Thomas Bernhardi “Harjumuse jõud”. Lavastaja Lembit Peterson. Tõlkija Jaan Undusk, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Airi Eras. Osades Aarne Üksküla, Ain Lutsepp, Eva Eensaar, Marius Peterson ja Leino Rei. Esietendus 3. oktoobril Eesti Draamateatri väikeses saalis. Igatahes Kunst Pole ju muud kui vastasmõju Tsirkus Kunst Kunst Tsirkus Mõistagi                (“Harjumuse jõud”) Te kuulake: ma olin selles muusikas, mina olen selles muusikas, mina olen sellest keelest, mina olen selles pärastlõuna rahulises poeesias… Kas te näete minu teatrit? Jumala sõltuvuslikkuse teatrit?… ...Ma tunnen sellele tragöödiale kaasa, sellele komöödiale, ma ei tunne kaasa sellele tragöödiale, komöödiale, sellele üksi minu poolt leiutatud komöödiatragöödiale, nendele üksipäinis minu poolt leiutatud varjudele, nendele varjudest piinadele, nendele varjupiinadele, sellele otsatule kurbusele…                (“Külm”)   Toodud näited Bernhardi luuleproosadraama-tekstidest, mis kubisevad kordustest, refräänidest, riimidest, vastuoksustest, sõnamängudest, kaldudes alatihti ülimast konkreetsusest, detailsusest, aistitavusest äärmisse abstraktsusse, lõputusse filosofeerimisse, vaikusest maksimaalsesse häälekusse. Bernhardi sõnadevoolu ilus tuline oja peidab endas tuhandeid varjatud keeriseid, labürintlikke käänakuid, tupikuid, kus tuleb alatihti peatuda vakatades, midagi pingsalt meenutades, enne kui võib mööda sõnajälgi vaevaliselt, kuid joovastudes edasi liikuda.  Kui otsida paralleele Maarjamaalt sellisele kirjutamislugemispraktikale, siis meenuvad ennekõike Alliksaar, P.-E. Rummo teatritekstid ja Kõivu tegelaste otsatud mono-, dia-, tria-, jne. -loogid, kus lakkamatult ketrav tekst näib tarduvat justkui liikumatuks, mingiks ürgvanaks kivinenud moodustiseks, arheoloogiliseks imeks. Võrreldes toda geniaalset Austria mädapaiset meie Kivirähaga, torkab silma  just mõõtkava erinevus: Bernhard on kompromissitum, äärmuslikum, ülepaisutatum, retoorilisem, tigedam, salvavam – Austrial on turjal hoopis rängem ja valulisem minevikutaak, Viin on näinud tõepoolest põrgust taevani ulatuvaid kontraste. Meie aga elame tasasel maal ning painutame end aeg-ajalt kellegi alla (see on lausa harjumuseks saanud), kuigi päris alla ka ei anna. Meil puuduvad hullumeelsed ambitsioonid. Meie valu on natuke isiklikum, sellele on raskem leida bernhardilikku piire ületavat vormi, meie kunsti ja filosoofia pole nõnda kõnekas teiste keelekogukondade jaoks kui Viiniga seonduv. Mis on ka mõistetav. Mis on ehk ka ületatav. Pärast etendust teatrist väljudes näis minu maailm hoopis pimedama ja tülgastavamana kui teatrisse minnes. Haiglaselt oma kompsuhunniku all värisedes möödus minust üks kodutu. Vaatasin teda nagu üht osalist äsja lõppenud näitemängust, justkui oleks endiselt olnud tegemist näitemänguga. Mida ma oleksin pidanud tegema? Talle raha pakkuma?  Bussipeatuses tippisin köietantsijana kobrutavate süljelärakate ja konide vahel, üks mees lõi kontsaga õllepurgi laiaks, absoluutses joobes keskealine venelanna tuigerdas surmapõlgavalt Narva maanteel, liha liigutas end siin ja seal, kaks teismelist embasid üksteist kohmakalt… Ma mõtlesin, et Bernhard on tõesti aktuaalne, sest meie elame (alati on elatud) täpselt samasuguses, sellessamas sopas nagu tsirkusedirektor Caribaldi (Aarne Üksküla) pidas vajalikuks väljendada. Caribaldi hävitustöö järel sõnade tähenduste kallal kerkis Eesti elu ideelagedus ja labasus kuidagi eriti eredalt teadvusse, jutt eestlaste erilisest vaimulembusest ähvardas iivelduse esile kutsuda. Üha enam sai kinnitust veendumus, et meie oleme tühisuste tühisus, kellest oleneb maailmas samavõrd kui liblika tiivalöögist.  Ent Lembit Petersoni lavastus “Harjumuse jõud” Draamateatri väikeses saalis, mis sisendab lootust. See on algusest lõpuni intensiivselt kulgev teatritekst heade näitlejatööde ning tervikuga hästi haakuva ruumi- ja valguskujundusega. Võime osa saada köitvast mitmekõnest, kus segunevad Bernhardi, Unduski, Petersoni, Blumenfeldi, Erase ja loomulikult kõigi näitlejate hääled keeruliseks kõigi meeltega oimatavaks teatrisündmuseks. Etenduse kammerlik laad ja alusteksti valik haakuvad kõnekalt Petersoni varasemate teatritegemistega, võimaldades huvitavaid seoseid, taas on keskmes ka mitmes varasemas Petersoni lavastuses märkijätvalt osalenud Üksküla. Tegevus toimub teatriruumi paigutatud mustas (mustkunstniku?) kastis, mille neljandat seina on võimalik publikule avada. Selles karbis ehk ratastele toetuvas lääbakil päevinäinud, kuid siiski üsna talutavas vagunis asub Caribaldi tsirkus või vähemalt selle mõtteline tuum (ühtegi looma lavale ei tooda). Vaguni neljas sein avaneb ja sulgub viie sektorina (sama palju on ka tegelasi) kõigi kolme vaatuse alguses ja lõpus, luues nõnda mulje väntorelist. Masinliku külmuse vastu peavad kastis võitlust iseendaga viis tsirkuseartisti eesotsas kuuma direktori Caribaldiga, harjutades üsna lootusetult 22 aastat järjepanu Schopini “Forellikvintetti.”  Võib aduda teatud ideelist lähedust Nüganeni “Pianoolaga”, kus on samuti lähtekohaks inimlikult piiratud maailma pidev konfliktiseisund käsitlematu, püsitu ja ebaisikulise tegelikkusega. Inimese võimalus sellises maailmas toime tulla seisneb Caribaldi järgi kontsentratsioonivõime säilitamises, lakkamatus harjutamises, enesesunnis. Seda mõtet aitab rõhutada ka vaguni kaldu asetsev põrand, mida mööda veerevad kõik inimese peost pudenenud asjad “kapi taha seina äärde,” kust neid on hiljem väga raske kätte saada. Ja kui finaalis kõlab tõepoolest Caribaldi ideaalmuusika, siis tuleb see hoopis kusagilt väljastpoolt, jõudes kasti raadiolainete vahendusel – see on hetk, mil Caribaldi leiab kooskõla tegelikkusega (oma vaimus), mil ta kõlab kokku tegelikkusega, mis ei pruugi sugugi olla materiaalne. Kvinteti koosseisus astuvad Draamateatris publiku ette teatri tipud Üksküla ja Lutsepp ning Theatrumi noored näitlejad Eeva Eensaar, Marius Peterson  ja Leino Rei. Kõik osalahendused on esitatud parajalt karikeerituna ja eri teatrilaadidest pärit võtteid kasutades. Vähimal määral torkab see silma direktor Caribaldi puhul, mis jätab Ükskülale suure mänguvabaduse (ainult paaril korral ilmub ta  lavale paruka ja kaabuga), mida ta ka maksimumilähedaselt ära kasutab.  Caribaldi tsirkust võib tõlgendada ka Caribaldi maailmana, mille keskme moodustab pisut kibestunud vanahärra lakkamatu ja ääretult püsitu tekstiloome. Caribaldi on üsna samasugune suur üksinduse poeet ja filosoof  nagu kunstnik Strauch romaanist “Külm,” kuigi võib-olla pisut vähem komplitseeritud. Caribaldi muudkui räägib, üksnes kõneldes saab ta iseendaks, tunnetab igal hetkel käest libisevat tõde. Iga sõnaga kehtestab ta iseennast, tuletab iseennast meelde, sõnad on vundament, millele ja millega ta rajab oma koja. Oma kaaslasi siunates ja kohati lausa arusaamatult sõnudes, loitsides, pomisedes, soigudes hoiab ta end erksana, astub julgelt, inimkeelega mängides  tundmatule vastu. Ta tegeleb lakkamatult tähenduste loomisega, ei tunnista end ealeski päriselt võidetuks, nurkasurutuks, paikapanduks. Tähendused on tema jaoks, mitte vastupidi. Üksküla mängu jälgida on sulaselge nauding – lummab tema oskus hoida pinget mitte midagi tehes, mängida suureks pisemgi detail, varieerida lõputult ühtainsat motiivi, vaibuda häälekast sõnadetulvast pea hääletusse, vahetada silmapilgu jooksul mängulaadi. Üksküla mängust kumab kohati läbi midagi eskolalikku, ja mitte ainult. See on roll, mis heidab valgust Üksküla kogu senisele kunstnikuteele, loob tähendusrikkaid assotsiatsioone. Petersoni lavastuses kõneleb lisaks sõnalisele osale näitlejate mängus ka iga liigutus, hoiak, ilme, lihtsalt laval istuminegi. Lutsepa loomataltsutaja rollis nägemine mõjub igatahes ülivärskendavalt.  Theatrumi näitlejad asetuvad rõõmustava iseenesestmõistetavuse ja väärikusega kvinteti koosseisu (sest kvintetis peab ju olema viis inimest). Mulle näib, et esietendusel kõlas üsnagi perfektne “Forellikvinteti” esitus, kontsentreeritud ja täpne. Lavastust oleks võimalik üsna edukalt kirjeldada ka muusikaterminite abil. Ja lõpetuseks – teatriruumis toimuvat on võimalik minu arvates üldjoontes mõista ka eesti keelt valdamata.  “Harjumuse jõu” külastamine võiks saada meeldivaks, kuid pingutust nõudvaks kevadsügistalviseks aastast aastasse korduvaks  harjumuseks. Priit Ratassepp