Von Krahli teatris teeb Peeter Jalakas  uue, päris oma trupiga proove, et hakata teatrit tegema. Jälle. Kuus aastat tagasi alustati “Libahundiga”, nüüd püüab uus trupp sama looga kontidesse sooja sisse saada. Rohelisel kavalehel pöördub lavastaja teatrisse tulnu poole trobikonna retooriliste küsimusega. Kui see peaks olema Jalaka lavastatud "Libahundi" visandlik skelett, siis saagu see ka praeguse loo kondikavaks. 

Mis on “Libahundil” Jalakast?
Jalakas ütleb, et sattus kord vestlema August Kitzbergiga ja too tundnud Jalakaga üheskoos huvi, et kas "Libahunt" hakkab ka tänapäevas mängima, kas range rahvamuster sobib kaasaja vabameelsesse inter-video-virtuaal-interaktiivsesse virvarri. August on proovide käigus külalisena Krahlis esinev Raivo E. Tamm. Õieti on ta topelt-August, sest miskipärast märgib see tegelaskuju ka August Gailitit. Jalakas ei ütle, et ta on ka Gailitiga kõnelnud, ometi piiluvad urgveelased üle näitlejate õla telekat vaadata.
Mis on Jalakal “Libahundist”?
Jalakas ütleb, et see, mida ta nüüd tegi, on ikka seesama vana hea indiviidi ja ühiskonna terava kokkupõrke lahkamine. Jalakas ütleb, et see on varasemast lavastusest poliitilisem ja retrolikum. Jalakas tahab öelda, et ega see “Libahunt” vist ikka tänapäeva enam väga ei sobi, sest tema lavastuse näitlejatel on lõpu kohta üsna erinevad arvamused ja soovid.
Aga mis puutub siia siis Urgvee?
Urgvee soode veretud ja hallid, kurja silmaga, sosistades ja leelutades kõnelevad, otsekui mürki sülgavad elanikud on ju hoopis teist sugu kui madalas suitsutares elavad heledate peade ja siniste silmadega inimesed. Neid heledate peade ja siniste silmadega inimesi urgveelased vihkavad, sest need on silmakirjalikud – nende soonis voolab vale mürk ja neil on küljes roisulehk. Mis puutuvad roimajanulised tigedad ja nukrad urgveelased Tiinasse, kelle hingeke otsib teist hingekest? Nende kõikide kujutelm huntidest on inimesi põlgav. Sellegipoolest on ka Tiina vaid nõrguke inimhing, kelle murravad tühjad sõnad. Jalakas paneb Tiinale suhu kaame ja verejanulise Hundva tigedust tilkuvad sõnad: "Mida tead sa metsadest, kui nad avanevad su ees /---/ Su musklid on alles nõrgad, su liha on loid, su kõnelused on tühjad – neist puhub tuul läbi kui sõelast." Mida teab Tiina, Kitzbergil heatahtlikum ja ausam, looduslapselikult süütum kui külaelanikud, tapahimust? Tiina teab, et teda ahistatakse. Hundva teab, et ta ahistab. Hundvat Jalakal ei ole. Mari ei ole Hundva. 
Mitu protsenti Jalaka lavastusest ei ole “Libahunt”?
Nagu Krahlil kombeks, nagu Jalakal kombeks, teeb ta oma lavastustest mitmekihilise pidutordi. Tort on immutatud hundijalaveega. Iial ei või teada, kuidas see kellelegi mõjuma hakkab. Nagu oleks “Libahunt” ja nagu poleks ka. Libe värk.
Teatripubliku ette paiskab ta kõigepealt seebikate stiilis tiitrid – tegelaste tutvustuse. Mis siis edasi saab? Kuidas see oligi: kas tuli kohe öö-TV reportaazh jubedast vägivallaaktist, mis pandi toime Kristjuhani varsa kallal, või tuli kõigepealt August ja rääkis, et siin lava peal on nüüd siis näitlejad ja vaatame, kas nad saavad kuidagi hakkama selle libahundiasjaga. Vahet pole. Igal juhul virisevad siis näitlejad, et Tiinat pole ja Perenaine ei ole just eriti rahul sellega, et ta peab ka Vanaema olema. Urgveelased veel aknast sisse ei vahi, esimene Kitzbergi vaatus on suuremate võõristusteta Kitzbergi vaatus. August troonib nagu jumal või Suur Lavastaja näitlejatest kõrgemal tasandil. Metallimees, klapid peas, vedeleb kõige alamal. Puuduolev näitlejatar, kellele on määratud Tiina roll, saabub täpselt siis, kui Kitzbergilgi see ette on nähtud. Tiina osatäitja saabumise peale hüüatab "pilvisistuv" August vaimustunult: "See töötab, see töötab!!!"
Mis töötab?
Üks on kindel – kogu see kaadervärk, see tähendab, et mitte kõik libakonstruktsiooni osad ei tööta. Nagu ikka mekib ühele rohkem kreemiga ja teisele kreemita tordilõik. Näiteks jah, Tiina Tauraite esitab oma Pereema monoloogi väga hästi. Aga miks peab ta seda tegema Tšaikovski esimese klaverikontserdi saatel? Miks peab ta seda tegema toolil seistes, jutlust pidava Jeesuse poosis? Minu jaoks imal. Küsida võiks veelgi. Näiteks on väga hästi videokaamera abil rõhutatud Liina Vahtriku Tiina monoloogi Juhan Ulfsaki Margusele. Margus vahib kaamerasse, et saada Tiinast ilus pilt, Tiina poeb selles stseenis ekraani vahendusel publikule rohkem põue kui Margusele. Mari piilub selja taga. Kas stseen kõneleb ja töötab? Jaa. Aga miks kaamerat just selles stseenis kasutatakse ja teises lastakse sel täiesti suvaliselt seista, ekraaninurgas kaadris fookusest väljas peremehe kasukas? Kas see peaks siis midagi tähendama? Miks kasutab Jalakas oma lavastuses deaf-metal-muusikat ja “Piano” soundtracki? Kas Jalakas tahab “Libahunti” selle näpuviskamise ja filmilooga kuidagi süvendada. Ja miks hakkab August lavastuse lõpus seda Põhjamaa laulu laulma? Miks just seda laulu? Miks just siis, kui Margus tuleb talle rääkima, et näidend ei tööta ja näha on, et ei tööta? Akna taga piiluvad urgveelased, kelle kohta hiljem saab teada, et need olid asotsiaalid, kes käisid akende taga telekat vaatamas - kas lihtsalt garneering? Summa summarum näidend töötab, kuid ei saa öelda, et see oleks ühtlane, see on hüplev ja kaootiline, siit-sealt logisev.
Kas piir lahutab või hoiab koos?
Mida lähemale näitlejad lõpule jõuavad, seda kaootilisemaks asi kätte kisub. August ütleb, et ah, las need näitlejad vaidlevad pealegi, see on sellest, et näitlejad ikka tahavad mõnikord vaielda ja tegelikult on nad väsinud ja tahavad pausi ja küllap nad varsti magama jäävad. Jäävadki. Margus viriseb üsnagi sageli, et ta on hirmus väsinud, et teeks õige homme edasi. Näitlejad ei taha esitada rollikohast teksti, napsavad neile sobivaid palakesi teiste eest ja esitavad neid siis kirglikult ning suure läbielamisega. Teised jälle küsivad, et kellena nad seda esitasid. Senikaua küsivad, kuni Margusel on villand ja ta käratab, et vahet pole, kellena. Nojah. Ehk polegi vahet. 
Kust algab libastumine?
Midagi on loos puudu ja midagi on nagu üle. Aga kuna see oli vormistatud proovina, siis küllap see nii peabki olema. Enne lõputiitreid oli mul huvitavam vaadata niiöelda akna taga, vaieldamatult sümbolile pretendeeriva ristikujutise taga kõndivaid inimesi. Aga lugu sai läbi juba siis, kui näitlejad esimest korda väsisid ja mõttetult läbisegi kisendama hakkasid. See oli üsna alguses. Öö-TV? Selle tituleerin ma julgelt täitevparoodiaks. Kokkuvõttes on tegemist korraliku kaasaegse lavateosega, mis tehniliselt korrektselt vormistatud ja igati mitmetasandiline. Midagi revolutsioonilist vaatajate silme all ei toimu, aga vaidlema ärgitab küll. Vaadata tasub seda kindlasti. Kasvõi Krahli oma trupi pärast, sest trupp teeb tubli tööd, ei teagi öelda, keda “Libahundis” osalevatest näitlejatest kõige rohkem kiita. Lilli sai tookord, kui mina vaatamas käisin, kõige rohkem Erki Laur. Aga see pole veel mingi näitaja. Lilledega mina siin kokku ei hoiaks.

Margit Adorf