Maalijad uurivad kadunud linna

Siram

Maalikunstnike liidu aastanäitus„Kadunud linn” Pärnu uue kunstimuuseumis kuni 29. IV. Kuraator ToomasTõnissoo, kujundanud Sorge (MargusTiitsmaa). Maalikunstnike liit korraldab igal aastal neliüldnäitust mitmetes Eesti paikades. Temaatikaja kuraator vahelduvad, üldpilt niipalju eimuutu, kuna liidu liikmeskond on ikka samaja tööde valik ei ole tavaliselt väga karm. Eiaeta minema ka neid kunstnikke, kes liitu eikuulu. See on maalijatele esinemisvõimalus jasuur rõõm publikule, kellele ju maalikunst jaülevaatenäitused nii väga meeldivad.

Sorge riukalik kujundajakäsi vajutab üldmuljesse
Edela-Eesti anarhismi pitseri. Esimeses
kõrges valges ruumis on töödest moodustatud
kompositsioon, kus autorid ja mõttelaadid
sulanduvad mänguliseks tervikuks. Jasper
Zoova 3D-maalid, kus käsitletud esoteerikat
kui levinud taustsüsteemi täiuseotsingutele,
sulanduvad kokku seinte, põranda ja teiste
töödega. Toomas Tõnissoo vineerist arhitektoon,
millel on omakorda kujutatud arhitektooni,
astub dialoogi lae all rippuva Sirja-Liisa
Vahtra kirjatähe-esteetikaga.
Tagumises, pimedamas saalis on kujundaja
ind ja ilmselt ka vaba ruum otsa saanud:
siin võib näha töid üsna suvalises reas ja mõne
maalikorüfee (Kristiina Kaasik) töö on lausa
stendi tagaküljel eksponeeritud.
Seekordsel näitusel on olemas ka
kohaspetsiifika, mis kajastub nii kontseptsioonis
kui pealkirjas. Inspiratsiooni on andnud
Pärnu elava klassiku Andrus Joonase
maaliseeria „Kadunud linn” (2000), millest
kolm tööd on ka väljas. Eks Pärnu ongi mõnes
mõttes kadunud linn. 10–15 aastat tagasi pulbitsenud
kunstielu, mis raputas kogu vabariiki,
on kokku kuivamas. Muuseumi enda
maja on suurepärane näide: veel kuidagi koos
püsiva näitusesaali küljes laguneb kohtuvaidlustega
koormatud tondiloss ja maalidele
lisaks kohtub vaataja kunstisaalis tööstuslike
soojapuhurite ja laest tilkuvat vett püüdvate
plastämbritega.
Olulisem on siinkohal loomulikult pealkirja
sümboolne tähendus. Kadunud linn
tähistab müütilist ideaalseisundit, mille
poole püüelda, kuid mis kipub alati eest ära
libisema. Seda võib tõlgendada nii personaalsel,
psühhoanalüütilisel kui ka kollektiivse
alateadvuse tasandil. Just sellest kõneleb
tegelikult näituse nimitöö nagu ka Joonase
2008. aasta „Tee kadunud linn”, kus peategelane
on end usaldanud haldjate, vaimude ja
triksterite hoole alla ning laseb end kuldsetest
väravatest sisse juhatada.
Samalaadset meeleolu kannavad ka Lea
Tomsoni, Tiiu Pallo-Vaigu ja Kaarel Kurismaa
tööd, seda küll abstraktsemas vormis. Kurismaa
on esitanud ühe uue ja ühe vana pildi,
mis hakkavad omavahel huvitavalt vestlema.
„Zone” (1987) on kantud tollal moes olnud
disainerlikust konstrueeritusest, käesoleva
aasta „Kadunud linna kuma” on välja karanud
otse mitteteadvusest ja usaldanud end
autoritehnika kaudu juhuse ja kaose meelevalda.
Värvigamma ja üldine komponeerimispõhimõte
on aga küllaltki sarnased, seega on
kunstnik muutuvas ajas oma põhiolemusele
kindlaks jäänud.
Üsna paljud kunstnikud, nagu Mall Nukke,
Kreg A Kristring jt, on oma tööd üles ehitanud
universaalsele ringikujulisele vormile.
Et tekiks ka kunsti koosseis, peaks kunstnik
arhetüübile siiski mingi omapoolse nihke
sisse programmeerima.
Näeme ka üsna ühemõttelisi linnavaateid.
Väljapaistvaim nende seast on Kaili-Angela
Konno suuremõõtmeline vaade Jaapani
minimalistlikku aeda, kus kõik määratletav
on asetatud äärealadele ning peategelaseks
keskosas on too kõnekas tühjus.
Konnolt on ka unenäoline uduse mere
maastik hulpivate paatidega. Maastik on nii
mõnelegi sama oluline sümbol kui linn – ja
õige ka, ega kõik peagi urbanistid olema. Olav
Maran on näiteks esitanud täiesti klassikalise
maastikupildi. Uno Roosvalt on samuti lähtunud
loodusest ja pakub lisaks head vana
kooli värvimängu. Pärnaka Pusa kuldvalges
„Kadunud maastikus” (2001) on näha elemente
ornamentikast, mille Pusa oma praeguses
loomingus on perfektsuse ja barokliku
ülekülluseni arendanud. Tema psühhedeelsed
mustrid on küll rahva hulgas menukad,
kuid see vana, minimalistlik ja üldse mitte
pealetükkiv töö mõjub veetlevamalt ja jõulisemaltki.
Selgelt eristub oma poeetilises dokumentaalsuses
Sorge töö, kuuliaukudega
liiklusmärk, mis tähistab asulat ja on tagant
valgustatud. Selles peegeldub väga usutavalt
inimese isikliku, sisemise õnneigatsuse ja
ühiskondlike olude, vaimse ja majandusliku
ääremaastumise seos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht