Uus primus inter pares
... Sgragge, Molin, Parrot, Ewers, Parrot, Moier, Oettingen, Schmidt, Passek, Põld, Kõpp, Riikoja, Koop, ?, ... (Fotod: 13 x TÜ Ajaloomuuseum)
Marek Strandberg küsitleb kolme rektorikandidaati.
Kas teie rektoriks oleku ajal on põhjust oodata Tartu ülikooli eestvedamisel Eesti ülikooli loomist?
Toivo Maimets: Kui mõelda Eesti ülikooli all suuremat sisulist koostööd ülikoolide vahel, siis kindlasti. Pelgalt institutsionaalne liitminelahutamine ei ole küll asi, mida eesmärgiks võtta.
Volli Kalm: TÜ eestvedamisel on põhjust oodata veelgi suuremat vastastikku kasu toovat ja üksteise kompetentsi ärakasutavat koostööd Eesti (aga ka välis-) ülikoolide vahel. Kui see viib partnerite soovil Eesti ülikoolini, siis miks mitte, aga töö sisu ja selle kvaliteet on olulisemad kui struktuurne vorm, milles seda tehakse.
Mart Ustav: Tartu ülikool on kasvanud suureks, põhiliselt hästi toimivaks teadus- ja õpet teostavaks organisatsiooniks. Tartu ülikool domineerib väga paljudel erialadel Eestis. Ma arvan, et TÜ on oma mõjult kasvanud pigem regionaalseks Euroopa ülikooliks ja sellest kontseptsioonist lähtudes peaks ka selle ülikooli rektor tegutsema. See tähendab, meie tegevus peab oluliselt määral laienema Euroopasse, me peame moodustama konsortsiume teiste riikide tippteadlastega, taotlema koos teadusprojektide finantseerimist raamprogrammide raames ja seostuma ettevõtlusega teistes ELi riikides. Veelgi enam, meie ülikool peaks muutuma Euroopa akadeemilise karjääri osaks. See tähendab, et tudengitel kõigist riikidest on võimalus saada haridus kõigil kolmel tasandil, pärast doktorikraadi saavad inimesed tulla meie ülikooli järeldoktorantuuri ja lõpuks saab Tartu ülikool olla kohaks, kus inimene võib ennast igati teostada professionaalse kõrgetasemelise teadustöö või õpetamise kaudu. Ma usun, et Tartu ülikoolil ei ole midagi õppe- ja teadustöö konsolideerimise vastu Eestis, aga soov peab tulema ikka nende poolt, kes soovivad Tartu ülikooliga liituda. Vaevalt tasub mingeid sunnimeetmeid rakendada niisuguse kunstliku moodustise tekitamiseks, nagu seda nn Eesti ülikool ju põhimõtteliselt on.Mis see ülikool ka maksab?
Marek Strandberg
Mai viimasel päeval valitakse Tartus ülikoolile järgmine rektor. Valimiste eel on olukord parem kui viis aastat tagasi, sest käib reaalne võistlus kolme kvalifitseeruva professori vahel. Loodetavasti saab üks neist ka valimiskogu enamuse toetuse. Paraku tähendab enamuse toetuse nõutamine ka seda, et peab enamusele püüdma meele järele olla. Ja meelepärasuse vaimust on seetõttu kantud ka kolme kandidaadi valimisteesid-lubadused (vt lk 20). Võimalik, et kampaania ja debatid polegi parim koht arendada süvamõtteid kaugemast tulevikust – rektor valitakse ju ühe tagasivalimise võimalusega viieks aastaks, mis sajandipikkust strateegiat seal siis ikka esitada!
Õhtumaised ülikoolid on majandamiskesksele arenguteele pööratud siiski alles viimase inimpõlve vältel ning võimalik, et iseendalegi ootamatult, seetõttu ei saa välistada, et ka järgmine pööre on hoopis lähemal kui nähtamatus kaugtulevikus. Viimast pööret ei tehtud mitte sisemisest veendumusest, vaid välise surve tõttu. Vabade turgude idee poliitilise triumfikäigu algusest saadik on läänemaailmas peaaegu kõigis eluvaldkondades kasvanud sundus rääkida ja mõelda majanduslikus ja raha keeles. Koguni nii, et hoolimata argielu vastupidist kinnitavast praktikast kipuvad majandusteadlased end ja oma teooriaid lausa paigutama kõvade ja ennustusvõimeliste fundamentaalteaduste kategooriasse. Eesti riik ja tema ülikool pole siin erand. Ka praeguste rektoriks kandideerijate sõnades ja mõttekäikudes on palju ökonomistidele omast ja meeldivat. Ollakse turul ja konkureeritakse, teenitakse raha või omatulu, müüakse intellektuaalset omandit, arvestatakse õpetamise hinda jne. Aga kui kestlik ikkagi on turumajandusliku ülikooli mudel? Kuidas mõjub kõrghariduse ja teaduse järkjärguline asjastamine, kaubastamine ja hinnastamine akadeemia siseelule ja rollile ühiskonnas?Eesti ajakirjanduse hästi ajastatud tehnoülevaatus
Lugemisharjumuste muutumine, uute meediumide levik ja majanduslangus on viinud meediainstitutsioonid kriisi kogu maailmas.
Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamatud 2009/2010 ja 2010/2011. Toimetanud Indrek Ude ja Peeter Vihalemm. 154 ja 158 lk.
Autoomanikud teavad hästi, et kord kahe aasta tagant, seejärel aga juba kord aastas tuleb oma sõiduvahend viia ülevaatusele. Ka eesti ajakirjanduses oli ülevaatuseks viimane aeg. Lugemisharjumuste muutumine, uute meediumide levik ja majanduslangus on viinud meediainstitutsioonid kriisi kogu maailmas. Veel paari aasta räägiti tõsimeelselt „valge ajakirjanduse” lipulaeva New York Timesi peatsest pankrotist, seni tasuta sisu pakkunud uudisteportaalid hakkasid üksteise järel oma sisu tasuliseks muutma ning televisioonikanalid oma sarjade-saadete sisu üha sagedamini mingil kujul netti riputama. Muutusi meie kodusel meediamaastikul on põhjalikult kaardistanud äsja taasasutatud Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi (EAAS) kaks aastaraamatut, millest üks kannab aastanumbrit 2009/2010 ja teine 2010/2011.
Esimese aastaraamatu eessõnas käivad Maarja Lõhmus ja Peeter Vihalemm välja mitu keskset küsimust, mille olulisust on raske mitte tunnistada: Kuidas kaitseb ajakirjandus avalikku arutelu, vaba ühiskonna ja ühise sotsiaalse ruumi kujunemist? Kuidas kohaneb ajakirjandus muutuva ajaga? Kuivõrd säilib ajakirjanduse muutudes selle avalik roll? Kes pakub ajakirjanikele ja ajakirjandusuurijatele eneserefleksioonivõimaluse? Ehk teisisõnu: tuleb vaadata, kas ajakirjandusaparaadi kõik osad töötavad nii, nagu vaja; kas raskemates teeoludes töötab masin oma ülesannete kõrgusel; kas jooksva remondi käigus on sõiduvahend tehtud töökindlamaks või on pelgalt auke lapitud?Muuseum – museion, muusade tempel Raadile
„Muuseum” tuleneb kreekakeelsest sõnast „museion”, mis tähendab sisult muusade asupaika. Esimesed museion’id rajatigi Kreekas kaunite kunstide jumalannade auks. Hooned olid erakordselt piduliku arhitektuuriga ja seal toimusid näitused, kunstnike kogunemised ning kohtumised rahvaga.
Kõik see sai alguse ligemale 2500 aastat tagasi Ateenas, kus oli valitsejaks üks antiikaja kuulsamaid poliitikuid Perikles (495–429 eKr). Tema valitsemise ajal likvideeriti Ateena linnriigis sugukondliku aristokraatia eelisõigused. Perikles koondas oma lähikonda riigi silmapaistvad kultuuritegelased, kunstnikud, kirjanikud ja filosoofid (Sophokles, Herodotos jt), aga ka arhitektid ja skulptorid (Kallikrates, Itkinos, Pheidias jt), kellega koos otsustati riigile tähtsaid arendusküsimusi. Arhitektid Kallikrates ja Itkinos ning skulptor Pheidias olid need, kes realiseerisid Periklese idee rajada pärslaste hävitatud Ateena akropoli varemetele kõikidele kaunitele kunstidele pühendatud templid kreeka tarkusejumalanna Athena auks. Neid, ligemale 2500. aastat tagasi rajatud rikkaliku arhitektuuriga ehitisi (Parthenon, Erechtheion, Nike tempel ja propüleed) võime näha konserveerituna ka tänapäeval erakordse rahvusvahelise tähtsusega Akropoli muuseumina. Muusadele pühendatud templite valmides hakati sinna koguma kujutava kunsti haruldusi, väärtusliku sõnakunsti teoseid ja arheoloogilisi leide. Rahvuslik ajalooline kultuurivara oli avatud kõigile ja see varandus pälvis erilise tähelepanu.
Siinjuures ei saa märkimata jätta veel ühte Periklese ajal Ateena akropoli templite rajamisega seotud ajaloolist sündmust: hoonestuskompleksi kavandanud ja ehitamist juhendanud senised ehitusmeistrid Kallikrates ja Itkinos hakkasid esmakordselt ajaloos kandma auväärset ametinimetust – arhitekt. Nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast „architectura”, mille eestikeelne vaste on „ehituskunst”. Seega arhitekt on oma töö iseloomu järgi ehituskunstnik ja arhitektuur kaunite kunstide lahutamatu osa. Me kõik tarbime seda iga päev, elame selle keskel, oleme sellega otseses kontaktis. Antiik-Kreekas peeti arhitekti loomingut jumalikuks, taevase käe pikenduseks maa peal. Arhitekti vastutus oma loomingu eest on erakordselt suur ka tänapäeval. Arhitektuur on eluline nähtus, mis puudutab kõiki. Seetõttu põhjustab eriti uudne looming eriarvamusi – see on loomulik ja paratamatu: üheksa korda mõõda ja siis alles otsusta!Mida teha? Kelleks saada? Tartu lasteteater soovitab …
Meeldivalt üllatab Tartu lastelavastuste üldiselt kõrge tase, mitmesuguste nukkude ja teatrivõtete päris oskuslik kasutamine, julgus katsetada muutuva või jagatud ja selgelt markeerimata tegelasidentiteediga.
Kui oled laps ega tea, mida teha või kelleks saada, või hoopis avatud pedagoogiliste ideaalidega lapsevanem-kasvataja, siis mida soovitab sulle eesti lasteteater? Selline on artikli põhiküsimus ja perspektiiv. Eesti lasteteatrit kui uurimismaterjali tuleb aga selle kirjatüki tarvis kitsendada, mistõttu keskendun vaid Tartu uuslavastustele. Tutvustatavad lavateosed olen järjestanud sihtgrupi vanust silmas pidades: noorematele mõeldud lavastused tulevad enne, keerukamad-lärmakamad pärast.
Kui lasteaianduse teema kõrvale jätta, on Tartus väga hea kasvada ja kasvatada. Kaks seda kasvumiljööd kujundavat olulist tegurit on Lutsu tänava mänguasjamuuseum (koos suure mängu- ja meisterdamistoaga) ning Teatri Kodu. Lapsepõlves ei osanud ma sellistest paikadest unistadagi, laps tahaks aga sinna iga päev tagasi minna. Väikeses puust majas ehk Teatri Kodus tehakse teatrit, mängitakse nii Vanemuise, Eesti Nuku- ja Noorsooteatri kui ka omalavastusi, ning seal asub ka teatrinukkude muuseum. Väikese saali ja koduselt hubase atmosfääriga sobib Teatri Kodu eriti hästi väikelastele mõeldud lavastuste etendumispaigaks. Ruumitüübilt meenutab see väga Põhjamaadel tegutsevaid eralasteteatreid. Tõsi, saal on üsna pikk ja kitsas, nii et see vajutab lavastustele oma pitseri.
