Klassikaliste armastusromaanide austajate ja austajannade rõõmuks on Balzaci eesti keeles  1955 -- 62 ilmunud "Valitud teoste" 15 köitele lisandunud kiriromaani "Liilia orus" (1836) eestindus. Tegemist on südamepuistamistega naisele, kelle armastust minategelane loodab ära teenida, pihtides talle kirglikult ja üksikasjalikult kahest vastandlikust naisest oma varasemas elus.
Juba esimestel lehekülgedel pillatakse aforisme ja muid lennukaid vaimukusi kui käisest. Toogem vaid üks näide, häälestamaks lugejat igavikuliselt lainepikkusele: "Kõige ehtsamad kired sünnivad neljakümneselt, eas, mil osatakse mõõta oma kaotuste sügavust, sest noorena ei teata veel, kuidas elu kedagi soosida võtab" (lk. 6).
Esimest naist pr. de Mortsaufi, kellest minajutustaja kõneleb ülima austusega, on ta kohanud varases nooruses, veel päris poisikesena, ühel ballil, kus ta suudles kaunitari seljale -- külvates nõndaviisi oma hinge puhkeva armastuse seemne, millest võrsub äravõitmatu tung saavutada vastuarmastust. Ent hoolima oma abielu ebakõladest, soovib vooruslik naine siiski piirduda sõprusega. Liigutatud minategelane jõuab õilsale järeldusele, et ka armastus ilma lihalike lootusteta võib inimest õnnestada. Ja ta on valmis armastama naist nii, nagu armastatakse Jumalat.
Õnneks pole pr. de Mortsauf siiski veretu skeemkarakter: oma kirjas poisile, kus ta õpetab viimast elus läbi lööma, pakub ta välja üllatavalt palju leidlikke vigureid ja kavalat arvestust, pannes lugeja pead murdma: ons naisest sedavõrd kavaldaja teinud salaarmastuse veetlus või on ta pea igaks riukaks valmis ikkagi vaid perekonna säilitamise nimel?
Hiljem, hr. de Mortsaufi põetamise ajal, leiab aset minategelase ja naise hingeline ühtesulamine ning lugejat ootab ees meeliülendav hümn jumalikule armastusele, kirja pandud sedavõrd sisendavalt, et hämmingus lugeja tahtmatult võpatab, tõstab silmad raamatule ja pärib eneselt aru: aga mina, kas ma oleksin ülepea võimeline tundma nii üllameelseid tundeid?
Kui pr. de Mortsaufi välimusest on raske midagi konkreetsemat meenutada, siis leedi Dudley, teine naine, on eksponeeritud tõelise väljakutsena meessoole. Selle naise välimust, kombeid jms. on avatud äärmise hasardiga ning samas läbimõeldult, nii et tuleb tõdeda: selle leedi välimus seisab viimse vindini ta kirgede teenistuses.
Lühemalt: algab võitlus lihaliku ja jumaliku armastuse vahel. Peategelane on oma tundetormide all lookas: "öösiti nutsin ma õnnest, hommikuti süümepiinadest (lk. 160).
Ja ometi! Naine vallutab minajutustaja, avab talle pärani ukse ihade ja naudingute maailma, jättes mehele näiliselt täieliku vabaduse -- jah, ometi valdab selle naise meeli ränk kiivus, kui ta hoomab kohta mehe südames, mis kuulub eelkäijale.
Tubli pr. de Mortsauf, kuulnud leedi Dudley' fataalsest õõnestustööst mehe hingeelus, hüüab koguni: "Häda neile, kes kahetsevad, et on käinud õiget teed!" (lk. 171.)
Romaani lõpusirge lähenedes esitab elukogemustes karastunud jutustaja veel kord mõlema naise filigraanse psühhograafia, eritledes vilunud psühholoogina inglaslikku ja prantslaslikku armastust.
Proua de Mortsaufi surmast aga võime ilmmselt järeldada, et inimene ei tule toime jumaliku armastusega, kui teda on puudutanud maise inimliku armastuse kõrvetav hingus...
Ning lõpupuänt, kiri naiselt, kellele eelnevad pihtimused on adresseeritud, toob mehe täielikult maa peale tagasi, näidates, mida armastus inimestelt tegelikult nõuab. Kristalliseerub loo moraal, mille võiksime kokku võtta manitsusega: iial ei tohi naisi panna sundseisu, jagamaks kiindumust minevikuvarjudega.
Balzaci-taoline kirgede kujutamise geenius on võimeline teda huvitatavad probleemid ja nende lahendusteed justkui möödaminnes valama köitvasse romaanivormi.
Ja lugeja on valmis kirglikku kiriromaani ennastunustavalt nautima, sest tähtis on leida oma kaif, lummus või koguni lunastus, aga mitte tõde, ei, seda mitte, sest tõde ei vii meid kuhugi....

Jaak Kärdi