Esimesi kokkupuuteid raamatute ja kirjanikega
 
 
 
 
                                                            Tänane juubilar 1946. aastal
 
Minu elu on möödunud alates esimestest eluaastatest kuni tänaseni raamatute keskel. Kiindumuse trükisõna vastu olen pärinunud oma emalt ja isalt, kes olid kirjanduslembelised ja võtsid nii gümnaasiumipäevil kui ülikoolis ja Pallases õppides aktiivselt osa "Õppurite Eneseharimise Ryhma", Tartu koolidevahelise kirjandus-ja kultuuriringi tegevusest ja said seal tuttavakski. Mõlemal oli juba siis väike raamatukogu, kus leidus algupärast ilukirjandust, filosoofilisi ja kunstiajaloolisi teoseid, ent ka maailmakirjandust -- peamiselt Recklamsi ja teistes odavahinnalistes sarjades ilmunud saksa- ja venekeelseid brošüüre. 
Minu nimi jõudis ajakirjandusse juba kolm päeva pärast minu sündi ja seda mitte mu ilmaletuleku teavitamisena. Trükipressi andmetel -- ja miks ei peaks uskuma niisugust omaaegset mainekat ajalehte nagu Vaba Maa -- alustasin ma kohe pärast sündi karjääri kunstnikuna ja mitte mingi asjaarmastajana, vaid esinesin näitusel koos hilisema suurmeistri Eduard Wiiraltiga! Vabas Maas ilmus 1. juulil 1928 artikkel, millel suurte tähtedega pealkiri "Erik -- Teder -- Wiiralti kunstinäitus". Artikli väljalõige asus aastakümneid vanemate raamatukapis ja ma lugesin seda teatud uhkusetundega korduvalt. Kui artiklit uskuda, siis olen ma maailma noorim kunstnik ja peaksin kuuluma Guinnessi rekordite raamatusse. Lugu on kahjuks hoopiski proosalisem. Tallinnas Vene tänav 22 asunud Õpetajate Seminari ruumides avati 30. juunil 1928 kolme noore Pariisis õppinud kunstniku -- Adamson-Eriku (hiljem kasutas ta eesnimena Eric), Kristjan Tedre ja Eduard Wiiralti -- ühine ja elavat tähelepanu äratanud näitus, mille korraldaja oli mu isa. Vaene reporter aga ei teadnud, et Erich Adamson hakkas juba siis oma nime kirjutama võõrapäraselt -- perekonnanimi enne, siis eesnimi sidekriipsuga. Adamsoni järgi oma eesnime saingi, kuigi ei tea, kas ristiisaks hakkamine ja minu eesnime leidmine oli juba Pariisis või Tallinna näituse avamisel kokku lepitud.  Äkki andis selleks tõuget äsja mainitud artikkel? 
Mõned kirjanikud käisid aeg-ajalt meie kodus mu vanemaid külastamas. Algkoolipäevil olen näinud soliidse valge kikkhabemega Karl August Hindreyd. Tema, isa-ema ja Oleskid istusid meie esialgses "sireliloubes" ja ajasid kaua temperamentselt juttu. Isa tundis arbujaid ja enamik neist kinkis talle pühendustega raamatuid. Sakslaste ajal käisid meil mitmel korral Kersti Merilaas, August Sang ja Bernard Kangro, tavaliselt kas õunu maitsmas-viimas või mett ostmas. Uudistasid seintel isa värskemaid töid, vahetasid nende üle mõtteid ja rääkisid maailma asjadest, tavaliselt mõne sõna ka minuga. Vahetevahel tõid nad kaasa mõne äsja ilmunud raamatu. Mulle oli suureks elamuseks näha eemalt luuletuse sündi, õigemini redigeerimist. Merilaas võttis oma käekotist Ammukaare ja pliiatsi, istus uude "loubesse" või lehtlasse, luges oma luuletust "Narcissos", mõtles tükk aega ja hakkas siis pliiatsiga parandusi tegema. Pidas pausi, luges vaikselt veel mõnd kohta, kirjutas mõne uue sõna ning kinkis Ammukaare meile. Korra või kaks põikasid oma jalutuskäigult meile ka Betti Alver ja Heiti Talvik, aga siis ma polnud kodus. Ka Juhan Sütiste kuulus isa tutvuskonda ja on meil käinud. Enne oma ootamatut ja vägivaldset surma oli ta Tallinnas isale kinnitanud, et kavatseb varsti Tartusse sõita ja meie poole tulla, et pikemalt paljude asjade üle rääkida. 
1942. aastal lõpetas ema ülikooli eesti, üldise kirjanduse ning slaavi filoloogina, 1946 lisaks ka raamatukogunduse alal. Lõpetamise ajal läks ta tööle ülikooli raamatukokku. Hiljem sai emast vabariigi "rikkaim" naine -- fondide osakonna juhatajana pidi ta hoolt kandma ja vastutama kahe-kolme miljoni raamatu eest. Siis tuli isa õde Luise meile süüa tegema, lehma ja kanade eest hoolitsema. Kui Paul Ariste käis lillemaali ostmas, oli juttu ka meie lehmast. Seejärel pajatas Ariste Werneris oma tuttavaile, et küll proua Tedrel on haruldane lehm, kuulab all laudas pea viltu, kuidas proua mängib üleval toas klaverit ja annab seepärast palju rohkem piima. 1943. aastal viis meilt vahetevahel piima Gustav Suits ja astus tavaliselt ka tuppa juttu ajama. Ema oli olnud tema üliõpilane, kellele Suits oli soovitanud magistritöö teha rootsi luuletajast C. M. Bellmanist. Ema käiski Stockholmis materjali kogumas, aga töö jäi laste ja aiatöö tõttu vaid seminaritööks. Suits rääkis ema-isaga mitte ainult kirjandus- ja teatriuudistest, vaid ka poliitika päevaküsimustest, tehes kriitilisi märkusi sakslaste ülbuse kohta. Ta kõneles vaikselt ja aeglaselt, mõnikord üksikuid sõnu rõhutades, kandis kõige tavalisemat halli ülikonda. Välimuse järgi oli raske öelda, et tegemist on luuletaja ja ülikooli õppejõuga. Kui pühitseti professori 60. sünnipäeva, pidi üks või kaks meie kalkunit elu ohverdama, et juubelilauda ehtida. Mõni päev enne seda tulid Rudolf Põldmäe ja August Annist meile valima-ostma Akadeemilise Kirjandusühingu kingitust. Suur lillemaal rippus pärast sõdagi luuletaja Stockholmi korteris aukohal ja selle all on Suitsu koos perega pildistatud. Isa ja ema kinnitasid, et juubelipidu Suitsude korteris oli olnud erakordselt tore -- sädelesid vaimukused. Järgmise  aasta märtsis (või oli see juba veebruaris) tuli Suits viimast korda piima tooma ja jäi kauaks vestlema. Ta oli mureliku näoga ja kinnitas, et midagi head ei ole loota sakslastest, ammugi mitte venelastest, kes olid juba Narva jõeni jõudnud. Sellepärast peab ta Soome sõitma. Lahkudes surus ta meil kõigil pikalt ja tugevalt kätt ja soovis head vastupidamist. Mu hilisem kolleeg ja vaimukas kohvikukaaslane Paul Maantee oli koos paljude kirjaniku sõpradega Suitsu Tallinnas laevale saatmas ja jutustas sellest järgmise episoodi. Suits tõusis poolele laevatrepile, jäi siis seisma, mõtles natuke, astus trepist alla ja andis kodumaa pinnale suud, otsekui aimates, et ta ei näe enam kunagi Eestit... 
Oskar Lutsu olen näinud paaril korral, tõsise mõtliku näoga südalinnas patseerimas, enamasti abikaasa käevangus. Kord kuulsin Valentina noomimist umbes järgmiste sõnadega -- ise tahad olla suur kirjanik, aga ei oska puhvetis käies piiri pidada. Niisugusest Lutsust ei saa noored enam lugu pidada. Minagi olin 1947. aasta jaanuaris Vanemuise saalis klassiku 60. sünnipäeva pidulikul aktusel. Laval asus tollase kombe järgi presiidiumilaud, selle taga mõned linna- ja parteitegelased, Kaarel Ird, Leopold Hansen ja üksikud tähtsamad külalised. Kirjanik oli pisut kõrgendatud meeleolus ja tal hakkas pikkade tervituskõnede ajal igav. Saanud järjekordse lillekimbu, hakkas ta seda paarile laua taga istuvale daamile jagama. Kui sosistati, et lilled olid temale, tõusis Luts kohe ja võttis need tagasi. Tervituste lõppedes pidas juubilar lühikese vaimuka ja liigutava tänukõne, alustades sõnadega: "Ma olen sündinud Kuremaa järve ääres, mitte järves, nagu võiks mu nime järgi arvata." Pärast vaheaega mängiti "Kapsapead" ja vist veel ühte lühinäidendit. Pliuhkami osas hiilgas kirjaniku kauaaegne sõber Leopold Hansen. Luts istus saalis abikaasa ja teiste Tartu kirjanike kõrval, jälgis muheldes näitlejate -- Hanseni, Benno Mikkali, Elo Tamuli -- mängu, vahetevahel jagas oma vaimustust Valentina ja kõrvalistujatega. Kui ma oleksin siis teadnud, et mul tuleb kümme aastat pärast kirjaniku siirdumist Igaviku teedele koos pedagoog Hilda Niguli ja kolleeg Meelik Kahuga tema muuseumi rajama hakata, kaks aastat muuseumi juhtida, temast kirjutada ja suur mälestusteraamat kokku seada, küllap oleksin julgenud ka Lutsu jutule minna... Eredalt on meelde jäänud rahvakirjaniku matused. Seisin siis rahvast tulvil kultuurihoone saalis koos Paul Haavaoksa, Jaan Toomla ja teiste Tartu NAKi liikmetega sarga juures auvalves. Kui matuserongkäik hakkas Suurturult Pauluse kalmistule liikuma, oli all-linn ja Võru tänav palistatud tiheda rahvahulgaga. Neid võis olla kümme tuhat, kes tahtsid armastatud kirjanikuga jumalaga jätta. Kalmistul peeti südamlikke ja liigutavaid kõnesid, vaid Oskar Urgarti järelehüüe tundus liiga poliitiline. Kui süüdati küünlad, küsis kas Lembit Remmelgas või Urgart Tartu kirjarahvalt: "Kes selle tohutu rahvahulga kokku käsutas?" Erni Hiir vastas siis, et eks ikka Luts ise oma "Kevade" ja teiste raamatutega. 

Eerik Teder