Bensiinikriis kunstiväljal

EKKMi rändnäitus ei ole küll suur, kuid mõjub Kuressaares võimsalt, lausa ehmatavalt värskelt.

MELE PESTI

EKKMi rändnäitus „Kohatu” Kuressaare kunstistuudio galeriis kuni 7. XII. Kuraatorid Marten Esko ja Anders Härm, kunstnikud Kristiina Hansen, Flo Kasearu, Eve Kask, Paul Kuimet, Marco Laimre, Tanel Rander, Tõnis Saadoja, Silja Saarepuu ja Villu Plink ning John Smith. Haridusprogrammi juht Anu Lüsi (Kumu hariduskeskus), graafiline kujundaja Mikk Heinsoo ning tehnilised teostajad Neeme Külm ja Johannes Säre.

„1980ndatel oli muuseumidel suisa kohustus koostada rändnäituseid ja viia neid Tallinnast välja väikelinnadesse ja alevitesse. Siis tulid 1990ndad, riigikord muutus, saabus bensiinikriis ja peatselt vajus traditsioon unustusse,” tegi Anders Härm EKKMi esimese rändnäituse esimese peatuse avamisel Kuressaares napi kokkuvõtte.

Bensiinikriis ei taha ega taha lõppeda, mõtisklen teda kuulates. Muidugi ei saa öelda, et Kuressaares (või teistes väikelinnades) oleks kultuuriga paarkümmend aastat pausi peetud. Kui aga järele mõelda, siis pärast 1995. ja 1997. aastal kõrgetasemelisi Saaremaa biennaale palju värskeid laiahaardelisi kunstinäitusi ei meenu. Tollane peakorraldaja Peeter Linnap saab tänaseni Kuressaare linnusesse biennaalile adresseeritud kirju.

Lõpuks ometi tuleb Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum ja kehtestab end sel hooajal Eesti väikelinnades: ots tehti lahti Kuressaares, 2015. aasta algul jätkatakse Raplas ja Valgas. Edasi on tuur ilmselt juba nii popp, et tuleb valida arvukate kutsete vahel, loovida valikut tehes hoolega kohtade ja kunstielu mõttes mitte-päris-kohtade vahel, eelistades viimaseid. Näitus mõjub võimsalt ja ma isegi imestan, miks nii võimsalt. See ei ole just väga suur, tegijad on tuntud, osa töid varemgi nähtud. Ju siis ikkagi taust on see, mis kaasa toimib, tuttav tänav ja linn galerii ümber, mille keskele äkitsi maandunud EKKM mõjub ehmatavalt värskelt. Kuressaarlasena olen ikkagi harjunud, et mingit sorti mõtteid vahetama ja mingis vormis eneseväljenduse vastuvõtuks või jagamiseks tuleb tavaliselt sõita üle mere, meresõit teadupärast häälestab ümber. Seekord mitte.

Hooandjas tuurile raha küsides kirjutasid kuraatorid Anders Härm ja Marten Esko, et EKKM tuleb rahva juurde „nagu narkodiiler ja lööb hõlmad lahti, kotikesed kõige erinevama, kangema ja parema kraamiga vööl rippumas. EKKM tuleb nagu autolavka või nagu pealetükkiv kutsumata külaline või nagu ootamatult saabunud vana sõber või nagu naiivne laps või nagu ninatark rahvavalgustaja või nagu heatahtlik misjonär ja pahatahtlik pätt ühekorraga, et tekitada elevust ja segadust talveunne suikunud kohtades”.

Natuke panid poisid reklaamis ehk üle. Rahva juurde tulemine on ju tegelikult väga kindla piirini: kunst toodi galeriisse, mitte tänavale või kooli või klubisse. Autolavka paralleel aga toimib: tõesti saab kuressaarlane tarbida piiratud ajavahemikul nüüdiskunsti tootevalikut.

Marco Laimre ja Kristiina Hansoni tööde mõtteline jätk on näituseks spetsiaalselt publikuga koostöös valmiv „Isiklik Kuressaare”.  Laual on suur linnakaart ja šabloonid, millest näitusekülastaja saab kerge vaevaga voltida kokku maja, kirjutada katusele selgituse ja kleepida talle olulise koha kaardile

Marco Laimre ja Kristiina Hanseni tööde mõtteline jätk on näituseks spetsiaalselt publikuga koostöös valmiv „Isiklik Kuressaare”.
Laual on suur linnakaart ja šabloonid, millest näitusekülastaja saab kerge vaevaga voltida kokku maja, kirjutada katusele selgituse ja kleepida talle olulise koha kaardile

Anders Härm

Kõige intrigeerivam ja ka enesekriitilisem nimetatud rollidest on ehk misjonäri / ninatarga rahvavalgustaja tüpaaž. EKKMi Tallinnast lahkumise avantüüri võib selles valguses pahatahtlikuna tõlgendada: tuleme ja näitame provintsis, milline kunst tänapäeval olema peab.

Mina seda muret ei jaga: väikelinnade kultuuripõldudel on ruumi laialt, sinna mahub vohama küllaga veel nii sealset kui ka importkultuuri, eriti häid tulemusi võiks anda pookimine. Eesti on ju piisavalt väike, et võiksime suuta oma kultuuri pidevalt kogu territooriumile ümber jagada. On normaalne, kui hea värske kunsti, muusika, teatri järele ei pea sõitma paari suuremasse linna, vaid kultuuritegijad käiksid väikelinnas vähemasti külas (ja mõni otsustaks ehk lausa sisse kolida). Päris kindlasti ei tähendaks see kohaliku kängumist või halvustamist, üsna vastupidi, sealt tuleks (kahepoolset!) inspiratsiooni ja eluterveid segunemisi.

Keskus ja perifeeria

EKKMi rändnäitus „Kohatu” kõnetab tsentri ja perifeeria suhet laiemalt, räägib kohavaimust, kohalikkusest, provintsist, suletusest ja avatusest. Lausa olemuslikuna mõjub, et ainsa Kuressaare kunstniku Kristiina Hanseni töö „Väike maja perifeerias” on kõige tillem ja kõige kaugemas nurgas. Ometi paljundab kullast majake end peeglite abil lausa neljakordseks ja pääseb mõtteliselt olemise ja näivuse, ääremaa ja keskuse suhteid torkides peaaegu et näituse ideestikku vedama.

Näituse nimiteos, Paul Kuimeti foto „Kohatu” on viljapõllu ja metsaviiruga anonüümne Eesti maastik, millele tuleb tähendused ise külge mõelda. Selle saladuse kõrvale on paigutatud „Kohatu” üks ligipääsetavaim töö – Marco Laimre „Minu maailmakaardid”. Laimre on 1995. aastal intuitiivselt ära tabanud personaalsete mõttekaartide olulisuse, mida uus põlvkond Eesti urbaniste, keskkonnapsühholooge ning linnageograafe avastab alles nüüd, paarkümmend aastat hiljem. Hoolimata ühest puuduvast kaardist (ei mahtunud kuraatori auto peale) on Laimre töö mõjus, hästi teostatud ja inspireerib vaatajatki oma elu eri etappide maailmataju kaardistama.

Laimre ja Hanseni tööde mõtteline jätk on just selleks näitusesarjaks spetsiaalselt publikuga koostöös valmiv „Isiklik Kuressaare”. Laual on suur linnakaart ja šabloonid, millest näitusekülastaja saab kerge vaevaga voltida kokku maja, kirjutada katusele selgituse ja kleepida talle olulise koha kaardile. Omamoodi kõnekas on, et teise näitusepäeva õhtuks oli igaühe oma Kuressaare kaetud kümnete ja kümnete kodude ja suvekodudega. Avalikku ruumi ja asutusi ei märgistanud suurt keegi – ehk annab see märku, mida on siin linnas vähe ja kus kodanikud suurema osa ajast peituvad.

Domineerival kohal on näitusesaalis Flo Kasearu video „Estonian Dream” ehk „Eesti unistus”. YouTube’i staar texasgirly1979 on Texasesse abiellunud noor eestlanna, kes nunnutab loomadega ja räägib üsna jabural viisil müütilised mõõtmed omandanud kodu-Eestist. Ühtpidi tundub töö teema oluline: Eestist suurde ilma läinud noorte kodutaju on alakajastatud, materjalis on nii atraktiivsus kui ambivalents ja sisu haagib suurepäraselt ka „Kohatu” kesksete küsimustega. Filmi vaadates kumises mu peas üsna valjult küsimus: kas „elust” lõigu, foto, tsitaadi näitusesaali tõstmine enda poolt suurt lisamata on kunst? Siin võiksime astuda teooriatihnikusse ja paarikümne klassikalise ja teist samapalju tänaste teoreetikute abil raiuda rada vastuse poole, et mis see kunst üldse on. Aga ma eelistan pigem teha nii, nagu tuttav kunstnik soovitas: vaata, kas näitusel tuleb emotsioon või ei tule, ja siis saad teada, kas oli (toimiv) kunst. Ma ei ole nii puhas tundeinimene ja seetõttu lisan siiski ka teise kriteeriumi: kui teos tekitab mõne värske mõtte, siis on end kunstiks nimetav objekt mind kõnetanud. „Estonian Dream” selle testi järgi siis pigem ei ole kunst – emotsiooni ja mõtteid tekitab ta hulgi, aga mitte värskeid. Märksa võimsama autoripositsiooni ja efektse teostusega on Kasearu humoorikalt vaesuse teemat torkiv teos „Parem enne möödas”, mis on mahtunud kataloogi, aga näitusele kahjuks mitte.

Samalaadseid küsimusi kunstniku rolli kohta tekitavad ka Eve Kase ja Tõnis Saadoja tööd. Kohatud küsimused võib-olla. Eve Kase totaalne katse kõik Käsmu inimesed üles pildistada ajab algul segadusse: seinal ongi inimpildirida ja kõik. Mõtisklen, kas oma kodukoha sama projekt kõnetaks rohkem: kui kõik Kuressaare näod, paljud neist tuttavad, ühest albumist vastu vaataksid, siis ehk tekiks rohkem emotsiooni. Tõnis Saadoja fotodelt maalitud „Kodulinn Tallinna” vaated kõnetavad mind rohkem. Ei teagi, kas põhjus on alateadvuses säilinud ideaal, et õige kunstnik valdab kõvasti käsitööoskusi ja väärt teosesse on pandud palju tööd, või toimivad siin siiski ka mõned salongikõlbulikumad põhjendused. Igatahes on pealinna kohavaimu tagaajamist Saadoja käe läbi huvitav vaadata. Tallinna eklektikal on ju ammu linna näo määramisel märksa suurem roll kui klassikalistel postkaardi- või akvarellivaadetel.

Näituse uusim teos, Silja Saarepuuu ja Villu Plingi „Maal” haakub teiste töödega ehk veidi vähem, aga ääremaa teema oli siin lustakalt kohal ja tehniliselt põnevalt lahendatud. Vaadates miniatuurse puuriida peegeldust kumeral pinnal, hüppas otsekohe pähe „Eesti matus”. Eesti elu kumerpeeglis.

Totaalne projekt

Näituse tehniline teostus haakub EKKMi olemusega: väga professionaalne ruumikujundus, totaalse valge ruumi loomine kribukrabu-galeriisse, mahukad ja sisukad trükimaterjalid ning tasemel graafiline disain, aga ka pungilik suhtumine pisiasjadesse.

Väga palju annab „Kohatule” juurde kõrvalprogramm. Kumu hariduskeskusega koostöös lustisid õpilased näitusel ja loengul, paljud ilmselt esmakordselt ninapidi nüüdiskunstis. Päev pärast avamist pidasid kutsutud lektorid koha ja „Kohatuga” haakuvatel teemadel ka täiskasvanutele suurepärase miniloengu. Jaak Tomberg kõditas saarlaste eneseteadvust, andes ajaloolis-teoreetilise ülevaate utoopia saarest ja ideoloogia mandrist, mille vahelist lahte/kraavi tuleb aiva kaevata ja kaevata, sest eks see kipub kinni kasvama. Tanel Randerilt on näitusel väljas ka fotoseeria „Decolonize This” ehk siis „Dekoloniseeri see”. Kui fotod kunstnikust Raadil, käes silt „Dzhokhar Dudayev Street / Airport”, jäid taustateadmiseta ehk häguseks, siis kaasnenud loeng joonistas laia ja usutava pildi koloniseerimisprotsesside jätkuvast toimimisest üle ilma, mille üks näide ongi kunstniku performance’il ja fotodel viidatud Tartu ja Raadi ajalooliste kihistuste ülekirjutamine.

EKKM, pealinnas olete te juba möödapääsmatud, aga ka ääremaa vajab teid!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht