Internetibuumi lahtumine 
Internetibuum tundub ajakirjanduspildis ning ka kunsti- ja kultuurifestivalide valdkonnas lahtunum. Kultuuriprojektidega seotud vaimustus võis osalt olla tingitud suurtest kommertslikest lootustest, mis nähtusega ühendati. Nagu ka lootustest, et kunstisfääri põhjustatud vaimustus sillutab teed kasumile suunatud projektidele. Kuigi loodetud kommertslikku kanalit ei ole netist täiel määral sündinud, ei tähenda see sellealase infoüleujutuse puudumist. 
Võrgubuumi praktiline tulemus on  kultuuriinfo kättesaadavus ning tekkinud võimalus kohe reageerida ja tekste vahetada. Tuntav on ka postkontoris ja pangas käimisega seotud ebamugavuste vähenemine. Digitaaltehnika plahvatusliku arenguga kaasnenud esemed on muutunud jõuka inimese staatussümbolitest tarbeesemeteks. 
Kultuuri digitaliseerumisega samaaegselt võib konstateerida paljude mugavuste juurdetulekut ning tõdeda, et nauding kommunikatsioonivahendite elu lihtsamaks tegevast toimest on seda suurem, mida lühem on olnud kokkupuude vastava vahendiga. Kui sellega harjutakse, tekivad uued probleemid: mobiiltelefon tundub liiga raske või suurena, arvuti või netiühendus tundub liiga aeglasena. Kultuuriinimene astub digitaalsete infovahetajatega nende vahendite vahetajate seltskonda. Pideva upgradeimise ja updateimise surves märkab varem vaid raamatutele kulutanud inimene, et ära tuleb anda rohkem, kui  tagasi tuleb. Ühel päeval seistaksegi mõtlikult raamaturiiuli ees lektüüri valimas, kirjutuslaual mobiiltelefoni, internetiühenduse, telefoni ja korteriüüri maksmata arved. 
Kuigi seda olukorda on paljud  muutustega kaasaläinud aeg-ajalt kogenud, ei tähenda see, et tehtaks põhimõtteline pööre endiste vahendite ja väärtuste, à la viiskude ja peeru juurde tagasi. Netiühendusest  nagu ka elektrist ei suudeta loobuda, see tundub sama endastmõistetavana. 
Lisaks sellele on võrk  traditsioonilisematele valdkondadele, nagu keel, folkloor, etnograafia, pigem dimensioone juurde andmas, õigemini võimaldamas neile niigi omasel esile tulla. Peale tekstide saab võrku panna ka liikuvaid pilte (videoid), helisid ja muusikat (vt. http://haldjas.folklore.ee/folklore/, http://haldjas.folklore.ee/tagused/).  Tuleks lisada ka televisiooniülekannete talletuste internetti suunamise katsetused (www.etv.ee) RealVideona ja kunstnike katsetused oma tööde fragmente või iseseisvaid teoseid liikuvate jadadena võrku riputada (www.artun.ee/net.video). 
Multimediaalse kultuuri- ja kunstiinfo kanalina toimib võrk juba pikemat aega. Andmete edastamise kiirus (bandwidth) on televisioonilaadsete võimaluste jaoks veel liiga madal. 

Kultuuriserverid 
Viimasel ajal aktiviseerunud netiilming on nn kultuuriserverid. Midagi uut neis tegelikult küll ei ole. See on formuleerimise küsimus. Tegemist peaks olema haridusele, kunstile või kultuuri mingile tahule keskendunud serveriga ehk siis selles sisalduva andmebaasiga ja sellega seoses toimuva eluga. 
Rahateenimisega mittetegelevad (seda enda põhiliseks tegevuseks mittepidavad) serverid võivad kuuluda institutsioonidele või sõltumatutele organisatsioonidele. Suurem osa serveritest on mitmese iseloomuga. Enamasti on kommertsserveri sisuks erakasutajad, poekesed, firmad, kõikvõimalike teenuste pakkumine, porfooliod (mida me oskame, kui head me oleme ja mida me teinud oleme). Üksikute eelarveliste  asutuste serveritel on õnnestunud hoida kultuuriinfo valdavana, kuid keegi ei ole neid nimetanud kultuuriserveriteks, kuigi seda nad kahtlemata on. 

Kunstiserverite konverents 
Kunstiserverite esindajate kokkusaamine nimega "Art Servers Unlimited" toimus juuli alguses Londonis  http://asu.sil.at/. Spiegeli ülevaate  ajakirjanik Tilman Baumgärteli sulest “Netikunstnikud ei ela ainult bittidest” leiab  aadressilt http://www.spiegel.de/neetzwelt/themen/artserver.html 
Kunstiserverid on serverid, mis on  mitmesuguste kultuuriväljenduse valdkondade hostid (peremehed, korraldajad), kureeritud kunstilehekülgedest, e-maili diskussioonifoorumitest kuni tekstiarhiivide, netiraadio, interaktiivse TV ja kolmemõõtmeliste võrgumaailmadeni. 
Kunstiserverid on pidevas muutumises, osutades teed uutele väljendusviisidele. Kunstiserverite palet  kujundavad selle taga seisvad indiviidid. Struktuurilt, kujunduselt ja oma valdkonnale lähenemiselt  võib see olla vägagi erinev. 
Servereid haldav ja nende elu korraldav seltskond võib varieeruda kunstiinstitutsioonidest kuni ühiskonna suhtes võrdlemisi provokatiivselt häälestunud seltskonnani. 
Institutsioonide näited: Ungari Sorosi kapitalil põhinev C3 Center [http://www.c3.hu], David Sinden: Channel/Artec [http://www.channel.org.uk], Matt Locke: Kirklees Media Centre [http://www.test.org.uk], Jon Harrison: Lovebytes [http://www.lovebytes.org.uk]. 
Eksperimentaalset ja provokatiivset tehnoloogiat esindavad: Rachel Baker, Backspace/Irational; Heath Bunting: irational.org [http://www.irational.org]; Marko Pelijhan: Makrolab; James Wallbank: Redundant Technology Initiative [http://www.lowtech.org]. 
Elavaks valdkonnaks on nn net.casting, millesse paigutuvad liikuva pildilis-helilise materjali edastajad, netiraadio grupeeringud, võrgutelevisiooni ja -raadio algvormid. 
Näited: Borut Savski: ministry:of:x-periment [http://www.radiostudent.si/mzx], Szabo Sandor, Daniel Molnar: Pararadio [http://www.c3.hu/para], Rasa Smite, Raitis Smits, Jaanis Garancs: /xchange /ozone [http://re-lab.net], James Stevens, Gio Angelo: backspace  [http://www.backspace.org], William Rowe: ProteinTV [http://www.proteinTV.com]. 
Net.castingu puhul on tihti tegu grupiaktiivsuse omapärase vormiga, kusjuures puhul ei ole alati küsimus tippkvaliteedis ega ka mitte tehnoloogia viimases sõnas. Net.audio on kustutanud vahemaad ja muutunud peale muusika edastamise online-suhtlemise erivormiks. Net.audio realismilähedus on kahtlemata lummav ja internetiga seotud multimeedia võimalustest on see kõige kaugemale arenenud. Võimalusega suhelda vahemaade tagant on seletatav valdkonna tormiline areng. Vabatarkvara RealPlayeri vahendusel saab heli vastu võtta  reaalajas elava joana, ilma ajaliste katkestusteta. 
Lätlaste Rasa Smite, Raitis Smitsi, Jaanis Garancsi kui meediakunstnike saavutused Baltmaades on leidnud  selles vallas ka institutsioonide tunnustuse. Selle aasta üks kolmest Ars Electronica .net-kategooria peapreemiast läks nende võrguraadiole ja grupiaktiivsusele “Xchange”. Saadav preemiaraha  (50 000 ATS) tahetakse investeerida  rahvusvahelise inter-fundi loomisse. See peaks ideaaljuhul looma public backbonee, ehk suurema läbilaskevõimalusega avalikke kanaleid, mida saaksid kasutada kunsti, kirjanduse ja muu valdkonnaga seotud loojad. 
See kõik aga on alles planeerimise staadiumis ja ega täpselt teatagi, mis sellest kõigest saab. 

Eesti võrgukunstnikud 
Statistilise arvestuse alusel tuleks Eesti edukaimateks võrgukunstnikeks lugeda Tiia Johannsonit ja Nelli Rohtveed. Nelli Rohtvee esines 1997. a. sügisel Saksamaal meediafoorumil “Ostranenie” võrguprojektiga “NET-POETRY 2” (http://www.artun.ee/homepages/nelli/nellinet/net1.html). 
1998. aastasse jäävad Johannsoni ja Rohtvee esinemised internetiprojektidega 18. VIPERi filmi, video ja multimeedia festivalil Luzernis, ARCO Electronico võrgunäitustel Hispaanias "The Best of 2 Worlds" (http://www.aleph-arts.org/m2m/eng/txt/rhizome.htm), mis on on-line-ajakirja Rhizome üks projektidest, ning  Washingtonis näitusel “Open Spaces/Linked Locations” (http://www.nomadnet.org/nomadnet/spaces.html). 
Rohtvee ja Johannson on kutsutud võrguprojektidega ka septembris Liverpoolis ja Manchesteris ISEA aastanäitusele “Revolution” (vt. http://www.fact.co.uk/ISEA98/websites.htm). Johannson esineb seal 
“Interstanding 2” jaoks eelmisel sügisel tehtud projektiga “Words” (http://www.artun.ee/homepages/tiia/cell/words.movies.html). 
Nelli Rohtvee pole suutnud siiani oma maatöö koormat vähendada ega välisreise ette võtta, et üritustel kohal viibida. Olles seni rahvusvahelistel sündmustel esindatud vaid agentidega, jätkab Rohtvee ühest internetipunktist oma võrgulehekülgede kunstiakadeemia serverisse laadimist, eelistades maaõhku tolmusele linna-atmosfäärile. 
Lisaks nimetatutele tuleks võrguautoritest mainida Mare Trallat (Love-Line:  http://www.wmin.ac.uk/~ghmlc/loveline/love.html) ja Virve Sarapikku (Luus: http://www.ioc.ee/~kalda/luus/tiitel.htm). Kahjuks puuduvad täpsed andmed Tralla võrguesinemiste kohta, sama vähe on andmeid  Sarapiku sellealasest tegevusest. Nende tegevus, leheküljed ja võrgukeskkonnad sobivad iseloomustama nn. net.arti ehk võrgukunsti kategooriat. Selle iseärasuseks on surfijale pakutav kaasatoimimise võimalus ning kasutaja terroriseerimine nihestatud interaktsiooniga. Viimase eelduseks on tegijate asjatundlikkus HTML-kodeerimiskeele või JAVA kasutamisel. 
Kui projitseerida eelmainitute tööd võrgus domineeriva nägusa (vahel ka koleda) tarbekujunduse taustale, on erinevus märgatav. Saab selgeks ka kunstniku ja kujundaja töö iseloom. Kunstniku tegevus on suunatud väljendusele, kujundaja tegevus aga müügile. See muide ei tähenda, et nende rollid ei võiks kattuda. Võrgukunstniku argileivaks võibki olla võrgukujundus. 

Raivo Kelomees 
http://www.artun.ee/cybertower