Ka murdekeel väärib toimetamist
 
Jaan Lattiku Karula-juttude kogu “Kui meil veel püksa ei olnud” kirjastuselt Ilmamaa on tõesti tore kingitus lugejale Eestimaal, Võrumaal, Karula kihelkonnast rääkimata. 
Muinasmaa terendab siin paljudele, tätä ja unuimä lapsepõlvemaa ekstra võrukestele. Karula inimene aga saab lisaks muule asetada ajast välja klaarunud pildid tänapäevasesse tausta, nii nagu saja aasta tagune talu karjamaa tuleb tagasi tänaste kraavide ja freesturbavälja asemele, kui loed seda raamatut ja leiad soost ürgvana pedajatüve, mille sisse karjapoiss Jaan Lattik on oma nime lõiganud.
Ka kõrvu võib sellest raamatust kosta midagi muinasjutulist – vana karula keel, mille erikõlade tabamisel on Lattik küllalt meisterlik olnud. Üllatavalt palju leidub selles keeles mulgipärast, vististi on jõudsalt leviv ühisvõru pruuk need jooned tänapäeva Karula keelest välja tõrjunud. Karula kihelkonnast läheb tänapäeval läbi mõtteline piir, millest ida pool on veel ülekaalus võrulik argikeel, läänes aga juba tallinna keel lõunaeesti aktsendiga. Siiski ei saa öelda, et raamatus esinev keel päriselt kadunud oleks, pihustunult tuleb neidsamu vorme ja väljendeid ette nii Karulas, Antsla kandis kui Harglõ kihelkonnas, küllap ka Sangastes ja Helmes. 
Kuid kõnelema hakkab see keel minus üksnes siis, kui pilt on juba silme ees ja hoog sees. Tähemärkidest hääldust kokku lugema hakates annab endast märku hoopis kriitikameel: no nii ei ole seda või teist sõna küll võimalik hääldada, kui koostaja Hando Runnel ikka eesti kirjaviisi kokkulepetest kinni peab. Kas tii õss ikkõ (lk. 10), sukkugi aigu ei olõ (lk. 15), är sa nakkaku (lk. 92) on mulle uudiseks nii Karula murrakus kui kogu lõunaeesti keelepruugis. Varasemates juttudes on Lattik kirjutanud ei makka, pärastistes ei maka. Eestis on kombeks, et vana kirjaviisi mõjud sajandialguse tekstides parandatakse uustrükis ära, kuid siin on see tegemata jäänud.
Koostaja möönab raamatu eessõnas, et Lattiku kirjaviisi kõiki vaieldavusi ei olegi püütud kõrvaldada, kuid sealsamas toodud näidete hulgas ei esine ühtegi kirjaviisivaieldavust: tõni, obõnõ, jalgugõ – need erinevused muu Võrumaa pruugist on kõik ilmselged murrakupärasused, nende kõrvaldamine Lattiku tekstist oleks nagu rosinate kõrvaldamine saiast, Jumal hoidku seda soovimast! Küll on Lattiku märkimisviisis vaieldav e-ks redutseerunud täishäälikute märkimine õ-ga, eriti kui seda tuleb ette eesvokaalsetes sõnades: lähimbõle (lk 20), üdsegõ (lk 33),  püssägõ (lk 95).  Seal ennast välja hääldada lubav häälik on siiski pigem e, vähemalt võrukese kõrva jaoks. Kui õ-ga on kõvasti üle pakutud, siis Karula keeles kindlasti reeglipäraselt esinenud ä-harmoonia on sageli märkimata jäänud.
Pole mõtet eeldada, et kirjanik märkis karula keelt üles selle vokaalharmooniat ja muid vaidlustamata seaduspärasusi täpselt silmas pidades. Seda kunsti ei valda veatult ükski tänane võru kirjanik – pidanuks siis Lattik? Teistsuguse vokalismiga eesti kirjakeel juhib kätt niikuinii omasoodu ja liiga tõhus enesekontroll hakkab mõtet pärssima. Seetõttu on õ-de ja ä-de kohatine puudu- ning kohatine ülejääk võrukeelses autoritekstis ennustatav. Kuid selleks et ilma kindla ortograafia ja koolisunduseta keel kirjapildis autentne välja näeks, saab alati murret tundva ja märkimisviisi suhtes hoolsa keeletoimetaja leida, nii nagu Ain Kaalep ja Mats Traat on seda teinud oma tartukeelsete tekstide puhul.
Karula keel, nagu iga teinegi Võrumaa murrak, vajab eesti kirjaviisis edasiantult tahes-tahtmata lisamärke. Neid on Lattiku-väljaandes panna üritatud, kuid samuti täiesti süsteemitult. Erinevaid nähtusi, peenendust ja kõrisulghäälikut märgitakse mõlemit akuudiga ja siis ka üksikutel juhtudel tegeliku esinemisega võrreldes. Kasu pole sellisest märkimisviisist kuigivõrd, kord esinevad, kord ärajäävad lisamärgid pigem eksitavad lugejat.
Seda juttu võiks võtta väiklase pisiasjade kallal irisemisena, kui Lattiku raamatut ainult omaette lugemiseks tarvitataks. Nii, et kellel naturaalne võru keel kõrvus, see häälib sõnad käigu pealt ümber, ja kes kõneldavat võru keelt ei tunne, loeb mõnuga ega tahagi märkimisviisi puudustest teada. Kuid Jaan Lattik on selleks liiga hea kirjanik. Tema dialooge hakatakse siit raamatust koolilastele tunnis ette lugema, neid õpitakse pähe, kantakse ette koolipidudel ja laste murdepäevadel. Koolmeistrid on üldiselt altid kirjatähte uskuma ja vaevalt paljud neist seda hääldust parandada söandavad, mille laps raamatust kokku loeb. Nii saavadki alguse Võrumaal harjumuspärased pildid, kus kohalikku keelt muidu vabalt kõnelda mõistev koolipoiss väänab seda keelt paberilt õpitud lavakõnes suisa imelikult.
Ei saa ka kinnitada, et Lattiku võrukeelset teksti selles raamatus üldse toimetatud ei ole. Võrreldes esmatrükiga, on sõnad toukama ja joudma (jutustus “Noorte soovid”)  nüüd kirjas tõukama ja jõudma. Ülejäänud Võrumaal Räpinäst Rõugõni võiks see parandus kehtida, aga Karula keeles pole toukama ja joudma mitte trükivead, vaid nii kõneldaksegi.
Jaan Lattik on võrukeste jaoks autor, kelle puhul Võrumaa juurtega järvalane Hando Runnel pidanuks siiski asjatundliku keeletoimetaja appi võtma. Tekst oleks tulnud loetavam ja ka murrakupärasused võinuks kõik alles jääda. Raamatu eessõnas mainitud lõputu peamurdmine oleks taandunud spetsialisti palgaks ja vastutuseks. Usun, et Lattik ise oma eluajal kiitnuks heaks just sellise variandi. 
 
Evar Saar