Lauri Vasar tuleb Eestisse tagasi tuntud lauljana
Erakogu
Ooperimaailma menukaima eestlasega vestleb Priit Kuusk.
Pisut uskumatu, aga lääne ooperiteatrites päris hästi tuntud Eesti bariton Lauri Vasar on sünnilinnas Estonia teatris esinenud elus esimest ja viimast korda poisikesena Vinteri-Nõmmiku „Suvitajates” Vallo Järvi juhatusel (ja etenduse kontsertmeistriks ema Ülla). Lauri Vasara esmaesituse järel sai populaarseks ka Vinteri-Vetemaa laul „Kui on meri hülgehall” (muusikalil põhinevas filmis „Siin me oleme”).
1970. aastal Tallinnas sündinud Lauri isa oli meie populaarne operetitäht Harri Vasar, pianistist ema Ülla Millistfer (laulja Heino Otto tütar) on pikka aega töötanud Estonias. Õppinud viiulit ja vioolat TMKKs ning ka EMAs, sai Lauri Vasar viimases 1995. aastal Ivo Kuuse juhendamisel ooperilaulja diplomi, täiendas end lauluerialal Grazis ja Salzburgi Mozarteumis, mille ülikooli lõpetas magistrikraadi ja Bernhard Paumgartneri medaliga. Kaalukam debüüt sündis 2002. aastal San Carlo teatris Napolis Olivier’ osas R. Straussi „Capriccio’s”. Olnud koosseisuline solist Linzis ja Hannoveris, 2009. aastast Hamburgi Riigiooperis, külalissolist Euroopa teisteski kuulsates ooperimajades (Brüsselis, Berliinis, Barcelonas, Madridis, Viinis, Salzburgis, Frankfurdis, Zürichis, Lyonis, Ateenas), kontserdilavadel Londonis, Chicagos, Tōkyōs, Berliinis, Viinis jm, sel aastal sh Papagenona „Võluflöödis” ja Glosteri krahvina Reimanni „Learis” Hamburgis, Dallapiccola „Vangi” nimiosas Londonis Royal Festival Hallis (dir Esa-Pekka Salonen); uuel hooajal tulemas vähemalt kuus lavastust Hamburgis ning „Capriccio” Lyonis, kontserdid Varssavis ja Stuttgardis. Tunnustusi veel: Viini Riigiooperi Eberhard Waechteri medal (Austria parim noor laulja, 2006), Opernwelt’i nominent (2007, „Vang”), Saksa teatriauhinna „Faust” nominent (2011, Britteni „Billy Budd”, nimiosa Düsseldorfis). Debüteerinud aastal 2003 esimese Eesti lauljana Salzburgi festivalidel, on Lauri Vasar seal kaasa teinud kolmes lavastuses. Meil pole ühtki teist lauljat, kel oleks juba praegu seljataga nii menukas rahvusvaheline lavatee!Õigus surra loomulikku surma
Marek Strandberg
Me liigiomane (ja eriti meespoole) agressiivsus lööb ikka välja, kui talle võimalus antakse. Tõukeks pole palju vaja, nagu kinnitas teisipäev Varssavis. Kultuurilised tõkked maha, sobiv ettekääne ja piisav hulk noori mehi ning pahandus ongi käes. Ometi ju sporditegemine selleks välja mõeldud ongi, et agressiivsust mängulistes ohjes hoida, et valitseks rahu ja selle tagajärjel ka jõukus. Kui kuskil, siis (pehmes) Euroopas on rahutegemisega kõige kaugemale jõutud. Äsja avaldatud rahu indeksi järgi (vt www.visionofhumanity.org) on maailma 50st rahumeelsemast riigist täpselt pool Euroopa omad. Ja ainus 23 mõõdetud tunnuse järgi agressiivne „eurooplane” on Venemaa, kes sobib näitajate poolest ühte punti Pakistani, Põhja-Korea ja Iraagiga, mitte meie poolsaarele.
Eesti paigutus tänavu pingereas 41. kohale indeksi väärtusega 1,715 (vähim võimalik ehk rahumeelseim tulemus on teoreetiliselt 1,0; praktikas oli seekord parim Island näitajaga 1,113). Kohatabelis tegi Eesti sammu rahumeelsuse suunas, kuid 2007. aastaga võrreldes on me riigi rahumeelsus pisut kahanenud (toona andis 1,684 punkti järjestuses 28. koha). Osana suuremast Euroopa keskkonnast ei ole mingite järskude muutuste esilekutsumine ainult meie teha ja eks kõigepealt peab ühiskond endale selgeks tegema, kas ja kui palju rahumeelsust ja nn pehmeid väärtusi ta oma elukorraldusse ja mõtteviisi üldse lubab. Poliitikat ei tehta muidugi indeksite, vaid ikka inimeste pärast, kuid indeks näitab midagi ja annab võimaluse võrdluseks teistega. Miks mitte seda siis ka kasutada?Sõnad, kunst ja poliitika
Maarja Kangro intervjuu prantsuse filosoofi Jacques Rancière’iga.
Olete poliitika- ja kunstifilosoofiasse toonud mitmeid viljakaid mõisteid: tajutava jaotamine (partage du sensible; tajutavuse, kuuldavuse ja nähtavuse „vaikekord”), dissensus („erimeel”, tajutava jaotamisse sekkumine), police’i ja poliitika vastandus, kunsti kolm režiimi. Samas rõhutatakse alati teie vastuseisu teooria ületähtsustamisele ja teie lahkulöömist oma kunagisest õpetajast Althusserist. Kuidas nägi välja teie arengutee teooria vastustamisest kuni omaenese mõistete loomiseni?
Päris algul lähtusin minagi marksistlikust arusaamast, et ühiskondlikud muutused peavad põhinema teadusel ja et inimeste juhtimiseks peab meil esmalt olema teooria. Aga eelkõige 1968. aasta sündmuste mõjul mõistsin ma, kuidas kõik see põhines lihtsustatud arusaamal, et rahvast ekspluateeritakse, ilma et rahvas sellest õieti aru saaks, kuna sealt, kus ta asub, polegi võimalik olukorda mõista. Pärast 1968. aastat polnud ma enam mõnda aega filosoofiast ega teoreetilisest debatist huvitatud. Istusin palju aega arhiivides, uurides töölisliikumise ajalugu, eelkõige XIX sajandi Prantsusmaa töölisliikumist. Võib-olla oli see ka veidi naiivne mõte, aga ma tahtsin minna tagasi asja enese juurde, mitte järgida teoorias öeldut. Muidugi ei saa arhiivist teada, kuidas asjad tegelikult olid, vaid näed eri vaatepunkte: politsei, õigussüsteemi, tööliste vaatepunkti. Minu lähtekohaks sai tõdemus, et ei ole teadust, mis asuks ühel pool, ja ideoloogiat teisel poolel. Mis on, on tõlgendused, ja tõlgendus on juba alati tegutsemine. Me ei saa vastandada ajaloolist reaalsust filosoofilisele spekulatsioonile, kuna ajalooline reaalsus ise on juba spekulatsioon. Seda mõtet väljendasin ma hiljem, 90ndate keskel, tajutava jaotamise [le partage du sensible] mõistes, aga kirjutistes kerkis see juba varem esile. Püüdsin oma arhiivitöö tulemusi väljendada tavakeeles ja kirjutasin neist 80ndate algul raamatu „Filosoof ja tema vaene”, mis kujutas endast veidrat kohtumist arhiivides uuritud tööliste kõne ja filosoofiliste mõistete vahel. Näiteks arutlen ma seal Platoni tekstilõigu üle, kus on öeldud, et käsitöölised peavad jääma oma kohale, kuna töö ei oota. Püüdsin selle arusaama jälgi otsida Platonist kuni Marxi, Sartre’i ja Bourdieu’ni.Mida näitasid rahva ja eluruumide loenduse esmased tulemused?
Loendatud eestlaste absoluutarv on vähenenud alla 900 000.
Loendatud püsielanike arvu muutus
Esimene küsimus, mille ajakirjanikud loendusmeeskonnale esitasid, oli: kas tulemus üllatas? Ja intervjueerijate pettumuseks tuli vastata, et suuri üllatusi ei olnud. Pigem kinnitasid tulemused ootusi. Siiski oli neis mõndagi huvi ja mõtlemisainet pakkuvat, ja seda juba esimeste avaldatud tulemuste puhul, mis kogu rahvaloenduse andmetes sisalduvast teabest moodustavad vaid murdosa.
Võrreldes eelmise, 2000. aasta loendusega loendati praegu 76 000 inimest vähem. Erinevalt enamikust kirjutajatest ja rääkijatest ei taha ma opereerida täpsete arvudega, sest tean, et tegelikult ei ole need arvud lõplikud – andmed ei ole lõplikult korrastatud ja korrastustööde käigus võib juhtuda, et loendatud isikute üldarv suureneb või väheneb mõnekümne või koguni enama isiku võrra.
Loendatud isikute arvu vähenemine ei ole üllatus. Suurem osa sellest vähenemisest oli juba ammu teada ja vaatas vastu meie jooksva statistika tabelitest, mis on kõigile huvilistele kättesaadavad. Aasta-aastalt on meie rahvaarv kahanenud kahe olulise protsessi tõttu.Keel ja demokraatia aastal 2012 ehk 25 aastat hiljem
Eesti keele ja kultuuri võõramaised hauakaevajad on alati leidnud teenistusvalmeid eestimaiseid kaasajooksikuid, just ühiskonna kõrgemates kihtides. Uus laine on juba päral.
1987. aasta kevadel tegi tollal populaarne Tartu ajaleht Edasi mulle ettepaneku kirjutada rubriiki „Lugejaga vestleb” arvamus demokraatlikust keelekorraldusest. Ma kirjutasin pealkirja all „Demokraatia ja keel” põhimõttelistest eksistentsiaalsetest keelemuredest ja alles kolmandas järjekorras keelekorraldusest. Artikkel ilmus üsna leebete kärbetega 1987. aasta 29. mail.
Muidugi ei mõtelnud ma, et seda kirjutist hinnatakse kunagi kui esimest legaalses trükisõnas avaldatud väljaastumist venestamise vastu (Mart Laari, Urmas Oti ja Sirje Endre koguteos „Teine Eesti”, 1996, lk 142; Eesti Entsüklopeediakirjastuse „XX sajandi kroonika”; Lauri Vahtre „Eesti rahva lugu”, 2005, lk 249 jm). Kui venestamine oleks teoks saanud, siis muidugi niisuguseid hinnanguid poleks saanud tulla. Kuid läks teisiti ja keelepoliitika diskussioon laienes minu 1987. aasta suvel Vikerkaares ilmunud kakskeelestamisvastase artikli tõlgete najal paariteistkümnesse keelde Nõukogude Kasahstanist Hispaania Baskimaani.
Minu Edasi artikli teemad olid laias laastus sellised: 1) olla või mitte olla – meil on õigus elada ja oma asju ajada selles keeles, millesse oleme sündinud, 2) eestlaste kakskeelestamise programm on „olla või mitte olla” küsimus, 3) kas emakeel on meile tõe rääkimise keel või pooltõdede ja poolvalede ettelauleldamise vahend, 4) kui palju emakeelne väljenduskultuur sõltub meist kõigist ja kui vabameelne või konservatiivne peaks keelekorraldus Eestis olema.
