Kolm sõna: teha veel paremini. Kõik!
Piia Ruber
Vello Pähn debüteerib rahvusooperi Estonia loomingulise juhina Charles Gounod’ „Faustiga”.
Tere tulemast koju! Ütlesid hiljuti Klassikaraadios, et oled dirigendina Estonias sündinud-kasvanud (1981–1994). 20. septembril astud „Faustiga” kohe Artur Kapi, Juhan Aaviku ja Priit Nigula kõrvale, sest Estonias on lavastatud see ooper 1921., 1931. ja 1949. aastal. Ühe või teise ooperi kavvavõtmise taga on sageli mõni trupi liider, nagu omal ajal Benno Hansen ja Tiit Kuusik Mefistona või Ida-Aav Loo ja Elsa Maasik Margaretena. Kas seekord on võtmekuju Ain Anger, kes tuleb oktoobris Mefistot laulma?
Vello Pähn: Miks see lugu kavas on, pole küsimus mulle – saan rohkem kaasa rääkida järgmisest hooajast. Tegelikult me ikka ei lähtu ühest isikust: eesmärk on leida teos, kus saame oma majast katta vähemalt ühe koosseisu ja siis, et huvitavam oleks, kutsuda ka külalisi. Nii on meil Margareted Aile Asszonyi ja Joanna Freszel Poolast, Mefisto rollis Priit Volmer ja külalisena meie endi Ain Anger (Estonia koorisolist Pavlo Balakin teeb ka ühe etenduse) ning nimirollis Oliver Kuusik ja Luc Robert Kanadast.
Oled Gounod’ ooperit varem edukalt juhatanud milleniumivahetuse kahel suvel Savonlinna festivalil. Kas ja millega suutsid sind üllatada Dmitri Bertman ja Ene-Liis Semper, kelle koostöö oli väga tulemusrikas Tüüri „Wallenbergi” väljatoomisel?
Teades nende kohta nii mõndagi, erilist üllatust ei olnud. Pigem olen rõõmus, et nad meie teatris uuesti kokku on saanud. Aga usun, et publikule siin paar üllatavat momenti kindlasti tuleb. Tegelikult oleme praegu (vestlesime 7. septembril – T. M.) veel staadiumis, kus lavastus alles sünnib. Ja kui loome midagi uut, siis me ju ei tea, millega see lõpeb, kuidas see mõjub ja vastu võetakse. Aga tore oleks, kui etendusel oleks nii pooldajaid kui vastaseid – leian, et siis võime rääkida mingist kordaminekust.Jutu jätkuks
Marek Strandberg
Parlamendi tööhooaega avades küsis president Ilves kiidusõnade kõrval rahvaesindajatelt ka seda, kas nad on enda arvates tõsiseid teemasid ka oma valijaskonnale piisava innuga püüdnud seletada. Ja vastas ESMile viidates ise: „Kui selgitused oleksid olnud piisavad, ei oleks laialt levinud eksiarvamusi.” Nii ongi. Poliitikaelu jälgimine on täispäevatöö, kui kodanik peab ainult iseenese jõul kõigest läbi närima ja selgust otsima. Osaliselt ka selleks, et meile segast selgitataks, oleme ju rahvaesindajad palganudki. Kvaliteetne selgitustöö on kahtlemata ka üks usalduse võitmise viise ja just usaldusest jääb praegusel ajal kõvasti puudu, nagu teame arvamusküsitluste ja sisetunde järgi.
Sirbis on võimu legitiimsuse ja võimuinstitutsioonide usaldusväärsuse kahanemist järelsuve jooksul juba korduvalt vaadeldud. Mõni võib öelda, et pole kultuurilehe asi poliitika- ja võimuelu hinnata, kuid võimu käitumisel on otsene mõju kultuurielule ja loojatele. Loovisikud on ühiskonna vaimse tervise head indikaatorid. Kui nad on ärevil või mures, on keegi midagi tegemata jätnud. Sel nädalal presidendile saadetud loovisikute kollektiivkiri võib ju sisaldada asjatundmatust Euroopa finantsstabiilsuse strateegilise tagamaa alal ja olla nõnda kergesti haavatav. Kuid kuidas saakski kunstnikud lõputult finantsalast ekspertteadmist hankida ja vallata, kui keegi neid selles ei toeta? Ja nii olemegi ringiga tagasi küsimuse juures, kas poliitikutel ja erakondadel on kodanikke vaja ainult valimispäeval või peaks valija ja valitu suhtlema pidevalt ja püsivalt, sõltumata valimiskalendri punastest kuupäevadest.Imperiaalse pöörde Balti aspekt
Kas aga iga rahvusalgatus oli rahvuslikult motiveeritud seetõttu, et see loodi rahvusliku liikumise ajal eestlaste poolt ja tema nimes esineb sõna „eesti”?
Toomas Karjahärmi uue raamatu „Vene impeerium ja rahvuslus” pealkirjas on sõnastatud autori eesmärk: käsitleda perifeeria perspektiivist teadlaste hulgas juba mõnda aega vältavat diskussiooni Venemaa impeeriumi rahvuspoliitika üle. Karjahärm liitub diskussiooniga, viidates oma teose pealkirjaga ühtlasi Aleksei Milleri 2006. aastal ilmunud artiklikogumikule „Romanovite impeerium ja rahvuslus”.1 Andreas Kappeleri täpselt Nõukogude Liidu lagunemise ajal 1991. aastal ilmunud teose „Venemaa kui paljurahvuseline riik” 2 järel kujutab Milleri raamat imperiaalse pöörde (imperial turn) seisukohalt üht olulisemat panust hilise tsaaririigi historiograafias. Millised on siis Eesti selle perioodi spetsialisti rõhuasetused?
Olgu öeldud, et Karjahärm pole kirjutanud raamatut tsaaririigi rahvuspoliitikast üldiselt, nagu ehk pealkirjast esmapilgul järeldada võiks. Nagu juba varasemateski töödes langeb põhirõhk impeeriumi Läänemere provintsidele ning esmajoones riigi sisepoliitikale selle Eestiga seonduvas osas. Seejuures ei vaata autor mööda ka võimalikest võrdlusmomentidest olukorraga teistes perifeersetes piirkondades, rohkem tähelepanu pälvivad sealhulgas poolakate domineeritud katoliiklikud läänekubermangud, mis moodustavadki uuema historiograafia geograafilise keskme.3 Avar vaateväli hoiab ära spetsiifilise Baltikumi kogemuse absolutiseerimise ohu. Seda näitab juba Karjahärmi imperiaalsele pöördele tuginev nending, et slaavi rahvad nagu ukrainlased, valgevenelased või poolakad said unifitseeriva riigi survet tunda üldiselt tugevamalt kui näiteks Balti provintside elanikud.Kodanikuliikumine ja linnaruum
Tauri Tuvikese vestlus sotsiaalsete liikumiste teemal Berliini vabaülikooli politoloogiaprofessori Margit Mayeriga.
17. – 24. juunini korraldas MTÜ Linnalabor Tallinnas rahvusvahelise linnauuringute ja aktivismi võrgustiku INURA (International Network for Urban Research and Action) XXII aastakohtumise. Pealkirja „Aktiivne urbanism” alla koondatud ettekannetes arutleti, kuidas linnalised algatused kujundavad linnaruumi Põhja- ja Ida-Euroopas ning laiemaltki. Konverentsi raames vestles linnauurija ja -aktivist Tauri Tuvikene professor Margit Mayeriga tänapäevaste linnaliste sotsiaalsete liikumiste teemadel. Margit Mayer on Berliini vabaülikooli (Freie Universität Berlin) politoloogiaprofessor, kes uurib just ühiskondlikke liikumisi, peamiselt keskkonna- ja naisliikumisi, kuid samuti küsimust, milles seisneb linnaliste liikumiste põhimõtteline erinevus uutest sotsiaalsetest liikumistest üldiselt. Kuna uued sotsiaalsed liikumised on esile kerkinud just tema uurimistöö tegemise ajal, on ta keskendunud uute ja vanade liikumiste erinevuse väljatoomisele.
Tauri Tuvikene: Olete uurinud uusi sotsiaalseid liikumisi ja nende erinemist varasematest. Mida on neis liikumistes uut?
Margit Mayer: Uued sotsiaalsed liikumised said alguse kuuekümnendatel: üliõpilasliikumine, naisliikumine, sõjavastane liikumine, keskkonnakaitseliikumine, tuumatehnoloogia-vastane liikumine. Neid mõisteti kui midagi väga erinevat senistest, mis toimisid teisiti. Klassikaline Lääne-Euroopa sotsiaalne liikumine oli töölisliikumine. Töölisliikumist peeti transformatiivseks, kuna selle eesmärk oli kodanliku ühiskonna ümberkorraldamine, ning eeldati, et ainult töölisklassil on selleks vajalik potentsiaal. Sellest revolutsioonist oleksid võitnud ka kõik teised, kuid sotsiaaldemokraatlikud parteid pidasid vajalikuks ühendada selleks just töölisklassi. Töölisklassi parteisid huvitas aga pelgalt ekspluateerimine tööprotsessis ning nad ignoreerisid tervet hulka probleeme, mis rõhumist süvendasid, eelkõige naistesse ja vähemustesse puutuvaid teemasid. Osalt reaktsioonina vanale töölisliikumisele hakkas välja kujunema naisliikumine, mis juhtis tähelepanu sootemaatikale: kaotada ei tule mitte ainult kapitalism, vaid ka patriarhaat. Looduse pärast muretsevad inimesed leidsid, et keskkonnatemaatikaga ei tegeleta piisavalt. Nii kerkisid esile keskkonnaliikumised, mis kritiseerivad varasemaid liikumisi. Paljud uurijad ja teoreetikud analüüsisid olukorda ning kerkis küsimus, mille poolest erinevad need liikumised varasemast töölisliikumisest, mille najal olid tollased teooriad üles ehitatud. Tänu fordistlikule kompromissile oli paljudes Lääne-Euroopa riikides olnud arvestatav kasvuperiood ja ühiskond muutunud suhteliselt stabiilseks. Seeläbi olid töölisliikumise esmased ainelised eesmärgid paljude inimeste meelest lahendatud ja see võimaldas esile kerkida mittemateriaalsetel küsimustel nagu „kas ma olen õnnelik?”, „kas elus on ehk veel midagi?” – huvi mittemateriaalsete küsimuste vastu jagavad nii geid kui ka naised, kes tunnevad end olevat ebapiisavalt esindatud, aga ka looduse hävimise pärast muretsevad keskkonnakaitsjad. Mõistagi on kategooria „uus sotsiaalne liikumine” üksjagu hägune mõiste, see iseenesest ei selgita, mis neis just uut on. Üldiselt haaratakse sellesse mõistesse nende liikumiste teistsugune ühiskondlik ülesehitus (tavaliselt on tegu pigem keskklassi kui töölisklassi esindajatega) ja keskendutakse mitmesugustele rõhumise vormidele, mis ei võrsu pelgalt kapitalistlikust ekspluateerimisest ega väljendu vaid klassiaspektides.Panna kokku ja harutada lahti
„Ars Electronica” suur pilt
„Ars Electronica” festival Linzis 30. VIII – 3. IX.
Septembrikuiselt soojas Austria linnas Linzis leidis aset järjekordne uue meedia kunsti festival „Ars Electronica”. Linn, mille imagot mõjutab oluliselt sealne teaduskeskus, nimetab ennast tehnoloogilise kultuuri keskuseks, tänavuse festivaliga „Suur pilt – uue maailma uued visioonid” püüti seda taas edasi anda.
„Linz muutub/muudab” („Linz verändert”) on selle linna värskeim hüüdlause, „Ars Electronica” tõttu see kahtlemata nii ka on. Festivali on korraldatud 1979. aastast peale, tänavusele esitati 3674 kunstiprojekti 72st riigist üle maailma. Aegade jooksul paika loksunud struktuur ja teada-tuntud korraldajad on taganud kvaliteetse ürituse: aktsioonide, näituste, konverentside ja kõige muu tihedus ja kattumine tõestas ürituse olulisust ja mitmepalgelisust, aga ka etableerumist. Festival jagunes rohkete näitusepaikade, kontserdisaalide ja seminariruumide vahel, festivaliürituste kontsentreeritus nõudis süüvimist, suurt otsustusvõimet mõnestki olulisest asjast loobumiseks ja vastuvõtlikkust. „Ars Electronica’l” jagatakse Kuldse Nike auhindu juba aastaid, seekord auhinnati kunstiprojekte viies kategoorias: arvutianimatsioon ja film, digitaalmuusika ja helikunst, interaktiivne kunst, hübriidne kunst ja alafestivali „Alla 19aastane, loo oma maailm” („U 19-create your world”) spetsiaalne noortele mõeldud uute ideede auhind.
