Ehtne koopia
 

 
 
 
 
 
 
Zhang Dali (Hiina). Dialoog. Peking. Valguskasti foto, 1998. 
 
 
Helsingi Kunstihall korraldas 1996. a. näituse, millel nimeks "Ehtne koopia". Näituse lähtekohaks olid uued elektrilise pildivalmistamise, jäljendamise ja manipuleerimise meetodid. Eesmärgiks oli kontrollida nende meetodite kasutamist kaasaegses kunstis ja uurida, kas sel alal on kujunenud ka uut, neile iseloomulikku esteetikat.
Telefaks, värviprinter ning arvuti oma programmide ja internetiühendustega pakuvad pildi paljundatavuse kõrval peaaegu piiramatuid võimalusi pilti töödelda ja isegi algse pildi komponente teistega asendada. Masinate arengu tulemusena tekkinud esteetika torkab kõige rohkem silma tänaval: arvuti abil tehtud ja värviliselt kopeeritud kuulutuste ja müürilehtede kõikjale ulatuv rohkus on iseloomulik uuele muusika- ja tantsukultuurile. Kolmas uus ja tähelepanuvääriv joon on võimalus väga suurte, isegi monumentaalsete tööde teostamiseks.
Meie kunstiajaloos on koopiat tuntud juba ammust aega: see ei ole uus, paljunduskultuuri toode. Tõsi küll, koopia väärtus ja tähtsus vahelduvad suurel määral olenevalt sellest, milleks see on tehtud ja mis eesmärgil seda kasutatakse. Sajandeid on meistriteoste kopeerimine kuulunud lahutamatu osana kunstiõpingute juurde. Hiljem ilmus õpipoiste tehtud koopiate kõrvale ka kaubanduslikke jäljendusi ja sihilikke võltsinguid.
Traditsiooniline graafikaleht, puugravüür või söövitus on oma olemuselt koopia. See on jäljend, tegelikult peegelpilt algupärasest, puule või metallile nikerdatud plaadist. Tõmmis -- või tõmmised, sest üldiselt on neid rohkem kui üks -- esineb algupärandi staatuses. Plaat märgistatakse või hävitatakse, kui soovitud hulk tõmmiseid on tehtud. Seda ei näidata kunagi, või kui, siis palju hiljem kunstniku majamuuseumis, kui kunstnik on oma eluajal olnud erakordselt silmapaistev.
Fotokunstis on originaal lõpliku pildi negatiiv, selle vastand. Negatiivist valmistatakse positiiv, pabertõmmis, mida vähemalt soome keeles nimetatakse koopiaks ja elukutselist piltide ilmutajat-kinnitajat kopistiks. [Ka eesti keeles nimetatakse kujutise ülekandmist negatiivilt paberile kopeerimiseks. -- Tõlk.]
Mõte kopeerimisest kui tööst toob meelde vanad mungad, kes oma kloostrikongis raamatuid ümber kirjutasid. Kõik need toredad käsitsi tehtud koopiad põhinevad algsel käsikirjal -- nagu kõik raamatud. Iga trükitud raamat on algupärase käsikirja koopia, kuigi me harva sellest nõnda mõtleme. Kopeerimismeetodid on alguse saanud käsitööst ja hiljem edasi arenenud.
Kuigi foto, see tähendab, koopia, esitatakse iseseisva teosena, on fotonegatiivid fotograafide hulgas eriti hinnas ja need hoitakse hoolikalt alles. Kui näitustele ilmusid esimesed sellised pildid, kus kunstnik ilmselt oli negatiivi kraapimisega, happega või muul viisil töödelnud, põhjustas see vaatajates tugevat, isegi füüsilist reageeringut. Tagapõhjaks võis olla mõte, et puhas negatiiv justkui sisaldaks veel võimaluse pildistatud objekti või silmapilgu taastamiseks. "Rikutud" negatiiv purustab pildi  läbipaistvuse, katkestab seose pildi ja objekti vahel.
Esimesed kunstnikud, kes kasutasid paljundusaparaati kunsti tootmiseks, olid 1960. aastate kontseptualistid, rühm Fluxus ja mailkunsti tegijad. Ühena eelkäijatest mainitakse sageli Joseph Beuysi, tema Greta Garbo sarja (1964) tõttu. Koopiatest rääkides ei tohi unustada ka Andy Warholi, tema kordamisel põhinevat esteetikat ja tema soovi olla masin. Warhol teatavasti ei avaldanud kopeeraparaadikunsti, kuid tema ateljee Factory oli iseendast teatud laadi paljundusmasin.
Jutt koopiatest ja jäljendustest oleks pikk lugu, nii nagu ka koopia ja originaali suhe või trükiplaadi suhe selle abil trükitud pildiga. Kui valmistasime ette näitust "Ehtne koopia" ja mõtlesime neist probleemidest, tõmbas meie tähelepanu endale väike lõik Walter Benjamini tuntud essees "Kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul" (The Work of Art in the Era of Mechanical Reproduction, 1936). Oma laiaulatuslikus ja eriti meie oma aja kunstiteooria seisukohalt tähelepanuväärses essees käsitleb Bejamin filmi, fotokunsti ja graafika mõju kunstimõistele ja kunsti tulevikule. Meid huvitas eriti lõik, kus ta räägib litograafia kasutamisest möödunud sajandi lõpul Pariisis kuulutuste ja teiste trükipiltide valmistamisel. Benjamin märgib, et tollal uues litograafiatehnikas lihviti trükiplaat kohe pärast tükkimist puhtaks, et see võiks uue pildi vastu võtta. Sel kombel oli originaal vaid trükkimisprotsessi vahelüli. Ja kuna originaali sel ajal, kui litod tänaval levisid, polnud enam olemas, olid need paratamatult originaalid.
Benjamini arvates viis seesugune protsess välja kunstiteose aura kadumiseni. Kunstiteos kaotas aupaiste, mis põhines vaataja teadmisel, et ese tema ees on algupärane ja ainulaadne -- või vähemalt kunstniku heakskiiduga teisend.
See, et miski ülepea võiks olla koopia, eeldab originaali olemasolu. Aga mis juhtub identsete koopiate hulgaga siis, kui algupärandit enam ei saa ette näidata? Kas on mõtet väita, et üks identsetest koopiatest on parem kui teised? Paradoksaalselt on see võimalik ainult siis, kui üks koopia on teistest halvem või sisaldab mõne vea, mis teeb selle erinevaks. Mõnede postmarkide ja portselannõude eest makstakse sel põhjusel tohutuid summasid. Mõni kollektsionäär kogub just vigaselt köidetud raamatuid. halb koopia ei olegi alati halb.
Aga need on erandid. On selge, et uued võimalused kunstiteoste paljundamiseks on sundinud meid oma suhtumist kunstiteosesse ümber hindama. Ei ole ime, et teose sisu on tänapäeval teose hindamisel kaalukam mõõdupuu kui eseme vorm või tegemisviis. Vormi saab laiali jagada, aga ideede kopeerimine on lähedane vargusele.
Niisugused probleemid liikusid meil mõttes, kui kutsusime rühma soomlasi ja rahvusvahelisi kunstnikke ning ka mõne kriitiku osa võtma näitusest "Ehtne koopia". Nende hulgas oli inimesi väga erinevatelt aladelt: maalikunstnikke, kujureid, fotograafe, video- ja performencei-kunstnikke, kellest paljud ei olnud varem kunsti sel kombel teinud. Teiselt poolt oli ka kunstnikke, kelle peamine tööriist on juba aastaid olnud kopeeraparaat või arvuti.
Palusime osavõtjail välja mõtelda uusi ja erinevaid viise, kuidas kasutada telefaksi, kopeeraparaati ja arvutit. Palusime neil saata oma tööd Kunstihallile faksiga või e-mailiga, või kui võimalik, teha teos valmis kohapeal.
Meie mõte oli teha midagi, kus algupärandi ja koopia suhe asetataks kontrollimisobjektiks ja kus lõpptulemus oleks valmistamisprotsessist hoolimata "algupärand" -- teos, mis on ilma "originaalita", teisiti öeldes, vastavalt näituse nimele "ehtne koopia".
Kohale ilmusid peaaegu kõik, kellele oli kutse saadetud. Mõni oli projektist sõpradelt kuulnud ja võttis osa omal algatusel. Näituse sponsor Canon laenas näitusele lahkelt oma uusimaid kopeerimismasinaid, mistõttu näitusest kujunes ka ajutine ateljee. Näituse esimese nädala jooksul võis publik kohapeal kunstniku töötamist jälgida ja ka ise seadeldisi proovida.
Kõik teosed valmistati just nimelt selle näituse jaoks, varem polnud neid sel kujul olemas. Osa töödest valmis kohapeal, osa saabus maailma igast kandist telefaksi ja interneti vahendusel. Üks teostest oli vaid A4-paberipoogen, millele oli kirjutatud sõna "horisont", teine  koosnes sadadest tükikestest ja täitis kogu ruumi. Mõned teosed olid mitme ruutmeetri suurused kollañid, üks oli värviline koopia algselt must-valgest õlimaalist, jne. meile tundus, nagu oleksime torganud kepi sipelgapessa: ehtsaid koopiaid oli rohkem ja need olid erinevamad, kui olime söandanud ette kujutada. Näitus õnnestus üle ootuste hästi ja tekitas palju mõtteid selle kohta, milline võiks olla "Ehtne koopia 2".
Kahe nädala pikkune, suurt menu saavutanud projekt lõppes koopiapeoga, kus diskor mängis cover-versioone, tuntud laule tundmatute artistide esituses.

Timo Valjakka

Soome keelest tõlkinud 
Valli Helde