|
|
|
|
| Mida õieti täiustada? |
| 3. oktoobril esietendus Eesti Draamateatis austria dramaturgi Thomas
Bernhardi "Harjumuse jõud" Lembit Petersoni lavastuses. Teatriteadlane
Nina Kotsarenko kohtus lavastajaga esietenduse eel.
Nina Kotsarenko: Teid on alati huvitanud dramaturgid, kelle loomingus puudutatakse inimekstentsi olulisi küsimusi. Seekord langes teie valik Bernhardile... Lembit Peterson: Eelmisel aastal helistas mulle Jaan Undusk ning pakkus loomingulist koostööprojekti. Pidime koos valima ühe austria dramaturgi näidendi; tema tõlgib, mina lavastan. Asi on selles, et Helsingis toimub 1. -- 3. oktoobrini austria tänapäevadramaturgia konverents. Osalevad teadlased, literaadid, teatritegelased Austriast, Soomest ja Eestist. Osavõtjad olid avaldanud soovi lõpetada konverents mõne austria näidendi vaatamisega Tallinnas. Jaan Undusk küsis minult, kas oleksin huvitatud Bernhardi lavastamisest, et tutvustada eesti publikule uut autorit. Ta ei teadnud, et olen Bernhardi juba lavastanud, Noorsooteatris 87ndal aastal ("Päral" -- toim.). Lavastusse on ju kaasatud ka Eesti Draamateatri näitlejad, etendusedki on Draamateatri väikses saalis. Tekkis jälle võimalus koostööd teha heade kolleegide Ain Lutsepa ja Aarne Ükskülaga. Samuti – Theatrumil pole regulaarset finantseerimisallikat, iga uue projekti tarvis tuleb vahendeid leida. Mulle oli oluline, et Theatrumi noored näitlejad puutuksid töös kokku kogenumatega, vanema põlvkonna näitlejatega, õpiksid ja areneksid koostöös meistritega. Kes mängib peaosa? Aarne Üksküla. Theatrumi näitlejad on temaga juba laval kokku saanud: ta mängib "Antigones" Kreoni. Esmahetkel näis mulle, et "Harjumuse jõud" nõuab kammerlikku lähenemist, seetõttu valisingi väikse saali. Mille poolest pakub teile huvi just see austria dramaturgi näidend? Minu elust lähevad läbi omad magistraalteemad. Üks neist: millist hinda võib maksta suure kunsti loomise nimel? Millised on tagajärjed, kui ala, millega tegeleme, meid jäägitult orjastab - kas kunst ja kunsttükid arendavad või lagundavad meie hinge. Näidendis "Harjumuse jõud" on see teema samuti olemas, kuid avatud on see omapärases maneeris, autorile iseloomulikul viisil. Tsirkuse direktor Caribaldi sunnib artiste igal õhtul pärast etendust harjutama Schuberti "Forellikvintetti". Artistidel ei jää üle muud, kui alluda. Nad on sõltuvad, nii moraalselt kui materiaalselt, mõned on temaga seotud ka veresidemetega. Caribaldil on idée fixe: et tema palagantsirkuse trupp mängiks ükskord, pärast tsirkusenumbreid, publikule ootamatult Schuberti romantilist kammermuusikat, kusjuures ainsagi veata, perfektselt. Pole raske arvata, et sellest plaanist ei tule midagi välja. Kogu aeg tuleb ette takistusi: üht hammustab lõvi, teisel valutavad neerud, kolmandal on -- nohu. Situatsioon on tragikoomiline. Caribaldi tsiteerib tihti Novalist, meenutab Schopenhauerit, Platonit. Tšellomängija Pablo Casalsi nime mainimisel hakkab austusest värisema. Ja sealjuures türanniseerib ta armutult talle lähedasi inimesi, keda ta näib häbenevat ja põlgavat. Ja keegi ei lähe ära. Kõik on harjunud. Caribaldi drillib neid läbisegi nii tsirkuseartistideks (igapäevane leib) kui kammermuusikavirtuoosideks (kõrge kunst). Kuidas harjutada aga inimeseksolemist… Bernhard “võtab sügavalt”, näitemäng käib ängi ja farsi piirimail. Ometi pole miski liiga ühene. Bernhardi loomingut läbib surma teema. On see nüüdki kohal? Selles näidendis loob Bernhard hirmu õhkkonna. Artistid kardavad direktorit, tõsi, nende hirm on võtnud küll koomilise vormi. Ent ka Caribaldi ise elab hirmu all. Ta kardab väga surma. Võibolla on tema teotsemine ebateadlik katse ületada oma hirm, saavutada kunsti abil surematus? See teema on mind alati huvitanud. Inimese hing otsib vaevaliselt teed surematusse. Tšaadajev on öelnud: "Igavene elu -- see pole elu pärast surma, see on elu ilma surmata". Üks Bernhardi teemadest on totalitarism, vägivald, mis haakub elu mõttetuks muutumise teemaga. Caribaldi tahab iseenda ja teiste kallal vägivalda tarvitades teenida kõrget kunsti, astuda palaganist, madalast kunstist -- kõrgustesse. Aga tõeline kunst ehitub vaid vabadusele, ainult vabadena saame armastada Jumalat ja inimesi, armastuses areneda. Ka see nõuab harjutamist. Millise harjumuse omandame, sellest sõltub ka. Kas varasem kogemus selle autori lavastamisel tuli kasuks? On ehk selle näidendi puhul võimalik tõmmata paralleele Beckettiga? Iga uue näidendiga alustan kõike otsast peale. Kui lisandub varasem kogemus, siis juhtub see alateadlikult. On ju lavastamise situatsioon iga kord erinev. Algselt on tekst, autor, näidendi kunstiline maailm, teater, konkreetsed näitlejad, ühiskonnas sel ajal toimuv. Kõik see tuleb ühendada, leida puutepunktid, jõuda oma vormeli, etenduseni. Näidendi "Godot'd oodates" puhul sünnitab näidendi ilmselt tühjusetaju ja hirm vältimatu ees. Võibolla on näidendi aine publiku silmades. Beckett on ju mõnede meelest igav, inimesed läksid ära... Pealiskaudsel lugemisel võib ka see Bernhardi näidend näida väga igav. Kui aga anda tööd kujutlusvõimele, lasta näitlejatel tegutseda, ärkab näidend ellu ja kirjeldatud elu läheb äkki huvitavaks. Bernhardi näidendeid on kriitika määratlenud monodraamadena. Suur osa tekstist on peaosatäitja kanda. Teistel on öelda mõni repliik, või on nad päris tekstita. Kuidas olete selle lahendanud? Selle näidendi stiil on eriline. Fraasi võib kirjutada reana ja lugeda seda proosana, aga võib ka luulena, kõrges stiilis. Tegelased meenutavad ühtaegu nii commedia dell'arte kui ka tšehhovlikust traditsioonist lähtuvaid lavakujusid. Õnneks on meil väga täpne, hea tõlge. Oleme püüdnud autori remarke üksipulgi dešifreerida. Loodan, et tekstis sisalduv avaneb etenduste mängimise käigus järjest enam. Vestles
Vene keelest tõlkinud
|
