Ankeet 

Selts Eesti Rahvuslik Elujõud esitas reale inimestele alljärgnevad põhimõttelised ja valusad küsimused.  Sissejuhatav sõnavõtt Mati Hindi sulest “Intelligendi vastutus”  ilmus 17. ja 24. aprilli  Sirbis. 
Praeguse  ankeedi  eeskujuks  on küsitlus, mis saatis 1923. aastal ilmunud kogumikku “Mõtteid valmivast intelligentsist”. Ka nüüd on iseseisvumisest kuus aastat möödas. 

1. Kes on eeskuju, ideaal või iidol kuus aastat pärast taasiseseisvumist Eesti akadeemilisele noorsoole? Milline jõud, vaimsus ja kultuur kannab meie noorsugu ja riiki praegu? 
2. Ükski siht, ükski aade pole palju väärt, kui seda kandev inimene pole küllalt kultuurne, vaimne ja eetiline. Missugune tähendus on sellel sõnumil Eestis täna? Akadeemilisele noorsoole, vilistlaskonnale? 
3. Missugune mõju  on autoriteetidel (aga ka nende puudumisel) juhtivatele akadeemilistele noorsoo-organisatsioonidele ja kujunevale intelligentsile? 
4. Kas ja kuidas on üliõpilaskond avaldanud vastusurvet halbadele, järelpõlve otseselt ohustavatele nähtustele (narkomaania, alkoholism, pere-elu hajaliolek, vaimne ja füüsiline lodevus)? 
5. Kas olete rahul praeguse Eesti arenguga? Kas Eesti on ristteel nagu ta oli 1923. aastal, ja kas ta vajab akadeemiliste ühisjõudude sekkumist nendes küsimustes, mis määravad riigi ja rahva saatuse? Kuidas seda  tuleb korraldada? 
 
 
Mõtteid valmivast intelligentsist
1. Tänase Eesti akadeemilist noorsugu iseloomustab autoriteetide, iidolite ja eeskujude pea täielik puudumine. See võib ühest küljest olla küll murettekitv, teisest küljest on aga tegemist asjade loomuliku arenguga. Nõukogude perioodi must-valget maailmapilti, kohustust omada igas küsimuses seisukohta kas poolt või vastu on asendanud värvilisem maailmapilt. Sest kui autoriteete üldse pole, pole autoriteetideks vähemalt valed asjad või tegelased.
Tänase noorsoo iseloomustavaks jooneks on omaaegsele sunnitud kollektivismile vastanduv individualism. Akadeemiline noorsugu püüab oma alal saada nii heaks kui võimalik, hoolimata seejuures eriliselt ümbruskonnast. Teatavatele probleemidele vaatamata võib sellist püüdu pidada igati positiivseks ning rahvuse tulevikule vajalikuks. Sest mis muud see rahvuslus ikka on, kui püüd saada suureks oma vaimult. Samad jooned olid iseloomulikud ka omaaegsele akadeemilisele noorsoole. See ei takistanud individualistlikku ja enesekeskset üliõpilaskonda ilmutama suurimat ohvrimeelsust ja aatelisust vastupanuliikumises nii Vene kui Saksa okupatsiooni vastu. Usun, et sama suudab vajaduse korral teha ka tänane üliõpilaskond.
2. Kogumikus "Mõtteid valmivast intelligentsist" esitatud väide isiku ja tema poolt kantava ideoloogia lahutamatust seosest on kahtlemata kaunis ning põhimõtteliselt õige. Samal ajal on ajalugu osutanud sedalaadi väidete esitajaid endid varitsevatele ohtudele. Asendades Jumala Kultuuriga ning jutlustades tegelikult inimese kõikvõimsust, unustatakse inimese paratamatu ebatäiuslikkus ning sideme vajadus millegi kõrgemaga.
Seda tõendab ka eelpool mainitud raamatu autorite saatus, kellest ühest sai esimesi nõukogude ülikooli rektoreid ning teisest KGB kaastööline varjunimega "Istorik". Täiuslikke inimesi pole maailmas olemas ning inimeste esitatud aated on tihti esitajatest suuremad. See ei tähenda loomulikult seda, et me ei peaks täiuslikusse poole pürgima. Sest mida lähemale me oma eluga jõuame enda poolt kuulutatud aadetele, seda tugevamalt see maailmas kõlab.
3. Nagu juba eespool öeldud, puuduvad üliõpilasorganisatsioonidel kindlad autoriteedid. Samal ajal ei saaks öelda, et neid üldse poleks. Juhtivate üliõpilasorganisatsioonide autoriteetide hulka kuuluvad näiteks vanemad vilistlased, kes suutsid nõukogude okupatsiooni ajal sellele vastu seista ega alistunud nõukogude süsteemile. Teisalt on kahtlemata autoriteetideks osa nooremast vilistlaskonnast, kelle juhtimisel taastati akadeemilised üliõpilasorganisatsioonid. Mõlemal seltskonnal on tänasele haritlaskonnale kahtlematult positiivne mõju.
4. Kindlasti on tegutsevatele üliõpilasorganisatsioonidele Eestis võimalik palju ette heita -- nii nagu seda läbi ajaloo on tehtud. Sest noorus on teatavasti hukka läinud. Probleemidele vaatamata julgeksin väita, et olemasolevad üliõpilasorganisatsioonid tulevd oma ülesannetega suuremas jaoks siiski toime ning kasvatavad oma liikmetest korralikud ühiskonnaliikmed, kes pole ei vaimselt ega füüsiliselt lodevad. Heaks näiteks sellest on kasvõi mitme juhtiva üliõpilasorganisatsiooni liikmete aktiivne osalemine reservohvitseride kursustel.
Peamine probleem pole seetõttu mitte olemasolevad üliõpilasorganisatsioonid, vaid suurema osa üliõpilaste mittekuulumine neisse. Seda probleemi pole aga nii kerge lahendada.
4. Eesti on 1998. aastal oma ajaloo pöördepunktis samal kombel, nagu ta seda oli 1923., 1924., 1925. või mõnel muul aastal. Eesti langetab või jätab langemata igal aastal otsuseid, mis suunavad tema arengut samm-sammult ühesse või teise suunda. Samas on Eesti ajaloos olnud aastaid, kus langetatud või langetamata otsused koonduvad mingisse muusse kvaliteeti, kujundades Eesti tulevikku pikema perioodi vältel. Sellised aastad on näiteks 1208, 1343, 1869, 1918, 1939.
Aasta 1998 kuulub pigem esimesse kui teise rühma. Seetõttu vajame me sel aastal ilmselt rohkem konstruktiivset ja visa tööd kui lennukaid otsuseid. Mis aga puutub "akadeemiliste ringkondade" sekkumisse olukorda, siis mingid ühtsed akadeemilised ringkonnd Eestis ilmselt puuduvad. Nii nagu muu ühiskond on ka haritlased vastavalt oma maailmavaatele jagunenud erinevatesse parteidesse või organisatsioonidesse. Nii oli ka "Mõtteid valmivast intelligentsist" omal ajal paljuski suunatud Eesti Üliõpilaste Seltsi domineerimise vastu. Kui tänases Eestis soovitakse arutada lahendamist vajavaid probleeme, siis on seda mõttekam teha ausalt ja avalikult erinevatesse erakondadesse või organisatsioonidesse kuuluvaid haritlasi kaasa haarates.

Mart Laar,
Riigikogu liige, ajaloomagister