Kõige kõrval, mis Ameerikast head tuleb, on üht-teist häirivat, mida meile pole vaja. 
Üks selliseid asju on pidev optimism ja ainitine hea näo tegemine. Kaplinski jutustab ühes essees, kuidas tema norra sõbralt küsisid ameeriklased iga päev: “How do you do?” ja tema vastas alati: “I’m fine”. Kui tal tõesti ühel päeval kõik räbalasti oli, vastas ta: “I’m not fine today”, mille peale ameeriklane omakorda ütles reipalt: “Oh, it’s great.” 
 Mõõdukas koguses ja autopsühhoteraapiana on see omal kohal. Olen isegi propageerinud positiivset eluhoiakut, kuid liiale ka ei maksa minna. On painajalik, kuidas mõned isikud on endaga rahul, ükskõik, mis nendega ka ei juhtuks. Mõned on alatasa kuidagi koomilises, vallatlevas meeleolus, kusjuures jääb mulje, et neil traagiline elupool üldse puudub. Isegi kurjategijad on alatasa lõbusad. Pole ammu näinud, et teleris keegi nutaks. Kui,  siis ainult mõni korterist väljatõstetu. Trombi ohvrid on optimistlikud. Miljonite omastaja loobib lustlikult palli. Sita sisse kukkunu lobiseb uutest projektidest. Elusal hobusel pea ära lõiganud nooruk lehvitab säraval ilmel kätt. Südantsoojendav oli lõpuks kuulda, et üks oma rahast ilma jäänud mees tungis kääridega pangatöötajale kallale. Selles oli inimlikku tumma meeleheidet. Oli niisiis vähemalt üks, kes seda tundis. Imelik, et teised ei tunne. Kas nad on siis tõesti nii tuimad? Kas neil pole ehk teadvust ? (Kannatus on teadvuse tee. – Miguel de Unamuno.) Kuid ma ei hakka siin rohkem rääkima Kierkegaardist ja Verzweiflungist. Kes seda kuulata tahaks? Aga on lihtsamaid põhjendusi nukrusele ja pisaratele. Kohustus ameerikapärast optimismi üles näidata peaks olema kurnav, ja allasurutud piinad tekitavad ju infarkte ja maohaavu, seda teab igaüks. 
Ega siis see, kes on kogu aja, eranditult ja situatsioonile vaatamata heas tujus, mõju ka lõpuks usaldusväärselt. Tema puhul võib kahtlustada maniakaalsust või – is veel hullem –silmakirjalikkust. Aga selle peale keegi justkui ei tule. Ja egas pole kerge sissekujunenud hoiakut muuta. Kui suu on kogu aja kõrvuni, siis on raske isegi hauakohta uppudes suunurki alla lasta.
   Võidakse öelda, et siin kõneleb isik, kes ise kaldub depressiooni ja kes ei suuda vaadata komöödiaid. Et virise ise kui tahad, meie paneme edasi. Kuid patukahetsus ja enesealandus võiks ka ühiskonnas olla teretulnud. Mitte ainult sellepärast, et alandus viib ülendusele. Patukahetsus ja andekspalumine ei puhasta ainult indiviidi hinge, alateadvust, vaid ka ühiskondlikku atmosfääri. 
   Kõik, kes on millegagi vahele jäänud, võitlevad meil lõpuni. Kui ühes ilmalikus kohtus jäädakse süüdi, siis pöördutakse järgmise poole. Alla ei anta. See on muidugi kõrkus ja patt. Peale selle kulutab protsessimine raha, eelkõige muidugi patuse enda, aga ka teiste oma. Protsessid jõuavad harva selge tulemuseni, ikka jääb asi õhku rippuma ja pole ei see ega teine. See risustab ühiskonna vaimset atmosfääri ja sigitab moraalset relativismi. Vangi pannakse ainult mõni idealist. Muidu jäetakse asi lahtiseks.
   Kuidas tahaks näha patukahetsusi ja andekspalumisi –ilma mingi protsessitamiseta! 
Näiteks keegi riivatu vaimulik! Mis ta, vaene lohe,  sõdis valges kleidis õõgaga  neiu vastu! Kui valus oli seda vaadata. Kui ta oleks teleekraanil nutma puhkenud, põlvili langenud ja patud üles tunnistanud, oleks ta olnud võidumees. Võibolla oleks isegi Kati pisara pillanud. Aga patustaja ei suutnud  seda. Mitte, et ta naeratas, ta naeris kogu aja, nagu mingisugune positiivse ellusuhtumise etalon! Olen teda aastaid tagasi näinud kodukülas, surnuaiapühal. Seal ta julges veel traagiline olla. Kohisevate põlispuude all rääkis ta surmast ja igavesest elust.
Ja küüditajad, nuhid, parteilased...Kas mõni neist on andeks palunud?
Praegu nõutakse kättemaksu Maapanga kurjategijatele. Muidugi tahetakse näha seda neima kohtuprotsessi kujul. Pole vaja. Teame kõik,  et see kohus kestaks mitu aastat, lõpeks liivas, ja keegi ei saaks millestki aru. Tõeline eluusk aga väheneks, noorukid tarvitaksid veel rohkem kokaiini ja talumehed jätaksid põllud rohtu. Palju õigem oleks, kui need inimesed kahetseksid. Hea küll, kui nad ei taha end karistada ja viljatutele lagendikele minna, kotiriie seljas, kui nad ei taha minna ristteele ja anda maapinnale suud – vabandagu vähemalt avalikult ja artikuleeritult! ( Brandt vabandas poolakate ees, ja kas ta autoriteet langes? Ka Laar olla Iisraelis vabandanud, vähemalt räägitakse nii. Juutidelt palub ju pidevalt keegi andeks.)
Aga räägi sulle või seinapraole. 

Mati Unt