudutavad Rooma keisririigi ajalugu (“Historia”, “Annales”).
Kolm lühiteost (“Agricola”, “Germania”, “Dialoog” kõnemeestest)
käsitlevad poliitika, inimloomuse ja kultuuri eri külgi. “Agricola”
on silmapaistev isikuportree võimekast poliitikategelasest Iulius
Agricolast, “Germania” on etnograafilis-geograafiline uurimuslik kirjeldus
kaugetest rahvastest, “Dialoog kõnemeestest” käsitleb haridusprobleeme,
teemaks rahulolematus pealiskaudse ja formaalse õpetusega ning rooma
retoorika allakäik.
Tacitus käsitles ajalugu kui moraaliõppetundi. Ülistades
moraalselt silmapaistvaid tegusid ja inimesi, kes esindavad loomutäiust
(lad. virtus), taunib ta selle kõrval ühiskonnapahesid: valelikkust,
ahnust, edevust, ülekohut. Enda sõnul tahab ta esitada sündmusi
ja isikuid tõepäraselt, usaldusväärselt ja esitada
kõike erapooletult (sine ira et studio, “Annales” 1.1.3). Heale
kavatsusele vaatamata võib aga näha, et erapooletut poliitilist
ajalugu pole ilmselt võimalik kirjutada. Ka parimad ajalooteosed
ei suuda olla ideoloogiavabad ja täiesti objektiivsed.
Tacituse peahuvi moodustasid Rooma impeeriumi probleemid. Ta kirjeldas
pöördelist aega Euroopa ajaloos: autokraatliku impeeriumi sündi
ja toimimist. Läbi aegade pakub ta teostes huvi see, kuidas kirjeldatakse
riigimeeste tegevuse kahepalgelisust, kuidas vastanduvad ametlikud ja erahuvid
ja kuidas need vastastikku läbi põimuvad. Tacituse teoste huvitavamaks
osaks ongi elulised isikuportreed.
“Germania” (De origine et situ Germanorum ‘Germaanlaste päritolust
ja kommetest’) kirjeldab alasid, mis jäid nö. ametliku Rooma
piiride taha. See on poliitilise alatooniga etnograafiline kirjeldus. Barbarihõimude
tsiviliseeritud roomlastega võrdlemisel on Tacituse omapäraks,
et enamasti on võrdlus barbarite kasuks. Nende rikkumata kombed,
primitiivne voorus, vabadusearmastus ja metsik üllus vastandub teravalt
kultuurse roomlase luksusearmastuse ja kombelõtvusega. Nii kujunes
pilt rikkumata loodusrahvast, mis kandus läbi euroopa kultuuriloo
Rousseau’ ja romantikuteni.
“Germania” valmis Tacitusel 98. aastal. Selle ilmumine langes kokku
uue etapiga Rooma ja Põhja-Euroopa suhetes, sealjuures keiser Traianuse
võimuletulekuga. Uus keiser alustas oma karjaäri Reini ääres
riigipiire kindlustades ega kiirustanud Rooma tulemisega (98-99.a.). Kirjeldades
neid alasid, oli Tacituse teos ka poliitiliselt ajakohane, kuna teadvustas
roomlaste jaoks Euroopa põhjaosa ja muu hulgas ka hoiatas germaanlaste
kui tõsiste ja ohtlike vastaste eest. Tacitust huvitas kõlbeline
moment, germaanlaste sisemaailm ja kombed (lad. mores).
Renessansiajal hakati kutsuma “Germaniat” väikeseks kuldseks raamatuks,
libellus aureuseks. Tacituse teost väärtustati õigusega
– see on kahtlemata kõige olulisem tervikkäsitlus, mis on meieni
jõudnud antiikaja rahvaste kohta väljaspool Rooma riiki. Kuigi
Tacituse peatähelepanu koondus Germania läänepoolsele, roomlastele
tuntumale ja lähemale osale, tunneme me tänu sellele teosele
Balti mere idarannikut, kus elasid ka eestide nime kandvad hõimud.
Eksootiline Läänemeri
Praeguse Läänemere äärsed alad tundusid tuhandeid
miile lõuna pool elavatele roomlastele eksootiliste, metsikute,
muinasjutulistena. Mare Suebicum (Sveebi e. Rootsi, s.o. Balti meri) oli
tolle aja jaoks peaaegu maailma lõpus, millest edasi tuli juba maad
ümbritsev tardunud ning liikumatu Ookean. Sinna laskus igal õhtul
päikesekaarik, tehes sisinal häält nagu kuum raud vettekastmisel
(vt. “Germania”, 45.1).
Läänemere äärseid hõime kirjeldades liigub
Tacituse pilk läänest itta. Jõudes Vistula (Visla) alamjooksu
juurde, räägib ta hilisema Pommerimaa asukatest, gootidest ja
ruugidest (rugii ‘rukkikasvatajad’). Seal tundub täpsem geograafia
lõppevat koos germaani hõimudega. Edasi mööda rannikut
kirdesse liikudes jõuab ta eesti-nimeliste hõimudeni. Mida
kaugemale põhja ja itta, seda lünklikumaks ja napimaks
andmed muutuvad ja seda muinasjutulisem pilt avaneb.
Kust sai Tacitus materjali “Germania” jaoks?
Tacituse andmed pärinevad kaudsetest allikatest. Selleks olid
varasemate ajalookirjutajate teosed ja suulised pärimused. Kaugete
rahvaste kirjeldus järgib antiikaja traditsiooni, mille järgi
sõltus inimese olemus esmajoones loodus- ja kliimatingimustest.
Nii on külmadel aladel elavad põhjamaalased ägedama, vihasema
loomuga, neil jääb puudu mõttejõust ja oskustest.
Seepärast napib neil ka poliitilist võimekust. Veendumus geograafilise
asukoha mõjust inimloomusele ja rahvuse iseloomule püsis Euroopas
sajandeid, kasvades XIX sajandil üle rassierinevuste teooriaks.
“Germania” kannab endas neid antiikaja etnograafia tunnusmärke
ja kasutab muuhulgas ka tüüpkirjeldusi. Selle järgi olid
barbarirahvaste tüüpiliseks jooneks näiteks see, et neil
puudusid jumalate templid ning nad ei osanud hinnata väärismetalle.
Seda loeme ka germaanlaste kohta. Samas on Tacitusel aga ka originaalkirjeldusi
ja täpseid tähelepanekuid, mida on tõendanud ka arheoloogiaandmed
(nt. jumal Nerthuse kaarik, Nydami paat, karistamisviis, mille puhul süüdlased
uputati kinniseotuna mutta).
Andmeid põhjaalade kohta võis Tacitus saada kreeka autoritelt
(Poseidonios, Strabon, Diodoros). Rooma autoritest lisandus Iulius Caesari
Gallia sõdade kirjeldus, edasi ka ajaloolase Titus Liviuse ja Plinius
Vanema teosed. Viimane oli ise viibinud Germanias ja oli Tacituse jaoks
ilmselt kõige hilisem teadaolev allikas. Samas pidi olema
ka suulisi allikaid, sest Pliniuse töö ja “Germania” ilmumise
vahele jäi 20 aastat, mille jooksul pidid teadmised nende alade kohta
märgatavalt suurenema. Teave levis sõjaväelaste ja kaupmeeste
kaudu, aga ka kaudsemal teel. Läänemere idaalade kohta pärinevad
andmed just nendest kaudsetest allikatest.
Ei saa öelda, et Tacitus oleks oma kirjeldustes kõiges
absoluutselt eksimatu. Tema allikate iseloom, ajalookirjutiste traditsioon
ja ka ta enda stiil toob teosesse mitmeid küsitavusi. Tihti viivad
retoorilised võtted teda objektiivsest tõest kõrvale.
Sellele vaatamata pole Germania siiski utoopia, vaid väärtuslik
ajalooallikas.
“Germaniasse” ja üldse Tacituse teostesse suhtumine on ajaloos
tihti läbi põimunud poliitikaga. Tacitusest sai konks, mille
otsa riputati kõige erinevamaid poliitilisi tõekspidamisi.
Francis Baconile oli ta türannia vastane. Napoleon vihkas Tacitust.
XVIII saj. peeti Tacitust vabadusekuulutajaks ja ta oli Prantsuse revolutsiooni
lemmik. XIX saj. keiserlik Saksamaa ja Bismacki aeg ei leppinud Rooma keisri
Tiberiuse halvustava kujutamisega Tacituse teoses. Sel ajal hinnati Tacitust
kirjaniku- na ja mitte kui ajaloolast.
On ka mõistetav, et kõigi rooma kirjanike seas hinnati
just Tacitust Saksamaal ja ka Skandinaaviamaades kõrgelt. Sellel
ei puudu ka oma pahupool. “Germaniat” kasutati ära XX saj. alguses
natsionaalsotsialistlikul Saksamaal saksa rahva eneseteadvuse tõstmisel
ja nende erilisuse näitamisel. Nad pole segunenud abielude kaudu teiste
rahvastega, ... moodustavad rikkumata hõimu. Ka nende keha ja välimus
on ühesugune, kuigi neid arvult on palju: nad on metsikud, siniste
silmade, heledate juustega, tugeva kehaga, mis on kohane pingutuste jaoks
(“Germania”, 4.1-3). Nii jäi Teise maailmasõjaga seoses teosele
külge kurjakuulutav ðovinismivarjund. Pärast sõda
suhtuti seepärast mitmes Ida-Euroopa maal “Germaniasse” vägagi
ettevaatlikult.
Aestii
Aestii tähendus ja päritolu (aesti, aisti, hesti) pole selge.
“Germanias” on tähelepanu keskmes germaani hõimud. Eestid,
keda nimetatakse eelviimases, 45. peatükis, jäävad üldisest
huviorbiidist kõrvale. Siiani pole selge, mida tähendab Tacitusel
Aestiorum gentes ja kes selle nime taga peituvad.
Levinuma seisukoha järgi on aestii germaani (indo-germaani) nimetus,
millega tähistasid germaanlased oma kirdenaabreid. “Germania” kommentaatorid
peavad neid indo-euroopa hõimudeks, kes elasid Balti mere
idarannikul arvatavasti kuni Soome laheni. Neid peeti baltlaste (preislased,
leedulased, lätlased) eellasteks. Miks selle nime on siiski pärinud
kaasajal eestlased, jääb vastuseta. Iseloomulik on see, et tavaliselt
ei eristatagi selgitustes eestlasi soomlastest ja kasutatakse väljendeid
nagu soome-eestlased (finnische Esten, popolazione finnica).
Keeleliselt on aestii nime seostatud indo-germaani sõnadega:
ger. aistan (aestimare) – austusväärsed; ing. oast, saksi ast,
holl. eest – viljakuivatusahi (seega – kuivatusahjumehed). Enne Teist maailmasõda
levis seletus, et aestii on saksa nimi ja viitab idapoolsusele: Osten,
Ostland, Ostleute. Siit lähtus ka põhjendus Baltimaade pidamiseks
ürgseks Saksa alaks. Üldiselt arvatakse, et Tacitus mõtleb
aestii all balti-slaavi hõime, või siis, et see on balti
ja läänemeresoome rahvaste üldnimi. Nime ülekandumine
eestlastele võis olla skandinaavlaste rahvasterändamise tulemus
(R. Much, Die Germania des Tacitus. Heidelberg 1967, samas nimetatakse
eesti keelt soome dialektiks ja eestlasi vanade balti aestide põhjanaabriteks).
Mis takistab aestii all nägemast eestlasi? Tõenäoliselt
Idamere-suund, mille poolt vaadatakse. Üle Visla ja gootide järel
tulevad selle järgi preislaste, leedulaste ja lätlaste eellased
(s.o. balti hõimud). Eestlased on sealt liiga kaugel, et aestii
hulka kuuluda. Kui vaadata aga fennide poolt, siis on nende lõunanaabriteks
ju loomulikult eestlased ehk Tacituse aestii. Antiikaja geograafia eripäraks
on see, et mida kaugemale nö. keskusest, seda ebamäärasemaks
muutuvad vahemaad ja andmed ning seda fantaasiaküllasem on ettekujutus.
Tacitusel näeme seda eriti fennide puhul. Aestii ala ei saa mõõta
loogiliselt arvestatavate miilidega, vaid see on üks ebamäärane
tervik, mis kulgeb Vislast kirdesse mööda Balti mere rannikut
Soome laheni. Miks ainult eestlased on selle nime pärinud, võib
ainult oletada. Leedu ja Läti nimekuju viitab latiniseeritud nimetusele
liti, leti, laeti, mis tähistas osaliselt vabasid orje, kes pidid
isandatele andamit maksma (rooma mõistes koloone, Tacitus kirjeldab
selliseid orje “Germania”, 25.1). Liti, leti võis olla esmajoones
sotsiaalset seisundit tähistav mõiste. See oleks siis hilisemas
arengus aestii germaani osa, eesti jäi aga tähistama germaanlastest
sõltumatuid hõime. Arheoloogia ei kinnita läänemeresoome
asustust nii kaugele lõunasse, kui Tacituse järgi aestii algasid,
ega ka sidemeid Rooma impeeriumiga. Arheoloogilise tõendusmaterjali
juures tuleb arvestada aga seda, et näiteks mündileidude puudumine
ei tähendanud mitte sidemete puudumist, vaid pigem seda, et väljaspool
Rooma mõjusfääri toimusid tehingud natuuras. Kui ka münte
kasutati, siis ainult selleks, et nende abil roomlastelt kaupa osta, ja
nii rändasid need Rooma aladele tagasi.
Tähtsam on vaadata seda, mille kaudu iseloomustab Tacitus eesti
hõime. Ta toob nende eripära kirjeldamisel esile 1) asendi,
2) keele, 3) kultuuri, 4) sotsiaalsed suhed. Välimuse, keele ja kommete
puhul on rõhutatud erinevust germaanlastest.
Viidet keele erinevusele on kommentaatorid pidanud arusaamatuks. Nimetades
nende välimust sarnasemaks sveebidele (rootslastele), keelt aga lähemaks
britannia omale, kõneleb Tacituse tekst aestii keele samastamise
vastu balti keeltega – need sarnanevad germaani keeltele rohkem kui britannia
kelti keeled. Tacitus teadis gallia ja briti keelte sarnasust, gallia keeli
ta aga siin ei nimeta. Vihje Britanniale ei pruugi siin tähendada
siis mitte kuuluvust indo-germaani keelte hulka, vaid lihtsalt tundmatuid
keeli.
Peamiseks põhjuseks, miks aestii roomlasi huvitasid, oli merevaik.
See oli laialt levinud Balti aladel juba kiviajal ja tuntud ka Homerose
aja Kreekas. Itaalias leidub merevaiku etruski haudades. Suur otsetee Itaaliaga
merevaigu hankimiseks oli aga Tacituse ajal uus – see oli saanud moeasjaks.
Merevaigutee sai alguse Nero ajal ja toimis kuni AD 150. Tacitus ütleb,
et eestid nimetavad merevaiku glaesum (s.o. klaas, germaani päritolu
nimi, vsks. glaes). See võis olla kauplemisel kasutatav tinglik
nimetus, millele oma keeles võis vastata erinev sõna (nt.
eesti keeles – helm).
Kõige tõenäolisemalt on aestii koondnimetus,
kelle hulka kuulusid ka praeguste eestlaste eellased. Pole mingit reaalset
põhjust, miks nad ei võinuks aestide hulka kuuluda. Kuid
isegi kui jätta päritolu probleem lahtiseks, on “Germania” kirjelduse
järgi ilmne ikkagi see, et Eesti kuulus Vahemere poolt hõlmatavasse
euroopa kultuuripilti juba kaks aastatuhandet tagasi. Selle teadmise võlgneme
me Tacitusele. Kui sajandite kestel on selle rooma autori populaarsus tõusnud
ja langenud, siis Eestimaal oleks praegu sobiv aeg uuesti avastada.
Anne Lill
|