Mõeldes eesti viiulimängule
Piia Ruber
Kristel Pappeli intervjuu Mare Teearuga
Viiulikunstnik ja -pedagoog Mare Teearu on 1960ndate algusest peale osalenud aktiivselt meie muusikaelus ning esinenud sageli ka väljaspool Eesti piire, samuti olnud mitmete rahvusvaheliste konkursside žüriis. Ta on õppinud sünnilinnas Viljandis (õp Augustin Pung), Tallinnas (Harald Aasa, Vladimir Alumäe) ning Moskvas (Galina Barinova). Aastast 2004 on Teearu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor. Tema rikkalikud kogemused ja mälestused andsid põhjust vestelda viiulimängust Eestis.
*
Kuidas iseloomustad meie viiulimängu praegust olukorda?
Mare Teearu: Pean praegust olukorda lootusrikkaks, vaatamata sellele, et aeg-ajalt keegi ikka poetab kulunud fraasi, nagu poleks Eestis häid viiuldajaid. Samasugust hinnangut kiputakse langetama ka mineviku kohta. Aga, kui uurida muusikaleksikone ja lugeda meie esimeste silmapaistvate viiuldajate saatusest, selgub, et kõige suurema karjääri maailma mastaabis on teinud need viiuldajad, kes olid õppinud 1930ndatel Tallinna konservatooriumis Johann Paulseni klassis ja lahkusid Eestist 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest põgenedes. Parimad nendest esinesid seejärel kuulsaimates kontserdisaalides, mängisid solistina mainekate orkestrite ees, kuulusid edukate ansamblite koosseisu, olid nimekate orkestrite kontsertmeistrid.Eksitavast matuseteatest
Marek Strandberg
Kui Eesti Kirjastajate Liit avaldas oma liikmeskonna mullused müügitulemused, tegi see mõnelegi tusatuju (kommentaariumis, nagu ikka, leidus ka rohkesti parastajaid). Pilt, mis avalikkusele müügitabelite abil loodi, pidi eestlase vaimsest palgest paratamatult keskpärase mulje jätma. Täpsustavalt peab osutama, et alaliidu edetabel pole täielik, suur osa väikekirjastajaid liitu ei kuulu. Kuid mullusele langusolukorrale, mis iseenesest hakkab juba trendiks kujunema, on vaja seletusi otsida hoopis sügavamalt kui tekstide kvaliteedist või rahva rahapuudusest.
Iseseisvusaja kahel kümnendil on Eestis valitsenud enneolematu kirjandus- ja üldse raamatubuum. Nimetuste arv, mis aastas välja antakse, küünib tuhandetesse, trükitud eksemplaride oma aga miljonitesse. Robustselt ümmardades võime öelda, et iga leibkonna raamaturiiulisse sigineb keskmiselt igas kuus juurde üks köide. Paljudel puhkudel on need riiulid lisatagi juba tihkelt täis.Eesti Kultuurkapitali 2011. aasta aastaauhinnad
Indrek Hargla Apteeker Melchiori romaanisarja ning jätkuva loomingulise kõrgvormi ja žanrilise mitmekesisuse eest Vt ka: Paavo Matsin, „Melchior on hetero!”, nr 39, 2010, lk 8; Karl Martin Sinijärv, „Suured lood või tasane tuiklemine telepurgi suunas?”, nr 41, 2010, lk 8.
Raoul Kurvits Silmapaistva loomingulise tegevuse eest 2011. aastal: isikunäitus „VOOL/tööd” Tallinna Kultuurikatlas, performance’i-tegevus kunstifestivalil „Seanahk 3” ja kontseptuaalne sound art’i album „Forbidden to Sing” Vt ka: Raivo Kelomees, „„Seanahk” maailma avardamas”, nr 29, 2011, lk 17; Ants Juske, „Krüptoloogia ehk Raoul Kurvitza kood”, nr 40, 2011, lk 17.
Teater NO99 ja YES33 ehk Tartu Uus Teater Omanäoliste, üldpildist selgesti eristuvate käekirjade ja kompromissitu pühendumisega tehtud teatri ja saavutatud taseme eest 2011. aastal Vt ka: Alvar Loog, „Et me suuri surnuid ei kepiks keegi...”, nr 48, 2011, lk 21; Ott Karulin, „Sõin ja jõin seal minagi”, nr 13, 2011, lk 9; Laur Kaunissaare, „Põhuteater on kultuuripealinna kese”, nr 17, 2011, lk 16; Tambet Kaugema, „Põhust oleme me võetud ja põhuks me saame”, nr 17, 2011, lk 16; Kairi Prints, „Robotite muster inimtarvititele”, nr 26, 2011, lk 14; Eero Epner, „Sebastian Nübling: „Eesti on mulle teater NO99””, nr 28, 2011, lk 12; Kairi Prints, „Videvikuvaevused ja kehakaemused”, nr 29, 2011, lk 21; Meelis Oidsalu, „Euroopluse origami”, nr 37, 2011, lk 14.Paremini üleloetud rahvas
Rahvaloendused annavad parema pildi demograafilistest ja muudestki inimgeograafilistest protsessidest ühiskonnas kui arvamusküsitlused, eksperdiarvamused jms. Täpne loendamine annab alati teaduslikuma käsitluse ühiskonnast kui mis tahes kaudne hinnang.
Riiklik statistika ei ole valitsuse kavalus koguda lisaandmeid oma kodanike pitsitamiseks. Kohustab ju see elanikku olema aus ja rääkima asjadest nii, nagu need on. Kui Statistikaamet jagaks oma algandmeid muude riigiasutustega, ei antaks talle neid enam üldse. Nii on Statistikaamet andmete tupiktee, kust üksikisikute kohta teavet välja ei imbu.
Mis tahes andmete edasisel kasutamisel, uuringuteks näiteks, on konkreetsete isikutega seotus sealt kustutatud. Statistikaametile rahvaloenduse käigus antud andmete alusel ei saa kedagi maksustada ega karistada, ilmnegu sealt siis mis tahes. Mida uut on seekordses rahvaloenduses ja mida nende andmetega on kavas peale hakata, kõneleb Sirbile Statistikaameti peadirektor Priit Potisepp.Kas Interneti lõpp ja ACTA algus?
ACTA tähendab Euroopa Liidu toetust suurfirmadele ja seda avalikkuse arvelt.
Infoühiskond on lõpuks tõesti ja päris kindlalt käes. Olgu selle tunnistajaks kõik need kired, see pinge, see mastaap, millega maailm on käsitlenud ACTAt (võltsimisvastane kaubanduslepe) ja veidi varem USA regulatsioone SOPA ja PIPA. Reaktsioon ilmestab tõsiasja, et ACTA kehtestumine või mitte-kehtestumine on tõehetk suure enamiku maailma tsiviilühiskondade loos: kas orgaaniliselt edasi mööda infoühiskonna tänast arengutrajektoori või järsult samm tagasi ja seejärel, vähemalt hüpoteetiliselt, hoopis teistsugusele evolutsioonilisele rajale. Et see nii on, et infopoliitika küsimused on tõusnud sedavõrd esiplaanile ja keskseks ühiskonna edasise arengu kontekstis, tulebki alustuseks veel kord tõdeda, et infoühiskond on, jah, tõesti käes.
Samas, et „Interneti lõpu” oht peatselt kätte võib tulla, oli ju ka ette teada. Kui laiemale avalikkusele ehk mitte varem, siis pärast Jonathan Zittraini raamatu „Interneti tulevik ja kuidas seda ära hoida” ilmumist (vt. Zittraini põhiteese tema möödunud aasta oktoobrinovembri Vikerkaares ilmunud artiklis). Zittrain näitab tolles raamatus süsteemselt, kuidas järk-järgult ja sammhaaval on mitmete võimukandjate, nii majandus- kui ka poliitjõudude huvides Internetti „kinni keeratud”. Üks regulatsioon on järgnenud teisele, tehnoloogiahiidude või suurte sisutootjate huve tsementeerivad de facto või de iure võrgustandardid on tilkhaaval moodustamas Internetile hoopis uut struktuurset alust. Sellele Internetile, mis kunagi alustas teadlastevahelise infovahetuse vahendina, funktsionaalses plaanis ennekõike dialoogilise teadmiste, kogemuste ja andmete jagamisplatvormina ning mis sellisena on võimaldanud tänaseks kõigi elu pöördumatuseni muutnud nn tehno-ökonoomilise paradigmavahetuse (kui kasutada innovatsiooniuurijate keelt).
