Inimene ja tema aeg
 
IMõningaid mõtteid Karl Jaspersi "Aja vaimse situatsiooniga" seoses. 
Mida on inimesel võimalik ja mida ei ole võimalik teha? Kas inimese positsioon ajas on üldse muutunud? Kas demokraatia kui niisugune on üldse võimalik kaasaegses maailmas? 
1932. a. kirjutatud raamat haakub mitmeski mõttes kaasaegse Eestiga. Kas sellepärast, et tormilistest aegadest on üksjagu vett merre voolanud? Või, et tormilised ajad seisavad alles ees? Lahendamata küsimusi jätkub muidugi iga situatsiooni jaoks. Aga kas ei ole mõned neist juba liiga teravaks muutunud. 
Näiteks millised küsimused. Kas on päritolust tingituse tagajärgi olematuks tehtud, küsib Jaspers. Ei, ütleb ta. Ja kas see üldse olekski võimalik. "Üha rohkem inimesi elab seda juurte küljest lahtirebitud elu. Siia-sinna pillutatuna, töötuna ja kogu maisest varast ilmajäänuna ei ole neil tervikus enam tervet kohta." Nad lihtsalt elavad, tundes hüljatuse kohutavat õõva. 
Kas üksikisikul eraldivõetuna saab üldse olla mingit tähtsust? Kas ei satu maailm paratamatult keskpäraste, kuid üliaktiivsete inimeste kätte, kelle ainus eesmärk on "hõivata aparaadis jõhkralt edasitrügivast vähemusest. 
Aga mis võib selle taolises üliaktiivsuses halba olla? 
Iseenesest, jah, ei midagi, vastab Jaspers, kui nende läbilööjate loomuses ei oleks jooni, mis ei talu, et inimesed oleksid "nemad ise". Kaotanud iseenda iseolemise, ei võimalda nad seda ka kellelgi teisel, pidades neid ülbeteks, iseäratsejateks, provotseerijateks, ühiskonna rahu rikkuvateks ja sündsuse piire ületavateks. 
Meie aja, ja üldse kogu maailma põhiküsimus on ju see, kuidas tõsta inimest kõrgemale tasemele, tasemele, kus ta tõepoolest tahaks olla tema ise, individualsete, eripäraste joontega isiksus, mitte mingi keskpärane läbilõikeinimene. 
Tänapäeva maailmas me räägime väga palju demokratiseerimisest, unustades samal ajal ära, kas üldse keskmist tüüpinimest ongi võimalik demokratiseerida. Enamik valijaist järgivad ju vaid "mittekontrollitavaid illusioone ja ebatõenäolisi lubadusi". Pealegi, nagu ütleb Jaspers, ei saa iialgi üks tõeline juht, st. juht, kes suudab näidata teed ja langetada õigeid otsuseid, esile kerkida, kui ta ei leia eest inimeste valmisolekut enda vastuvõtuks. 
Ajalugu, ka meie enda oma, ja maailmasõjad sunnivad meid nendele probleemidele täie tõsidusega otsa vaatama. Millist isiksust me siis ikkagi vajame? Milline on üksikisiku vastutus ajaloo ees? Milline on isiksuse ja demokraatia seos? Kas me ikka oskame neile küsimustele vastata. 
Planeedi ühtlustamisega algas nivelleerumisprotsess, mida kõik jälgivad õudustundega, ütleb K. Jaspers. Kõikjal vaadatakse ühesuguseid filme, kõikjal on ühesugused riided ja suhtlemismaneerid. 
Kuidas säilitada oma rahvuse ja enda nägu Euroopa ja varsti võib-olla ka maailmariikide liitu astudes? Või vähemalt seda, mis sellest näost järele on jäänud. 
Tundub, et suurim oht ähvardab just neid riike, mis on äsja võõraste ikke alt vabanenud. Uisapäisa ühest, tõsi, sunniviisilisest liidust teise liitu tormamine ei saa igatahes midagi head kaasa tuua. Me pole veel kui rahvus ja riik stabiliseerunud, rääkimata kindlalt oma jalgel seismisest. Vastupidi, mitte ainult meie "nägu" ei kipu hääbuma, vaid ka meie füüsis, rahvaarv. Nii et meil on, mille pärast väga kõvasti lokku lüüa. Kui Euroopa Liit tahab tõepoolest Eestit enda hulka saada, tuleks tal kõigepealt käivitada väga tugev abiprogramm. Ei, selle peale me muidugi lootma ei saa jääda, ELi huvitab meie pealt saadav kasu, mitte meie rahva kadu. Igatahes ei tohiks me ära ütelda mitte ühestki abipakkuvast käest (nagu seda siiamaani eesti "riigimeeste" poolt rumaluhkelt on tehtud). Vastupidi, me peame vastu votma absoluutselt kõik, mis vähegi meie rahva olukorda parandada võib, käivitades ka ise samal ajal Eesti rahva taastumisprogrammi nii Põhja -- kui ka kõikides teistes maades. Ma arvan, et sellel eesmärgil poleks sugugi ülearune ka ajutrust käima panna. Aitab juba küll pea liiva alla peitmisest, teeseldes, nagu läheksid meil kõik asjad üha paremini ja paremini. 
Me oleme olemas. Meil ja meie lastel on õigus tulevikule. Aga tulevikku ei anna meile keegi niisama kätte. Tuleviku, nagu ka oma näo eest, tuleb kõigil ikkagi ise võidelda. 

Miina Hint