Poola, 1968
  
Ungari 1956; Tšehhoslovakkia 1968; Poola 1980 – 1981. Nimetatud riikide ja aastaarvude ühendid  on kõnekad neilegi, kes ei ole Kesk-Euroopa lähiajalooga kõige paremini kursis. Ometigi on ka pealkirjaks oleval oma koht ja tähendus kommunismivastases võitluses ning 1968. aasta Poola üliõpilasrahutused ja loomeinimeste võitluse sõnavabaduse eest võib panna ühte ritta 1956. aasta Poznani ülestõusuga ja 1970. aasta tööliste mässuga Gdanskis.
Kõik sai alguse teatrist. See kunstiliik oma rahvakogunemise ja saali ühistundega on ikestatud oludes ikka tõusnud vabadusideed kandma. 1967. aasta novembris tuli Varssavi Teatr Narodowy’s välja Adam Mickiewiczi draamapoeem “Dziady” (pealkirja on vahel tõlgitud “Peiedeks”, aga kuna “Dziady” tähendab ka esivanemaid ja nende hingede auks peetavat püha, siis jäägu see siinkohal tõlkimata) peanäitejuhi Kazimierz Dejmeki lavastuses. Ehkki tegemist oli poola tähtsaima romantiku ja vabaduslauliku ühe peateose juba seitsmeteistkümnenda lavastusega sõjajärgses Poolas, sattus  too oma despootluse- ja tsarismivastasusega publiku kõrgendatud huvivälja. Kuna kuuekümnendate aastate Poola seisakuõhkkonnas nägi publik lavastuses viiteid ja allusioone kaasajale, suisa nõukogudevastasustki, siis soovitas kultuuriministeerium varem väljamüüdud etenduste äramängimise järel lavastus repertuaarist maha võtta. Muuseas, mahavõtmist nõudev kiri tuli kultuuriministeeriumist teatrisse ilma ühegi allkirjata, aga kõigi vajalike pitsatitega.
30. jaanuaril 1968 toimus viimane etendus. Saal oli puupüsti täis, vaatajaid oli kahesaja võrra rohkem kui kohti. Etendust katkestasid pidevad aplausid, näiteks järgmiste tekstilõikude järel: “Ah, hukkub Poola, õukonda pole meil Varssavis”, “Kuidas Moskvast Poolasse vaid kaabakaid karjana saadetakse”, “Nad otsivad põhjusi, et ülikoole hävitada”. Pärast eesriide langemist ja kummardusi kostsid hüüded “Iseseisvus ilma tsensuurita” ja “Dejmek”. Etenduse järel suundus üliõpilaste rongkäik Mickiewiczi mälestussamba juurde, kanti transparente “Vabadus kunstile!” jms., seal peeti ka mõningad kõned. Kohale tulnud miilitsaüksused ajasid demonstratsiooni laiali, kinni peeti 35 demonstranti. Tegemist oli esimese opositsioonilise tänavademonstratsiooniga Poolas pärast 1957. aasta sügist.
Kazimierz Dejmek sai endale tahtmatult sangarioreooli, tema oli nõus oma lavastuse vaikselt maha võtma. Kui ta tahtis ettekäändeks tuua peaosalise haigust, siis lubas Konradit esitanud Gustav Holoubek saata teated oma suurepärase tervise kohta kõigile tähtsamatele ajalehtedele. Dejmek esitas jaanuaris ka tagasiastumispalve, aga kultuuriministeerium ei rahuldanud seda ning Rahvusteatri juhi kohalt lahkus Dejmek alles hooaja lõpul. 1969 – 1971 pidi ta lavastama vaid väljaspool Poolat: Saksamaal, Itaalias, Norras ja mujal. (Muuseas, 1993 – 1996 oli Dejmek kultuuriminister endiste kommunistide valitsuses.)
19. veebruaril esitasid Varssavi ülikooli teadustöötajad ja üliõpilased Seimile 3145 allkirjaga protestikirja “Dziady” mahavõtmise vastu. Käsumajanduse vastu kultuuris protesteerisid ka teatriinimesed, Krystyna Skuszanka, tollal Wroclawi Teatr Polski üks juhte, pani ette Mickiewiczi draamapoeemi üheski teatris mitte enne lavale tuua, kui Teatr Narodowys lavastus taastatakse.
29. veebruaril toimus Poola Kirjanike Liidu Varssavi osakonna erakorraline koosolek sõnavabaduse toetuseks, algtõuke selleks andis muidugi Dejmeki lavastuse ärakeelamine. Kirjanik ja helilooja Stefan Kisielewski nimetas Poolas valitsevat klikki lollpeade diktatuuriks ning sai tolle avameelsuse eest muidugi avaldamiskeelu (nagu jäänuks sellest väheks – 11. märtsil peksid tundmatud kurjategijad ta Varssavi vanalinnas läbi). Filosoof Leszek Kolakowski ütles: “Oleme jõudnud häbiväärsesse olukorda, kus kogu maailmadramaturgia Aischylosest ja Shakespeare’ist Brechti ja Ionesconi kujutab allusioone Poola Rahvavabariigile.” Vastu võeti resolutsioon sõnavabaduse kaitseks. Koosolek katkestati kell kaks öösel, sest kirjanike maja juurde ilmusid tööliste delegatsioonideks maskeerunud siseministeeriumi eriüksused.
Varssavi ülikoolist eksmatrikuleeriti mitu üliõpilast, nende hulgas ajalootudeng Adam Michnik, hilisem Solidaarsuse ideoloog. 8. märtsil toimus Varssavi ülikoolis esimene suurem protestimiiting, kanti loosungeid “Ei ole teadust ilma vabaduseta”, “Ajakirjandus valetab” jms. Ülikooli territooriumile sõitis mitu ORMO-lastega (nõukogude rahvamalevlaste Poola analoog) täistuubitud bussi siltidega “Ekskursioon”, samuti tulid sinna kumminuiadega relvastatud miilitsaüksused. Demonstratsioon peksti laiali, areteeriti mitukümmend tudengit ja teadustöötajat. Siis levis ka väljend kumminuiast kui konstitutsiooni elastsest pikendusest. Ent see oli alles algus. 9. märtsil algasid protestidemonstratsioonid peaaegu kõigis Poola kõrgemates õppeasutustes, levitati lendlehti ja kleebiti loosungeid (teiste hulgas “Poola ootab oma Dubcekit”). 21.– 23. märtsini toimus Varssavi ülikoolis istumisstreik, millest võttis osa üle kahe ja poole tuhande tudengi ja õppejõu. 28. märtsil toimus kogu Poola viimane protestidemonstratsioon. 29. märtsil teatas Varssavi ülikooli rektor mitme teaduskonna sulgemisest ja tudengite eksmatrikuleerimisest.
Kokku areteeriti kogu Poolas umbes kolm tuhat isikut, ligi sada neist said aastatepikkuse vanglakaristuse, administratiivkorras karistati tuhandeid. Eksmatrikuleeriti sadu tudengeid, vallandati teadustöötajaid ja õppejõudusid (ainuüksi Varssavi ülikoolis üle kahekümne, nende hulgas ka filosoof Leszek Ko@lakowski ja sotsioloog Zygmunt Bauman).
Võimud ei piirdunud loomulikult meeleavalduste lihtlabase laialipeksmisega. Alustati massiivset propagandasõda. Näitlejaharidusega võimutruu teatrikriitik Witold Filler nimetas televisioonis Dejmeki lavastust “romantilise poeesia vahetamiseks poliitiliseks peenrahaks”. Ajakirjandus avaldas üliõpilaste demonstratsioonidest teateid stiilis “huligaanlikud elemendid tekitasid liiklusummiku”. Noorte ärarikkumises süüdistati maailmavaateliselt ebakindlaid intelligente. Filmitegijaid (eriti Andrzej Wajdat, Jerzy Kawalerowiczit ja Roman Polanskit) nahutati subjektiivse pessimismi eest, laiali saadeti mitu filmistuudiot. Entsüklopeediatoimetust tabas samuti kriitika ja vallandamised. Eriliste rünnakute objektiks sai Pariisis ilmuv pagulasajakiri Kultura. Ülalnimetatud Filler kirjutas paskvillbrošüüri “Pariisi Kultura teooria ja praktika”, mille andis välja kaitseministeerium.   Areteeritud tudengite isasid hakati vabastama tähtsatelt ametikohtadelt.
Kommunistlikus süsteemis nii tavapärastel intelligentsivastastel rünnakutel oli Poolas 1968. aastal üks eripära – antisemitism. Märtsis hakkasid ilmuma artiklid sionistidest ja ja nende käsilastest.  Antisemiitliku kampaaniaga käisid kaasas massilised vallandamised, oma töö kaotanutel oli peaaegu võimatu leida uut töökohta. Ligi kolmteist tuhat juudi päritolu poolakat sunniti emigreeruma – ilma tagasipöördumisõiguseta. Loomulikult ei unustatud neilt inimestelt võtta ka Poola kodakondsust. Nagu irvituseks avati Varssavis 15. mail näitus “Poola rahva abi juudi elanikkonnale 1939 – 1945".
Kogu see antisemiitlik kampaania oli tingitud võimuvõitlusest ainuvalitsevas Ühendatud Töölisparteis. 1956. aastal Poola “sula” valla päästnud Wladyslaw Gomulka stagneerus kuuekümnendatel ning kaotas järjest enam autoriteet, mitte ainult ühiskonnas, vaid ka parteiaparaadis. Kõrgetel kohtadel istusid vanad kommunistid, kes ei lasknud nooremaid karjeriste ülespoole. Nii juudivihast, üliõpilasrahutustest kui ka loomeintelligentsi püüdlustest vabama ühiskonna poole sai vahend parteisiseses võimuvõitluses. Gomulkatki süüdistati juudisõbralikkuses (pärast tööliste mässu 1970. aastal Gdanskis pidigi Gomulka loovutama parteibossi koha Edward Gierekile). Andkem tõele au,  juudiviha säde suudetigi suureks leegiks puhuda. Antisemiitlus ei ole praegugi Poolas oma aktuaalsust kaotanud, aga see on juba eraldi teema.
1968. aastal lahkusid Ühendatud Töölisparteist enam-vähem kõik need, kes lootsid parteisiseselt ühiskonda vabamaks muuta. Kokku astus või visati parteist välja üle 230 000 liikme. Protestiks märtsisündmuste vastu astusid tagasi kolm ministrit. Tänu puhastusele tehti koht vabaks uutele ja tõhusamatele “luudadele”. Aprillis sai kaitseministriks hilisem kurikuulus huntakindral Wojciech Jaruzelski. Septembris pidas ta kõne Wroc@lawi sõjakoolis, kus ütles muu hulgas: “Meie sõdurid täitsid auga oma patriootlikku ja internatsionaalset kohust”. Need sõnad käisid muidugi Poola vägede osaluse kohta sissetungis Tšehhoslovakkiasse.
Lõunanaabrite inimnäolise sotsialismi lämmatamine augustis 1968 kutsus Poolas esile uusi protestiaktsioone (kurioosseim neist muidugi insener Siwieci enesepõletamine), ent mitte enam aasta alguse mahus – repressioonid olid teinud oma töö. Juba aastaid Prantsusmaal elanud näitekirjanik Slawomir Mrozek avaldas oma protestikirja Le Monde’is ning otsustas ametlikult emigreeruda (Poolas oli tal seejärel avaldamis- ja esitamiskeeld 1973. aastani). Üldse emigreerus (sunniti emigreeruma) või jäi 1968 aastal alaliselt välismaale  hulganisti poola vaimuinimesi, teiste hulgas teatroloog Jan Kott, kirjanik Henryk Grynberg, filosoof Leszek Kolakowski ja sotsioloog Zygmunt Bauman.
Poola 1968. aasta protestiaktsioonidel ei olnud erilist mõju Eestimaal toimuvale – ehkki, mina olin seda hindamaks tollal veel liiga noor. Küll aga said 1968. aastal Poolas esitusküpseks kaks teost, mis mõjutasid eesti vaimuelu, tõsi küll, vägagi erineval tasandil. Valmis sai 18-osaline menuseriaal “Kaalul on rohkem kui elu” ning esietendus Jerzy Grotowski “Apocalypsis cum figuris”.

Hendrik Lindepuu