Kokkuleppimine võtab demokraatias alati kaua aega
Kõnelus kultuuriminister Rein Langiga: natuke põhimõtetest ja -suundadest, natuke seadustest ja kunstist, aga põhiliselt ikka kultuuri elumajadest.
Aasta otsa ei ole Sirbi lugeja kultuuriministri pikemaid tekste või seisukohti vahendanud. Seepärast küsingi alustuseks, et mis minister Rein Langi ajal kultuurielu valitsemises on toimunud. Kus kulgeb riiklik juhtimine ja korraldamine plaanipäraselt, kus on ette tulnud üllatusi, takistusi ja ootamatusi kavandatu realiseerimisel?
Rein Lang: Kõik, mis sai lubatud, on ka töös. Mõni asi läheb kiiremini, mõni aeglasemalt. Üldistades peab ütlema, et igasuguste muutuste tegemine Eestis on muutunud äärmiselt valuliseks. Eks sellest võib aru saada, et muutustest ollakse väsinud ja tahetakse mingit suuremat stabiilsust ja kindlust, sealhulgas pikemaajalist kindlust finantseerimisel. See on eraõiguslike organisatsioonidega vana lugu, et nad ei saa pikemalt planeerida kui üks aasta. Me oleme nüüd lõplikult saavutamas seda, et hakkame tegema kolmeaastaseid tsükleid finantseerimises. Sellega on nii riigikontroll kui ka rahandusministeerium vähemasti suusõnaliselt päri ja loodetavasti vormub see ka kirjalikuks kokkuleppeks.
Tõsisemalt paneb mind muretsema see, et ükskõik millega keegi ka lagedale ei tule, siis kõigepealt lüüakse see idee labidaga maa sisse ja alles hiljem ehk ollakse nõus ka arutama hakkama. Käitutakse, nagu Iisraeli armee kunagise tegutsemismoto järgi, et tulista kõigepealt ja siis esita küsimusi. Meie ühiskondlik debatt käib samamoodi: kõigepealt lüüakse sõnumitooja maha, siis ka idee ja kõige lõpuks hakatakse ehk ka asja üle mõtlema.Aeg on küps
Marek Strandberg
Vähemasti iga Tartus elanu ja õppinu võiks olla eluteele kaasa võtnud tähtsa teadmise, mis Inglisillal kirjas – otium reficit vires. Puhkus taastab jõu. Sest mõttest juhindumine ei teeks paha muudelegi, tegelikult tervele jõukale maailmale. Ajaga võidujooksmine, mäng kiiruse peale pole niikuinii eriti mõttekas, aga ega puhkamata lõputult joosta ei jaksa. Või siis kasvada. Prantsusmaa kahtede valimiste järel läks Euroopas ka jälle moodi kärpimise ja paastumise asemel kasvust rääkimine. Kreeka valimised kinnitasid selle veel üle. Kohati ollakse retoorikas jõudnud otsaga tagasi keskaegsesse katoliiklusesse, kus võlg ja laenamine on kõige levinum saatanaga sobingu tüüp. Midagi sellist, mida härrasmees, auväärne isik, kunagi ei tee. Seejuures ei ole ju kasvuraha aga ikkagi kuskilt mujalt võtta kui pangast laenata.
Teiste sõnadega müüb kodanikkond Euroopas (ja seda ikka ameeriklaste eeskujul) endale veidrat ideed, et paigalpüsimiseks tuleb aina kiiremini joosta. Selleks, et raha oleks sama palju kui varem, peab seda kogu aeg juurde trükkima. Et õnn õuel seisaks, peab kasv olema igal aastal, ütleme, viis protsenti. Jabur nõue. Kiirjooksjatele me ju sellist nõuet ei esita ja peame neid suurepärasteks, hoolimata sellest, et 1968. aasta Mehhiko olümpiamängudest saadik ehk juba peaaegu pool sajandit jooksevad nad sadat meetrit paariprotsendise kõikumise piires sama ajaga (Jim Hinesi võiduaeg Mehhikos oli 9,95 sekundit, Usain Boltil Hiinas 9,69 sekundit). Hinesist peale igal aastal viieprotsendise arengunõude realiseerumisel sprinteritele peaksid nad Londonis suutma kümne sekundiga läbida üle 850 meetri ehk kulutama 100 meetri läbimiseks vaid 1,15 sekundit. Aga ei, ka aastal 2050 ei läbi inimesed sadat meetrit alla üheksa sekundi.Võrdsusel ja arukusel toimivate linnade päralt on tulevik
Hea linna tunnusjoon on see, kui näeme igas eas naisi jalgrattaga sõitmas.
Ajaloolased on tähele pannud, et kord välja kujunenud teedevõrk kõigi oma käänakute ja möödakulgemistega püsib aastasadu, kui mitte tuhandeid. Seda vaatamata asjaolule, et põhjused, miks tee kaare teeb, on ammu kadunud. Inimesed käivad jälgi ja radu pidi, mis neile ette tehtud. Puuduvast ja ses kohas olla võivast teest annab vahel märku käigurada üle muruplatsi, aga muidu on linnas kavandatud teed-rajad ja kohad kohustuslikud ja möödapääsmatud. Inimesed sõidaksid loomulikult ka jalgrattaga, kui oleksid ohutud rajad ja turvalised paigad, kuhu ratas järgmist sõitu ootama jätta.
Eestis on uute maanteede veerde rajatud rattasõiduks sobivad rajad. Seal on rahvast rohkem – küll rataste ja rulluiskude, rollerite ja tõukeratastega – kui varem maanteede ääres. Koht ja olud loovad ka sellesse sobiva käitumismudeli. Inimesed kohanevad ja võtavad uued võimalused omaks. Kuis muidu on pooled Kopenhaageni elanikest ratta selga saadud, kui just õige teeehitusega.
Meil puudub teadlikkuse nupp ja meid ei saa parimagi tahtmise juures arukaks karistada. Nii ei saa ega tohi olla hea ja arukas ja loomulikult ka ökoloogiline linn, mitte sundus, vaid vajadus ja võimalus toimida paremates oludes.
Pärast aegu, mil suurlinnade tänavad uppusid hobusesõnnikusse, on linnade transpordikorralduses olnud mitu lainet. Esimene, autode oma, täienes teise, busside ja trammide kasutamise lainega.Mõnest väljakutsest nüüdisaegse teatri ees
Võtta kõike isiklikult – see ongi tänapäeva teatri suurim väljakutse.
Organisatsioon. Mõni aasta tagasi tõusis teatriauhindade žürii koosolekul püsti mainekas ooperilaulja ja ütles: „Miks antakse auhindu teatri tehnilistele töötajatele? Nad ei tegele ju kunstiga!”. Sellise ülbe vaatenurgaga ei ole nüüdisteatris mitte midagi pihta hakata. Teatrite tehnilised meeskonnad pole enam pelgalt kunstnike taotluste täideviijad, nii-öelda käsitöölised, kes teevad seda, mida teised neile ütlevad. Nad on võrdväärsed loomingulised partnerid, kelle pakutavad insener-tehnilised, heli- või valguskujunduslikud lahendused mõjutavad olulisel määral kogu lavastuse emotsionaalset lõpptulemust. Lavastused on nüüdisteatris muutunud Gesamtkunstwerk’iga sarnasteks, vabatahtlikult koondunud loomingulised inimesed annavad kunstilise lõpptulemuse saavutamiseks oma võrdse (või vähemalt võrreldava) panuse. Suurepärane lavamees tähendab teatrile rohkem kui mõttelaisk näitleja. See muutus on väga põhimõtteline. Ühelt poolt puudutab see lavastuste iseloomu, mille kude saab muutuda senisest palju rikkalikumaks, kujundid nüansirohkemaks, teksti senine domineerimine asendub eri lätetest ja loomingulistest mõtlemisviisidest pärit tõekspidamiste sümbioosiga. Teiselt poolt puudutab see ka organisatsiooniideoloogilist vaatenurka.
Viimasel ajal on mitmed inimesed (näitleja Juhan Ulfsak, lavastaja Sebastian Nübling, Münchner Kammerspiele peadramaturg Julia Lochte jt) rääkinud vajadusest mõtestada ümber nüüdisteatri struktuur: teater ei pea mõjutama ühiskonda mitte ainult lavastustega (ega muude sõnumitega), vaid ka oma organisatsioonilise ülesehitusega. Hierarhiseeritud mudeli asemel peaks teater „otsima ka uusi toimimismehhanisme ja uusi demokraatia vorme” (Ulfsak). Tõsi, esmapilgul võib see mudel tunduda kui midagi „projektilikku”, rakendatav intiimsetele ja lühiajaliselt koos töötavatele truppidele, mitte aga suurtele repertuaariteatritele. Ometi ei ole see nii. Tänapäeva repertuaariteater peab tundma endas ühtaegu moraalset kohustust (iseenda, teatri kui kunstiliigi ja ka ühiskonna ees) kui ka kunstilist vajadust täiustada pidevalt oma struktuuri. Seda muidugi juhul, „kui teater soovib jääda tõsiseltvõetavaks”, nagu ütleb rohkem kui 300 töötajaga Münchner Kammerspiele dramaturg Lochte.Miks see maailm küll kummuli käis?
Eesti filmisajandi kümme eredamat luulestseeni
Luulet, sealhulgas ka eesti mängufilmides kõlavat, ei saa mõõta marga- ega süllapuuga. Sestap olen järjestamise kriteeriumiks võtnud luulekatkendite sobivuse filmi, stseeni mõju vaatajale ja kindlasti ka allteksti, sest lihtsalt niisama, sõnailu pärast pole ükski Eesti režissöör näitlejat filmis deklameerima pannud.
Luule ei ole eesti filmides kuigi sage külaline, aga seda mõjuvamad ja meeldejäävamad on nende kahe kultuuriharu kohtumised olnud. Kahjuks on eesti filmidele iseloomulik luuletuste autorsusele osutamata jätmine, mistõttu kasutasin täpsete andmete hankimiseks paljude ekspertide abi. Tänan neid kõiki!
1. „Kevade” (1969, režissöör Arvo Kruusement)
„Mis vaevab sinu südant, mis iial nõuad sa”
Arno Tali (Arno Liiver) aitab Tõnissonil (Ain Lutsepp) lauluraamatust pähe õppida salmi, millest nii raamatus kui filmis edastatakse vaid neli esimest rida. (Edasi läheks muuseas nii: „Kes tuuli, pilvi, taevast, / kõik hästi valitseb, / küll see sind päästab vaevast / ja su eest muretseb.”) Aga loeb selle ka ise ette, kui kontrollitakse, kas ta Tõnissoniga koosolemise kohta ei valeta.
Nii saab „Kevades” luulest tõe, aga ka sõpruse kriteerium. Tähendusväli avardub tundmatuseni, neli banaalset ja küündimatut rida muutuvad millekski hoopis kõrgemaks ja kirkamaks. Sellega stseeni paljutähenduslikkus veel ei piirdu. Salmi päheõppimise ajal mõtleb Tõnisson ju hoopis parunivõsude parve põhjalaskmisest – seega aetakse tagurliku religioonisirmi varjus edumeelset vabadusvõitluse asja.
