Bluff Vanemuise moodi 

 
 Aivar Tommingase ja Ants Anderi 
 meistriklass publiku naerutamisel.
 

Jürgen Hofmann “Bluff” 
Lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Mats Õun, kostüümikunstnik Maiju Veijalainen. 
Osades: Aivar Tommingas, Külliki Saldre, Marika Baraban*t*ikova, Peeter Volkonski,  
Riho Kütsar, Ants Ander, Margus Jaanovits, Jaan Kiho jne.  
Esietendus Vanemuise suures majas 30. aprillil 1998. 

Ühe Eesti väikelinna  ilmetu (kui mitte ütelda – inetu) fassaadiga teatri esisel  afišil laiutab Adolf Hitleri postmargi kujutis. Selle alla on viltu (lõbusalt!) kirjutatud “Bluff”. Ehkki tulp  ei ole kõige paremini nähtav, toob reklaam lavastuse, mida vaatama kutsutakse, selle väikelinna ruumi, seega mitte ainult selle linna lavale. Teatrilavale seatu sirutab end linna, kunst sekkub ellu, koopia on koos originaaliga samal pildil.  
Alles see oli, kui ei teatud täpselt, kuidas on Eestis natsionaalsotsialistide liikumisega. Alles see oli, kui tõstatati teise nahavärviga tudengite peksmine tartlaste poolt. Aga mis see teatrisse puutub… 
Peab tunnistama, et “Bluffi” on  skandaal  kodeeritud. Kas sellesse pudelisse pistetud dþinni kartes, või ainult tema peale lootes pole “Blufi” reklaamikampaania olnud kuigi laiutav, kui see afiðð välja arvata. Esietendus oli osaliselt lülitatud Tartu ülikooli tudengite kevadpäevadesse  (või oli see vaid ajaline kokkusattumus).  Kas tudengid võiksid olla selle lavastuse sihtpublik? Pigem on tegu rõhutatult seinast seina maitsele suunatusega. 

Sündmustik leiab aset 1939. aastal Poolas, vahetult enne ja  pärast II maailmasõja algust, st. Saksamaa kallaletungi Poolale (või mispidi see tegelikult oli, on ju pakutud ka teisi võimalusi, nt. G. Aarma versioon, et sõda ei alustanudki Saksamaa). 
Jürgen Hofmann kirjutas näidendi, kopeeris ajaloolist tõsiasja, vahendas ja pööras seda omal kombel. See viis ei kuulu kritiseerimisele, küllap ripub see  omal kombel  sakslaste tragöödiast, mida nüüd püütakse koomiliseks pöörata. Eestlastele  seostuvad 1939. aasta sündmustega Poznanis paremal juhul baasid, alistumine, st. kodused asjad, oma kompleksid. Poznani sündmustes pole vist eestlase jaoks traagikat, seetõttu pole ka jalustrabavat koomikat.  
Tundub, et “Blufi” prototüüpe tuleb otsida commedia dell’arte või antiikkomöödia tekstidest. 

Ülesehituselt sarnaneb lavastus üsnagi kirju kavaga, nagu neid tehti näiteks Saksa Riigi koosseisus eestigi teatris 1941 – 1944. See on varieteenumbritest koosnev gala-show, tõsi, laulu- ja tantsunumbreid pole, piirdutakse sõna ja pildiga. Pildilisse ossa kuuluvad lavapildid (Mats Õuna kunstnikutöö), samuti Saksa vägede võidukat sissemarssi kujutav kinolõik. Viimane äratas koguni lootusi otsida ja näha, et ühes sakslastega tuleb maale ka midagi muud saksalikku, näiteks mingi võõritus, vastukaaluks poolakate sisseelamisele. Lõppkokkuvõttes mängulist vastandumist ei tekkinud, pigem ujumine kahevahel.  
Tuntav on lavastuse tugev tõmme lõpu poole. See põhjendab osaliselt esimese vaatuse suhtelist hõredust, haakumatust, sest publik ei tea ju, mis otsast püss paugu teeb. Kas üldse. Peaaegu kogu esimene vaatus mängitakse ära korralikult, kiretult ja kiiruga. Erandina võib välja tuua ehk vaid lavastaja Doboschi (Heikki Haravee) või professor Siletzky (Peeter Volkonski) osalusega elavnenud stseenid.  
Mida edasi, seda tihedamaks läheb lavastus, tähenduslikke korduvusi hakkab kogunema ja sedamööda kasvab ka näitlejate ind. Hea oleks aga, kui ei peaks esimest vaatust vaatama vaid II vaatusest rõõmutundmise pärast, kohustusliku materjalina. 

Tinglikult võib tüki jaotada kaheksaks numbriks: uuslavastuse ettevalmistused Poznani linnateatris (teatrimäng); lendur ja näitlejanna (uskumatu armastuslugu);sõda–ahoi! (kino); armastuskolmnurk (uskumatu armulugu II); professori paberid I (jant); professori paberid II (põnevik); nali Gestaapos (3 pildis); riivatu näitlejanna (jõnksuga lugu 2 osas). 
Mitmed tegelased kattuvad numbrites  ning seetõttu tekib side, mis seob kõik kokku küllaltki terviklikuks kavaks, mis peaks tegema hea tuju  igale huumorisõbrale.  
Näitleja näitleb ja lavastaja lavastab, nagu teatris – aga elu ja surma peale. Nii ütleb reklaam. Elust saab teater, tegelased asuvad oma rolli täitma ajaloo näitelaval. Sellelt pinnalt tekitatakse klassikalisi ja vähem klassikalisi koomilisi sattumusi, mis enamuses ka märgatavalt, ehkki mitte lõpuniminevalt esitatakse. Edastatakse ilusasti teksti ja liigutakse toredasti. Aga harva on momente, kus laval hakkab  naerutama näitleja, mitte tekst. Suur osa koomikast, nagu  teatri-ainese puhul arvatagi, ripub ära rollimängudest. 
Marika Barabanštšikova Magdalenakese puhul on koomiline tema suutmatus sisse elada rolli, mida nõuab temalt elu. Aivar Tommingase  Tura puhul on koomiline just tema ennastunustav sisseelamine mistahes ossa ning eneseimetlus, mida kutsuvad temas esile enda osatäitmised nii laval kui elus. Omaette lõbus oli tema (Tommingas/Tura) täielik ümberkehastumine II vaatuses. Tõsi on see, et juba dramaturgiliselt on tema saamatus Hamleti rolli esitada liialt leierdatud, mida lavastuses on veelgi võimendatud. Pealegi ei hakka alapealkiri “Olla või mitte olla” tegelikult “tööle”.  
Peeter Volkonski professor Siletzky on koomiline  enda kuju ja ühiskondliku rolli nihke tõttu. Ühelt poolt küllaltki trafaretne Volkonski tegelaskuju – veidrik, teiselt poolt Gestaapo austusväärne funktsionär, füüreri sõber.  
Enam-vähem samale vastandusele toetudes naerutavad publikut ka Ants Anderi ja Riho Kütsari gestaapolased. Esimese Erhardi puhul mängib lisaks kaasa tema suur soov olla muu (mitte koomiline vanamees, vaid hirmuäratav jõhkard). Tegelike gestaapolaste rollid on võõrutavalt dialoogis ka "Gestaapo" tegelastega. Poznani linnateatri lavastuse tegelased on isegi vähem karikatuursed kui need, kellele viidatakse. 
Eesriidest saali pool, publiku pilgu järgi parempoolne eeslava nurk kujutab garderoobi, vasakpoolne näitlejate Tura’de kodu. Ringlaval asuvad nii Poznani teater (lava) kui ka tõeline Gestaapo. Päris “teater teatris” stseenide publikuks on aga videopilt. Vanemuise suure maja laval asuvale ekraanile (“Blufi” lavaruumi jaoks tagasein) projitseeritakse live  kaameraga “Blufi”, käimasoleva etenduse publikust “välja lõigatud” kaadrid. Ning selle poole mängivadki “näitlejad laval 1939”, selg publiku poole A.D. 1998. Efekt on visuaalselt mõjus ja ruumisemiootikutele kindlasti rõõmupakkuv. Sest selle nurga pealt vaadates pendeldab “Blufi” publiku vaatepunkt lava ja saali vahel (asutakse kord laval, kord saalis – kui määrata vaatepunkti järgi enda asukohta – tegemist võib ju olla ka peegelduse või koopiaga). Kes aga satub istuma kopeeritavasse alasse, on “tõmmisena” publikuks teatris asuva teatri tegelastele.  
Soovi korral võib kopeerimist isegi “Blufi” võtmesõnana võtta ja kõik sellega lahti muukida. Näitleja kopeerib tavainimest, teater seega  elu. Elu (täpsemalt inimene) jällegi kopeerib teatrit jt. kauneid kunste. See on paratamatu, sest tegelane laval on nagu meedia tähelepanu all olev ja suurtes tiraaťides kopeeritav “avaliku elu tegelane”.  
Suurte tiraaťide all tuleks siin mõista nii väljaandeid kui ka kanaleid, samuti järgijaid-jäljendajaid, kes võtavad üle levitatava eluhoiaku. Teatri tegelane (olgu ta karakter, tüüp või personifikatsioon) on ka avaliku elu tegelane, sest teda vaatavad kõik. Inimesed tulevad selleks kokku ühte pimedasse ruumi (isegi 30. aprillil), taluõue, varemetesse jm. Et ta on fiktsioon, pole oluline. Niisama fiktsionaalne on ka avaliku elu tegelane. Koopia. 
St. parem, konsentreeritum, üldistavam, iseloomulikum. Kontrastid paigas. Ääred piiratud. Parajalt suurendatud. Paspartuuga. Bluff? Kunst?  

Ivar Põllu