Seekorde Estonia esietendus oli suures vastuolus eelreklaamis lubatuga. Mai Murdmaa 25. sept. Eesti Päevalehes ja Õhtulehes: “"Tuleingel" on midagi enamat kui tavalise nimetaja alla mahtuv ballett. Antud lavastus on totaalne teater. See on meie ballett, meie vaba plastika. See on süntees, kus inimene peab perfektselt valdama oma keha ja psühholoogiat. Ja see on väga keeruline protsess, mis eeldab tantsijatelt kõrget professionaalsust."

Ligi kahetunnise teatriõhtu sisuline sõnum on napp. Lugu tütarlapse kiindumusest kättesaamatusse ideaali, tema ekslemisest pühaduse ja lihalikkuse vahel. Neiu hukkub, sest ei suuda leida kompromissi.
Aleksandr Skrjabini klaverimuusika (esitajad Anneli Tohver ja Aldis Liepinš), tants, vokaal (Leili Tammel ja 2 kena poissi Agnus Deiga), balletiartistide sõnalised katsetused (seekord küll väga tagasihoidliku tulemiga) taotletud tervikut lavastusest ei loonud. Iga element seisis eraldi, üsna ükskõiksena eelneva või järgneva suhtes. Kui midagi ühendavat otsida, siis vahest vaid Renata ja Ruprechti painajalik pidev Tuleingli nimetamine.
Mina lavastuse vaimsusega haakuda ei suutnud. Olen vaatajana tüdinenud teeside tasemel esitatavast sisust. Ka etendusest etendusse korduvad abstraheeritud puhtkoreograafilised kompositsioonid haaravad üha vähem. Lavaline tegevus segab muusikat. Ikka on laval (seekord ka orkestriaugus) midagi muusikast sõltumatut toimumas. Ja muusika omaette väärtuslikkus ei lase ka lavaltoimuvale anduda. Ketserlik küsimus: kuivõrd üldse on võimalik saavutada instrumentaalmuusikaks kujutatu ühtesulamine lavastusega? Võibolla on õhtut täitvaks balletietenduseks siiski vajalik hea, sügavasisuline, tantsu teemasid, meeleolusid, kujundeid inspireeriv ja toitev muusikaline algmaterjal?
Andris Freibergsi loodud omapäraste kostüümide värviarendus oli huvitav ja sugestiivne: kalgist valgest (finaali kloostris) oran�i soojuse värvideni – läbi bee�i, pruuni, erilise põletavpunase. Kuna aga lavastusse põhiline kujunduselement oli kostüüm, siis siin oli küll kaks suurt möödalaskmist – Ennustaja varieteelik (seejuures odav) ja Ruprechti II vaatuse magamistoa stseeni kostüüm. Kogu lavakujunduse tohutu ringhorisondi ja külgkulisside telliskiviseinaks maalimine mingeid tundeid aga ei äratanud. Oli veel diskreetne Lloyd Sobeli loodud valguspartituur .

Koreograafiast. Klassikast teada-tuntud pasde seostamisel, läbipõimimisel, poosidele, sammudele uudse esitusrakursi leidmisel; neile kõigile ainult selleks juhuks leitud plastilise nüansi lisamisel on Murdmaa fantaasia end vist küll ammendamas. Piirideta klassikalise tantsu keel – seda väidet "Tuleinglis" kaitsta ei suudetud. Arenev, täiustuv meisterlikkus, fantaasiarikkus, üllatusmoment on kadunud. "Tuleinglis" pole seda uuestisündi, igakordset teisekssaamist, mida ballettmeistrilt ootad. Murdmaa keerukas kujundlikus maailmatajus endas ei toimu muutusi, uute väärtuste avastamisi. Uus lavastus aga nõuab uusi ideid ka plastilise kujundi loomisel.
Ja veel. Estonia seekordne etendus tõestas, et solist Viesturs Jansonsil  pole õigust nii keerukale lavastusele. Või vastupidi: lavastaja peab arvestama, mida solist suudab ja millises kostüümis on sünnis teda lavale tuua. Päris kindlalt usun, et Jansons hukutas vähemalt poole Murdmaa poolt mõeldust.
Miks Murdmaa lavastas "Tuleingli" duetile Kaie Kõrb – Viesturs Jansons, kus esitantsija vaim on Ruprechti interpreteerimiseks küll küps, kuid... 
Jansons tantsis lubamatult halvasti. Need olid vaid pudemed endiselt peolaualt. Tegu tasakaaluga, kõik pöörded lõppesid määrdunult, hüpped mõjusid raskelt – kogu tantsutehniline külg oli kuidagi ligilähedaselt markeeritud – neis polnud ei kiirust ega peenust, rääkimata väljasirutamata labajalast ja raskest, madalast sammust. 
Keegi teatris peab ju osatäitjate valimise eest vastutama ja minu veendumuse järgi on selleks isikuks peaballettmeister Mai Murdmaa ise ja üksi.
Kõik balletirühma (antud lavastuses ülilihtsais antiikteatri koori tüüpi ülesannetes) ja Ennustaja koreograafilised ülesanded piirdusidki ühega – tantsida inetust. Nii nad mõjusidki. 
Üldmulje on: puudub mõte ja mõttearendus. Õigemini – kuivõrd mõte siin üldse arenebki? On kaks vaatust õnnetut Renatat ja seda illustreeritakse rangelt ratsionaalselt – ühelt poolt lavale tulevate ja teiselt poolt lahkuvate subretilike tegelastega. Konstrueeritud koreograafia peibutas paremal juhul mõne põneva, efektse detaili, nipiga (finaali ülekasvamine tuletantsuks). 

Ago Herkül