Kallab teekannu  tühjaks
 
Anti Kidron. Oska olla enda psühholoog, Valgus, 1997. 
Anti Kidron on 80ndatest  saadik kirjutanud psühholoogisi eneseabi raamatuid. Tema kirjutiste taustaks on humanism ja rakenduspsühholoogia ning idamaine elufilosoofia. Idamaistest mõttevooludest kuulub Anti Kidroni eriline sümpaatia zen-budismile. 
"Oska olla enda psühholoog" on sarjas kaheksas. Viimase kolme kuu jooksul on teos korduvalt raamatute müügiedetabelites tõusnud kümne parema hulka. Nagu ka  Kidroni varasemates üllitistes, on käesoleva teose  tugevaid külgi   keeruliste psühholoogiateooriate esitus inimlikult arusaadavas keeles. Kidroni raamatutes on jutt alati selge, süstemaatiline ja intelligentne. Teooriate põhiseisukohti süstematiseerides ja kompileerides tekivad aga  Kidronil omad järeldused ning ahhaa-elamused. Nende põimimisest valmisteooriatega on  Kidron kujundanud oma stiili, milles avaldub teatav skautliku leidlikkuse vaim. 
Tema raamatutes on koolipoisilikku imestust maailma avastamisel. See ei pruugi kõigile sobida (eriti näiteks snoobidele ja esteetitest skeptikutele), kuid allakirjutanule see sümpatiseerib.  Meie intelligentidele mõeldud kirjasõnas on nii palju erudeeritud pessimismi, et  teadlikult naivistlik-optimistlik lähenemine kulub marjaks ära. Anti Kidron järgib kirjutades ka ise nö. algaja vaimu, mida tema lemmikmaailmavaates zenis väga väärtuslikuks peetakse. Zeni lugudes tuuakse sageli võrdlus teekannuga: kui inimene on nagu täis teekann, täidetud ego ja uhkusega oma teadmiste üle, ei saa ta enam kogeda vahetut reaalsust. Sest reaalsus on voolav jõgi, pidevalt uuenev ja muutuv. Inimene, kes tahab olla vahetus kontaktis reaalsusega, peab piltlikult öeldes oma teekannu tühjaks kallama, alaliselt omaks võtma algaja õpipoisi vaimu.  Kidron ei karda näida naiivsena, käia ammulisuise algajana  tuntud psühholoogiateooriate rägastikus. Just tänu sellele teeb  ta aeg-ajalt uusi  ja ootamatuid järeldusi või serveerib tuntut ootamatu nurga alt. Tema raamatust on tõesti abi enese väljasikutamisel negatiivsete mõtete ja hoiakute rägastikust. Seda kindlasti ka sellepärast, et  Kidron põimib psühholoogia seisukohti eetika, filosoofia ja religioossete vaadetega, seda aga nii delikaatselt, et  selle võivad alla neelata isegi bisnesmenid. Kardavad ju eriti asises maailmas edu poole rühkivad inimesed sõna “religioon” nagu tuld. Neile ei tasu sellest iialgi otsesõnu rääkida.  Kidron on seisukohal, et psühholoogia teadmised toimivad ainult koos eetika, filosoofia ja religioosse mõistmisega. Religiooni all on siin mõeldud individuaalselt läbitunnetatud seost maailmas toimivate kõrgemate jõududega,  mitte laiatarbekaubana pakutavat propagandat. Anti Kidron ei vala ka oma psühholoogia-alaseid seisukohti lugejale pähe, vaid püstitab hulga teeviitu, joonistab maakaardi ja annab vihjeid – selle kohta, kuidas asjad on.  Kuid ta ei hakka valmistõdesid ette nämmutama, vaid jätab otsuse lugeja enda teha. 
Idamaade filosoofiast kõneldes ei propageeri  Kidron mitte oma naba vahtimist, vaid hoopis ... aktiivset meelerahu. Teisisõnu, elurõõmsat maailmas osalemist nõnda, et säiliks sisemine rahu. Anti Kidroni raamat sobib aktiivse eluhoiaku pooldajatele, mitte elust eemaletõmbujatele, mossitajatele ja kibestujatele. Siiski ei maksa arvata, et see on hurraaoptimistlik teos või käsiraamat à la "Kuidas võita sõpru". Raamatus sisalduva optimismi teeb väärtuslikuks, et autor, kes toetub küll välismaistele autoriteetidele, püüab leida optimistlikku lähenemisnurka just meie ühiskonna spetsiifilistele 
psühholoogilistele probleemidele. 
Kriitika poole pealt võiks öelda, et Anti Kidron on seekord ehk püüdnud haarata liiga laia teemaderingi, käsitleda kõiki probleeme, mis kaasaegset inimest Eestis võiksid vaevata. Varasemad raamatud keskendusid mingile probleemide kobarale (näit. “Suhtlemispsühholoogia", 1986, "Keskendumiskunst", 1994), mis hõlbustasid teoses leiduva info haaramist, nö tervikkujundi tekkimist. Praegu on tegemist nagu kogu maailma atlasega . Raamatule kui tervikule oleks kasuks tulnud käsitletavate teemade koondamine mingi juhtlõnga ümber. Autor oleks pidanud südame kõvaks tegema ja mõned teemad välja viskama. Tervikhinnang raamatule on aga kaheldamatult heakskiitev. Raamatus on rohkesti positiivse mõtlemise vitamiine ja tükike tervet talupojatarkust. 

Aime Hansen, Nädal