Eestlus ja/kui luule
Hando Runneli ajel 

 “Mõõgas ja peeglis” (1988) kordab Hando Runnel vähemalt kahes kohas, et “luule on hääleta laul”. Järelikult on tal tõsi taga. Kõigepealt oli siis laul, muusika, mille ärajäämisel ehk Runneli öeldes “raamatusse  pagemisel” jäi järele luule. Me ei saa järeldada sellest, et laul oleks luulest parem isegi siis, kui Runnel ütleb, et “hääl rikub luuletuse vaikuse”. Aga ta ütleb seda luulega seoses, mille siht ei ole lauluks saada, mis ongi kirjutatud silmadele lugemiseks.
Nii või teisiti, selline laulu ja luule kõrvutamine, et üks eelneb teisele, ärgitab edasi küsima. Mis oli siis enne laulu, enne muusikat, mida võiks pidada teatud kujul korrastatud hääl(t)eks? Kui luule algab laulust, siis mis on laulu alguseks? Seda  meile vastama Runnel enam ei rutta.
Kiusatus on  arvata, et nii üks kui teine tõuseb ürgsest vaikusest, et nii ühe kui teise alguseks on
                                        ehmatus, häälitsus
                                        maailma loomise ajast.
                                                  (LUULE ON LAHUSOLEK)

Ainult et laulus püsib see häälitsus muusikana, luules  aga… jah, mis saab sellest substantsiaalsest häälest luules, kus ta varjub, sest varjuma ta peab, et olla luule.
Siin jõuamegi luule olemuse üle arutlemisega uuele ringile.

1
Üha enam on võitmas poolehoidu ühel ammusel tähelepanekul põhinev seisukoht, et  luule on midagi rohkemat kui kirjandus, et luuletekstide  loomiseks kasutatav keelemudel ehk diskursus erineb põhimõtteliselt muu kirjanduse (proosa, draama, kirjanduslikud segavormid) loomiseks kasutatavast. Luule on keele  maagiline eneseteostus. Maagia kohta  ütleb  Jaan Undusk oma äsjailmunud raamatus  “Maagiline müstiline keel”, et  see on keskkond, “mis avaneb loomupäraselt teistesse spirituaalsetesse ja materiaalsetesse sfääridesse” (lk. 43). Maagilist keelt ennast võib Unduski arvates nimetada ka paradiislikuks “tema otsekui loomisvärske ühtekuuluvuse tõttu keeleväliste asjade ja olukordadega”.
Kui luule keele maagilise funktsiooni ilmutajana, aktualiseerijana toimib nö. paradiisivärava avajana, siis ei tähenda  see ometi, et  kõik luule lugejad ka sinna paradiisi pääsevad. See on võimaluse loomine, ärgitamine, teele asumise kutse, kuid millisena see kutse vastu võetakse, millisena seda võimalust tajutakse, see jääb iga luulelugeja  oma südameasjaks. Parimal juhul – kui luule üleni muutub maagiaks, manamiseks (aga seesuguseid näiteid on  eesti luules kuhjaga ja ka  Hando Runnelil) – tekitab luule transiseisundi, milles  otsitav  omandab  nähtava-kuuldava kuju. Luule maagilisus ilmneb kirjandusega võrreldes väga tugevas vastuvõtukonteksti  mõjutavas võimes. Kõiki meeli püütakse siin koondada  ühe sihi  ümber, milleks on  Suure Sõna, Teispoolsuse,  Varjunud  Hääle  või ükskõik millena me  ka  tähenduslikkuse tiinet  algühtsust ei nimetaks, tabamine. Kusjuures see tabamine  ei saa üle minna nimetamiseks, sest siis  ei oleks see enam luule. Luuletõde  ilmutab end  üksnes üksolekus luulega.  Küllap  see  luulemaagiline adutav, mitte nimetatav ongi   luulevaikus, millele Runnel on osutanud. See päris nimi on vaikuse taga, vaikus on tee selleni, luule on selle tee avajaks. Nii paradoksaalne, kui see ka ei tundu – luule  loob siis vaikust, sest ilma vaikuseta poleks äratundmist.

2
Suurem osa Runneli luulest on vaikimisi vihje sellele, mida me luuleväliselt nimetame eestluseks. Eestlus on oma põhjalt  nii  hajuv, defineerimatu ja klassifitseerimatu, et  teda ennastki võib pidada luuleks. Korratagu vaid isekeskis  “eestlus, eestlus, eestlus” ja juba panemegi tähele, kuidas harras meeleolu meie üle võimust võtab ja seob meid   sealpoolsusega (Undusk ütleks, paradiisiga). 
“Maa lapsed”, “Laulud tüdrukuga”, “Kurbade kaitseks”, “Kodu-käija”, “Punaste õhtute purpur”, “Laulud eestiaegsetele meestele” – kõigi nende kogude pealkirjad (nimed!) signaliseerivad  teatava rahvusliku substantsi olemasolust, annavad märku nimetagusest, kuhu Runneli luulemaagia meid  otsekui suurde algühtsuse vaikusesse  juhib. Vaikusesse, kus pole erimeelsusi, kus kõik on alles võimalik.
Runneli luule kui eestluse märk ja  sünonüüm  ei  ole midagi lamedat, propagandistlikku – aga selliseltki võiks eestluse avaldumist ette kujutada –  see on nimelt vihje, igatsus, mitmelgi juhul kaotatud paradiis,  mida taasleida ja hoida suudame üksnes oma hinges. Mida ei olegi enam tegelikkuses – kui seda defineeritavalt ülepea on olnud. Eestluse ja luule samasusest tuleneb ta tõlkimatus. Sest ei saa tõlkida seda, mida ei saa nimetada. Runneli luule tõlkepraktika on seda ka kinnitanud.
Eestlus on kontekst, mida Runneli luule meis võimendab. Ja mida rohkem me selle võimendusega kaasa läheme, seda  tõenäolisemalt tajume katartilist puhastust. Puhastust  selleks, et  olla ükstõlkimatu, määratlematu ja ometi adutava eestluse ideega.

3
Runneli paljudest võimalikest luuletustest olgu eelneva valgel peatutud  luuletusel “Üks veski seisab vete pääl”. Selle vorm  (värsside, stroofide omavaheline seotus, riim ja rütm) on juba iseenesest maagiline, kandes–jäljendades raskete veskikivide pöörlemise rütmi. See, millest luuletatakse, on pilt mahajäetud veskist ja vanast ning väsinud veskimehest ja  võimalusest veski uuesti tööle panna, kui vaid leiduks  noor mees, kes selle ette võtaks. See, millele vihjatakse,  millele maagiline keel värava avab, seisneb aga hoopis milleski muus. See seisneb kõigepealt uues elus, mis kasvab välja vanast. See seisneb järjepidevuses. Aga see on ka teatav paratamatuse traagiline äratundmine, et  veskid kuuluvad minevikku. Nad on osa kaotatud paradiisist, algühtsusest, millesse lugejat ometi tagasi  kutsutakse.
 Ma olen siin nüüd ümber jutustanud selle luuletuse pildi. Kuid  igaüks teab, et  see jutustatav pole kaugeltki kõik, mis seisab selle luuletuse taga. Et jutustatav on üksnes pealispind. Igaüks meist, kes kogeb selle luuletuse lumma  eneses, tajub veel üht nimetut ja üha uuesti  ja uuesti otsitavat Suurt Sõna, Vaikuse Häält, mis on võimeline tõstma meid ilmaruumi kõrgustesse ja puhastama meid  Olemise Tõe vastuvõtmiseks.

Rein Veidemann