Merja etnosed
Korrastatud terminoloogia aitab kaasa ajalootunnetuse selginemisele.
Termin olgu käibele võtmisest alates hõplsasti kasutatav
mõtlemisvahend, millega ümberkäimine ei too kaasa lisapingutusi
ega -pingeid -- kuid mida teha juhul, kui tüsistused on, kuid neid
isegi ei märgata enam?! Siinkirjutaja leiab, et harjumuspärasusele
vaatamata tuleks laias tähenduses mõeldud termin soome sobivaga
asendada. Esiteks on imelik, kui lisaks pärissoomlastele nimetatakse
soomlasteks ka mordvalasi, eestlasi, liivlasi jne., teiseks toob see kõigile
kavalustele vaatamata kaasa määramatuse. Öeldes soome asemel
soome-ugri ei saa eriti lühitsitaatide puhul aru, kas ugrilasi on
silmas peetud või mitte. Konteksti arvestades selgub, et võibolla
isegi pooltel juhtudel öeldakse soomeugri, kuid mõeldakse üksnes
soomlasi laias tähenduses.
Nimetatud terminiloome tüüpi kohtab veel asiaatlusena näiteks
mongolite juures, kes jagunevad mongoleiks, burjaatideks, mogoleiks jne.
Euroopas on teadliku tegevuse ja õnneliku juhuse kaasabil monistlikust
printsiibist vabanetud ja üks etnos ei sünnita terminoloogias
teisi etnoseid. Ei prantslased, sakslased ega leedulased jagune alaetnosteks,
küll aga jagunevad neiks germaanlased ja baltid. Ungarlased kasutasid
samuti kunagi vormi soome-ungari, kuid juba József Budenz (1836
-- 1892) loobus sellest soome-ugri kasuks. Eelnimetatud ja muude oluliste
põhjuste tõttu on alljärgnevas käsitluses laia
tähendusega soome asendatud terminiga merja. Ka sel etnonüümil
on kitsas tähendus, kuid rahva kadumise tõttu on nimetus jäänud
sisuliselt vabaks. Kui neist tuleb siiski juttu teha, ei ole raske öelda
pärismerjalased.
Merja etnilisele ühtsusele vastas eelajalooliselt u. X saj. e.Kr.
kuni III saj. p.Kr. tekstiilkeraamika kultuur, mille asendumine teiste
kultuuridega tähendaski diferentseerumist pärisetnosteks, kelleks
osutusid ersalased, mokšalased, muromlased, meštšeralased, marid pärismerjalased,
vepslased, nerjalased, eestlased, vadjalased, isurid, karjalased, liivlased,
hämelased ja soomlased. Tagasiulatuvalt alustatakse nende eelajalugu
tavaliselt V sajandist p.Kr.
Geograafiliselt on otstarbekas jagada merjalased lääne-,
kesk- ja idamerjalasteks. Keskmerjalasteks on Volga-Okaal elanud pärismerjalased,
meštšeralased ja muromlased. Pärismerjalased moodustasid ühtlasi
merja regiooni tuumala. Läänemerjalaste ühtsus kestis Setälä
ja Hajdu hinnangul kuni VIII sajandini, seega tunduvalt kaumem kui arvatakse.
Künnapi järgi olid eestlased omaette etnosena olemas juba Aafrikast
äratuleku ajal...
Nerjalased
Eesti rahvuse moodustasid mitu iseseisvalt elanud hõimu, neist
nerjalased ulatusid hobuserauakujuliselt Mologa-Msta jõe piirkonnast
läbi Lovati ülemjooksu ja Velikaja (Iso-Issa) vesikonna pikkade
kääbaste kultuurina Võrumaale ja keele järgi otsustades
ka Tartu-, Mulgi- ja Valgamaale. Vana-Vene kroonikais nimetati üht
osa sellest areaalist nimega Nereva, kuid kuna Novgorodis 1459 -- 1469
kasutatud pitsatil oli kroonikapärase Nerevskogo asemel petšatj...velikogo
Nerjeskogo kontsa, on õigustatud ka suurpärasem Nerja.
Kõige tõhusama panuse andis nerjalaste probleemi lahendamiseks
esimesena D. Matšinskij, kes samastas ulatusliku tõendmaterjali
alusel 1986.a. ilmunud artiklis pikkade kääbaste elanikkonna
kroonikate nerjalastega. Arheoloogiline kate hüpoteesile laekub A.
Bašenkini väljakaevamistega alates 1987. aastast. Arheoloog on juba
kindlaks teinud, et V sajandil läks Mologa-Šeksnal kohalik tektiilkeraamika
elanikkond üle maahaudadelt ja surnumajadelt madalate ja kõrgete
kääbaste kombestikule. Sealjuures nimetatakse innovatsiooni põhjuseks
Kaamalt ja Kesk-Volgalt tulnud impulsse.
Kääbaste rajamise kombe tõid Kirde-Euroopasse (Lääne-Siberist)
ugrilased, kes jäid elama Sõlvale ja liikusid IV sajandil ka
Ülem-Kaamale ja andsid tõuke Glädeni kultuuri teisenemiseks
Lomovatovi kultuuriks. Kääpaid rajati seal VI sajandini, Ilmenimaale
jõudis see kombestik V sajandil. Madalad ja kõrged kääpad
tekkisid Mologal-Šeksnal ühteaegu. Velikaja alamjooksule hakati selsamal
ajal kuhjama üksnes madalaid kääpaid. Selgus, et enne slaavlasi
olid esimestena asunud Ilmenimaal kääpaid rajama merjalased,
nerjalased võibolla madalaid ja vessid kõrgeid. Kombestiku
kahte lehte jagunemine võib olla märk varem ühte kuulunud
rahvastiku jagunemisest nerjalasteks ja vessideks.
Bašenkin on imestanud, et urnmatus leidus juba ühes maahauas enne
V sajandit, veelgi enam hämmastab varem Kõnnu kääpast
väljakaevatud tekstiilvajutisega nõus olnud urnmatus. Koosvaadatult
on nende sõnum veelgi kõnekam -- tektiilkeraamika kultuuri
elanikkond kasutas urni matmist enne kui ka pärast kääbaskombestikule
üleminekut.
|
Venelased ehk russid
Järgnevalt on luubi all eelkõige Kirde-Euroopa venelased
ja vaatluse alt kõrvale jäetud läänepoolsed veneedid,
vendid, ruugid, ruteenid jne. Arheloogiaandmete ja Vana-Vene kroonikate
järgi osutuvad IX-X sajandi Kirde-Euroopas venelasteks vessi prioriteediga
merja-ugri polüetnilised rühmad, kes tegid tihedat koostööd
skandidega ja keda hakati koos nendega venelasteks kutsuma. Seega: venelased
olid IX-X sajandi Põhja-Venes olemas, kuid kõnelesid nähtavasti
emakeelena merja keelt ja oskasid mingil määral skandi keeli.
Nimetatud koosluse arheoloogiliseks väljenduseks on vanavene kääpad,
mille seotus varasemate sopkadega on mõnel juhul tõendatud.
Vastupidi pikkade kääbaste nerjalastele olid sopkade kultuuri
kandjad innovatsioonialtid ja jätkuvalt seotud Kaama piirkonnaga.
Nii on Pobedištše sopkast leitud Lomovatovi kultuurile omased vöögarnituuri
osad, milliseid kohtab ka Volga-Okaa, Muromi, Edela-Soome, Eesti, Põhja-Norra
rikaste meeste prestiiñikates matustes. Üks eksemplar leiti
isegi Uppsala kuninglikust kääpast. Elav, võibolla kultustradsiooniga
seotud sakraalne kaubatee viis Kaamalt ja Volgalt vähemalt Ålandi
saarteni juba VIII sajandi algul, kui ei olnud veel varajaage ega
Bulgarit. Järelikult liikus kaup sel ajal ilma nendeta idast läände.
Kaama piirkond ise suhtles ida- ja lõunariikidega müntide vahendusel
alates VI sajandist. Dirhemikaubanduse algul IX sajandi keskpaiku jõudsid
koos müntidega Rügeni saarele, Peene jõe suudmesse ja
mujale permi spiraalsed käevõrud. Liivi-kura käevõrude
ja kura-zemgali ehete olemasolu samas piirkonnas osutab merjaugrilaste
osalusele kaugkaubanduses. Konventsionaalse ajaloo käibetõde
slaavlaste teedrajavast osast kaugkaubanduse algatamisel ei ole kooskõlas
faktidega. V. Kropotkini sõnul ei ole selle esimese perioodil 800
-- 833 dirhemipeiteid avatud ei poljaanide, derevate, volõõnlaste,
valgete horvaatide, ulitšite ega tiverite maal, peaaegu ei leidu dirheme
lääneslaavlaste aladel. Kiievi kõik mündid on peidetud
alles X sajandil. J. Gorjunova sõnul jäi idakaubandus Volga-Okaal
merjalaste kätesse ka pärast slaavlaste tulekut sellesse piirkonda
X sajandi lõpus...
Põhiliselt sloveenideks peetud Timerjevo asukate hulgas Jaroslavli
lähedal polnud arheoloogide hinnangul IX sajandil ühtegi slaavlast,
X sajandil oli selles kabanduslik-sõjanduslikus asulas 75% merjaugrilasi,
13% skande ja 12% slaavlasi, XI vastavalt 72,5%, 3,5% ja 24%. Merjalastest
olid esindatud pärismerjalased, Rjazani merjalased, muromlased, vessid,
tšuudid jt. etnilised üksused. Permide osalus on hinnatud 11,8 protsendiga.
On kindel, et nimetatud koosluse mingit rühma kohtaski Ibn Fadlan
Volgal 920. aastal: "Nägin rhosse, kui nad saabusid kaupadega... Ei
ole näinud sihvakamat kehaehitust. Nad on palmide sarnased, heleruuged,
päevitunud, valge nahaga."
Nimetatud ja varasema perioodi permidele ja ugrilastele ei tohi üle
kanda nende praegust mainet ja kultuurijärge. Kaamalaste ja keskvolgalaste
kõrgest kultuuritasemest ja sotsiaalsest organisatsioonist kõnelevad
küllaltki väljendusrikkalt matustest leitud kiivrid, raudrüüd
(üks kaalus 13 kilo) ja näomaskid. Vana-Venest on leitud mõned
üksikud kiivrid, eestlaste puhul vaieldakse, kas nad üldse kunagi
sellist varustust on kasutanud. Järelikult olid kaamalased võimelised
andma impulsse protovenelaste tekkeks Ilmenimaal. Skandide lisandumine
alates VIII s. keskpaigast tõi neile nime russid e. venelased.
Merja riik kestis üle saja aasta
Vana-Vene kroonikate järgi kogusid varjaagid 859. a. andamit tšuudidelt,
slaavlastelt (loe russid), pärismerjalastelt, vessidelt ja krividelt.
862. a. kihutasid andamialused rahvad varjaagid mere taha (järelikult
oldi ühtselt organiseeritud, omati riikluse algeid), kuid kutsusid
(nähtavasti palkasid) juba samal aastal endile kuningaks Rjuriku,
kes samastatakse põhjusega Jüütimaad ja Friisimaad vaheaegadega
valitsenud Rorikuga. Kutsujate ja järelikult ka lepingu sõlmijatena
on nimetatud russid (venelased), tšuudid, krivid ja vessid. Rjurik oma
suguvõsa ja kaaskonnaga oli kroonika järgi samuti russ. Peidus
on teatud lahtiseletamatus, kuid mõlemad väited on õiged.
Kohalikeks russideks-venelasteks peeti põhiliselt merja-permi polüetnilist
ühendust, kes lülitas enda hulka ka skande, friise ja teiste
rahvaste rühmi. Rjurik jäi esialgu elama Laadogale kohalike russide
hulka, Sineus siirdus vesside Valgejärvele ja Truvor tšuudide Irboskasse.
Tšuudideks peeti sel ajal nähtavasti ka nerjalasi, alates XII sajandi
algusest aga ainult tulevasi eestlasi ja loodevadjalasi. Võimalik,
et juba sellest ajast kasutavad vepslased-vessid väljendeid lähteä
rusile ja mända venha satusele, mis tähendas kodukohast lahkumist
ja venelaste juurde tööleasumist. Nii võisid väljenduda
veel venestumata vessid.
Järgmisi väiteid, mis on kirja pandud mitte hiljem kui XI
sajandil, seostatakse just Rjuriku valitsemisaja lõpu ja Olegi valitsemisaja
algusega, kui Põhja-Venes ei elanud veel slaavlasi.
1. Jaafeti maaosas paiknevad Vene, Tšuud ja teised rahvad: Merja, Muroma,
Vess, Mordva, Zavolotšje Tšuud, Perm, Petšoora, Jam, Litva, Zimigola, Kurs,
Letgola, Ljub.
2. Aga rahvad, kes maksavad Venele andamit, on Tšuud, Vess, Merja,
Muroma, Tšeremiss, Mordva, Perm, Petšoora, Jam, Litva, Zimigola, Kurs,
Nereva, Ljub.
Etnonüümide järgi otsustades oli tegemist merja-ugri-balti
ühendriigiga, mida valitses eespool nimetatud rahvaste palgatud kuningas.
Eraldi nimetamata on vadjalased, karjalased ja isurid, kes võidi
arvata venelaste hulka. Täiesti õigustatult puuduvad slaavlased,
sest ka asulate kultuurikihti ilmub nende inventar alles X sajandi lõpus.
Kui pidada andamikohusluseks mingeid rituaalseid kohustusi, võib
ka luudulaste, permide jt. kohta öeldu mõeldavaks lugeda.
Eelöeldu põhjal tekib küsimus, millal ja kuidas läks
võim üle slaavlastele. Eriti lühidalt väljendudes
oli lugu järgmine. 882. a. hõivasid varjaagid, tšuudid, sloveenid
(loe russid), pärismerjalased, vessid ja (Polotski) krivid eesotsas
kuningas Olegiga Kiievi ja sellest peale paiknes kitsas tähenduses
mõistetud Russ Laadogalt-Ilmenilt ümber Kiievi poljaanide maale
jm. Poljaane hakati erinevalt teistest slaavlastest nimetama samuti russideks-venelasteks.
Laadoga vessrussid ja poljaanid elasid seega eri aegadel üle ühe
ja sama transformatsiooni.
Rjuriku poja Igori surma järel läks võim leseks jäänud
Olgale, kes oli päritolult nerja tšuud (lähemalt nim. allikast).
Olga maksis otsustavalt tegutsedes kätte mehe tapnud dereva vürstile
Malile ja tema alamatele, võttis enda juurde orjadeks Mali poja
Dobrõnja ja tütre Maluša ning asustas-küüditas suure
hulga dereva hõimu elanikkonda Ilmenimaale Tvertsa jõe piirkonda
pärismerjalaste ja nerjalaste vahele. Paljude tõendite hulgas
on versiooni tõendamisel üks olulisemaid tõik, et sealset
Toršoki linna kutsuti esialgu Dneprimaal mahapõletatu järgi
Korosteniks ja selle kultuurikiht ulatub ajani (X saj. keskpaik), mil võidi
derevad sinna küüditada.
Ajaloolise pöörde üks peasüüdlasi oli nähtavasti
Olga poeg Svjatoslav, kes tegi vangivõetud dereva vürsti Mali
tütrele Malušale lapse. Võimu üleandmisel poegadele jättis
Svjatoslav küll esialgu Maluša poja Vladimiri kõne alla mittetulevana
kõrvale, kuid kuna novgorodlastel ei jätkunud seaduslikke poegi
ja Dobrõnja sosistas novgorodlastele kõrva, et kutsugu Vladimir,
saatiski Svjatoslav nende palvel naljaviluks Novgorodi valitsema tema ja
Dobrõnja. Pärast Svjatoslavi surma laskis Vladimir tappa seadusliku
valitseja Jaropolgi (Oleg sai juba varem surma), hõivas suurvürsti
tooli ja hakkas koos dereva vürsti poja Dobrõnjaga ajama slaavi
poliitikat. Põhiliseks merjalaste ümberrahvustamise vahendiks
sai Bulgaaria patriarhaadist toodud slaavi õigeusk, mis asendati
seoses Bulgaaria minekuga Bütsantsi haldusse Jaroslavi ajal Konstantinoopoli
jurisdiktsiooniga, kuid slaavi kirikukeel jäi ja kiriku väljudes
XV saj. lõpus Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusest algas Ilmenimaal
lausslaavistamise periood.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Merja riigi lõid
küll skandid ja andsid nii või teisiti talle ka nimetuse (Russ),
kuid nad sulasid merjalaste hulka juba enne slaavlaste saabumist. Slaavlased
ei sulanud merjalaste hulka, sest nad tulid võimsa ideoloogia (slaavi
kristluse) lipu all (kristluse õigeks keeleks olgu slaavi keel!).
Samas ei saa mitte kuidagi peale Dobrõnja ja (segaverelise) Vladimiri
süüdistada juhtunus ehtsaid slaavlasi, sest kohalik ülikkond
vahetas keele ja usu kohaletoodud võimsa ideoloogiarelva vastu ning
esinedes edaspidi slaavlaste-venelastena, isegi tugevdas oma positsioone.
Tuli 980. ja 988. a. riigipööre merjalastele kasuks või
kahjuks? Kreeka- või ladinakeelse kristluse puhul oleks merja haritlastele
avanenud kõik kultuurikihistused, slaavi keel tõi nendeni
vaid üksikud, eelkõige impeeriumi ideoloogiat tugevdavad tekstid.
Veelgi kahetsusväärsemasse olukorda asetati kooliharidusest ilmajäetud
lihtrahvas.
Enamik Rjuriku -- Olegi riiki kuulunud etnostest ei läinud 988.a.
riigipöördega kaasa. Eesti (Tšuud) lahkus vägivaldsest liidust
esimesena -- 997.a. Hiljutise vastuseisu juured asuvad seega kauges ajas.
Peale eestlaste on suutnud taas iseseisvuda leedulased ja lätlased
ning ka tšetšeenid.
Enn Haabsaar
Vana-Vene kroonikais nimetatud rahvad. Kroonik asus mõtteliselt
Ilmeni
järve piirkonnas ja esitas kõigepealt lähinaabrid.
Teisased rahvad on loetletud vastupäeva
ning ring sulgub tšuudide ja liivlaste naabruses.
|