Kaido Ole, 48aastaselt
Piia Ruber
Maalikunstnik Kaido Olega vestleb kunstniku isikunäituse avamise puhul Kumus Reet Varblane.
Eile, 26. jaanuaril avati Kumus Kaido Ole personaalnäitus „Kena kangelane ja küllaga vaikelusid”. Ole näitus on alles teine praegu aktiivselt tegutsevate eesti kunstnike personaalnäitus Kumu I korruse esinduslikus näitusesaalis ehk suures saalis, nagu seisab Kumu kodulehel. Jaan Toomiku oma 2007. aastal oli esimene. Viiendal, nüüdiskunsti korrusel on isikuprojektidena olnud eksponeeritud Mark Raidpere (2006), Leonhard Lapini (2007), Sirje Runge (2010) ja Ene-Liis Semperi looming möödunud sügisel. Eks leiab neid veel teisteltki korrustelt, kuid märksa väiksemas mahus. Kumu üliaktiivse ning rahvusvaheliselt laiahaardelise näitusetegevuse kontekstis moodustavad meie kunstnike personaalnäitused tibatillukese osa, aga on seda hinnatumad.
*
Kui Kumu tegi sulle ettepaneku teha personaalnäitus, kas mõtlesid kohe uute tööde peale või oli ka ahvatlus näidata vanu töid?
Ükskõik kus Eestis oleks mulle praegu tehtud ettepanek isikunäituseks, oleksin igal juhul otsustanud vaid uute tööde kasuks. Eestis pole retrospektiivi aeg veel käes, selle võiks praegu teha kuskil välismaal: võõrale vaatajale on kergem näidata koos eri etappide töid. Kumu – pean silmas hoonet, mitte institutsiooni – puhul mängis suurus: teist nii suurt kui Kumu I korruse näitusesaal Eestis pole, see on oma kolm korda suurem kui Tallinna Kunstihoone suur saal. Üritasin seda tükeldada nii vähe kui võimalik: saali keskel paiknev sein ei ole ju tegelikult sein, vaid omaette installatsioon. Tahtsin säilitada kaugvaated, saali mahu. Mõistsin, et vajan ka mõningaid väga suuri maale, et saaliga dialoogis püsida. Nende suurtega oli üksjagu tegemist, mitte isegi niivõrd maalimisega kui lõuendi leidmise ja kruntimisega näiteks. Õnneks sain suvel kolme kuu jooksul kasutada NO-teatri saali, kui trupp ise oli Põhuteatris. Olen vist kõiki oma näitusi alustanud n-ö väljast sissepoole ehk alul mõelnud vormile, ning alles seejärel võimalike tähenduste peale.
Kumus näituse tegemiseks tuli ettepanek kaks aastat tagasi. Esimesed kolm kuud ainult mõtlesin, siis hakkasin pisitasa ühest otsast pihta. Algul oli palju erinevaid mõtteid, järkjärgult tõmbasin neid koomale. Näitusel on lõpuks väljas vaid üks suur seeria pluss üks suur seinamaal, kuigi algul mõtlesin kahe või isegi kolme seeria peale. Õnneks jagus kainet mõistust ja enesedistsipliini ning kindlasti aitas palju ka niivõrd pikk ettevalmistusperiood, mille jooksul oli mõtetel aega klaaruda.Reformija dilemma
Marek Strandberg
Tagantjärele võib ainult kahju tunda selle kohe sajandivahetuse järel Eesti eliidi langetatud otsuse üle, et „rahvas on reformidest väsinud”, et tekkinud on „teine Eesti”, ühiskond lõhenenud ja nõnda ei tohigi enam suuremaid vajalikke ümberkorraldusi ühiskonnas teha. Kusjuures eliit surus kodanikele selle väsimuskujutelma jõuga peale, toetudes vaid arvamusküsitlustele, mitte tõsisemale analüüsile. Rahvusvahelises saatusekaasluse võrdluspildis tehti aga Eestis isegi rohkem ja paremini kui mujal, mistõttu liialt nuriseda oleks patt, pealegi ei saa minevikku niikuinii enam muuta.
Siiski pidid ju otsustajad teadma, et kui omal ajal mingi reformi läbiviimiseks poliitilist tahet, valijaskonna toetust ja raha ka nappis, siis ega probleemid sellest iseenesest kao, kui neid eirata. Mingil hetkel pidi iga külmutatud konflikt igas valdkonnas ikka üles sulama, mingil ajal faktid sedavõrd karjuvaks muutuma, et küsimust ignoreerida enam võimalik pole. Ja ekslikuks on osutunud lootus, et nüüd saab reforme läbi viia valutumalt ja suurema mõistmise õhkkonnas kui ajal, mil rahvast väidetavasti reformiväsimus vaevas. Ei saa, kodanikud on teadlikumad kui kunagi varem.Mõeldes Euroopast
Reformide läbiviimise suurim takistus ei ole mitte Euroopa Liidu kodanike pessimism või pettumus liidus. Pigem on tegemist poliitilise eliidi tahtmatusega iseenda loodud stabiilsuse illusioonist välja tulla.
Täiendades „Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011– 2015” eelnõud, vormusid mitmed põhimõttelised valikud, mida eelnõusse selle tänases vormis paraku kuhugi lisada ei olnud. Kuidagi sobimatu olnuks neid suuri ideelisi valikuid asetada eelnõus toodud olmeliste küsimustega ühte ritta.
Kodanike või eliidi valik?
Euroopa integratsiooni saab edendada vaid selge demokraatliku mandaadi ja läbipaistvuse kaudu. Tihti leiab rõhutamist, et ELi majanduspoliitilised otsused oma kiireloomulisuses, detailsuses ja õiguslikus staatuses ei saa põhineda avalikul debatil või referendumil. Siiski põhineb Euroopa integratsioon ja selle ideede kandjate pädevus selgelt liikmesriikide kodanike ning seadusandlike kogude poolt neile delegeeritud ning selgelt piiratud otsustusõigusel.
Eesti osalust ELis ei saa taandada tavalise rahvusvahelise lepingu tasemele ja seeläbi piirata kodanike otsustusõigust selles: kui EL on meie ühine valik, siis on vaja kodanikud ka EL küsimustes normaalselt kaasata. Mis motiveerib kodanikke kaasa mõtlema, kui puudub reaalne otsustusõigus? Küsimus ei ole vajaduses muuta aktiivsemaks kodanike kaasamiseks põhiseadust, vaid eelkõige selles, kuidas põhiseadust tõlgendada. Laiemalt ei saa Euroopa integratsioon või selle kriis olla ettekäändeks demokraatia ja võimude lahususe komponentide vähendamisele liikmesriikides või ELi institutsioonides. Kodanikud vajavad osaluse kaudu nii sümboolsetes (ELi presidendi valimine) kui sisulistes (Euroopa finantsstabiilsuse fond) küsimustes selget kinnitust, et nad on ikka veel kõrgema võimu kandjad ja Euroopa Liidus toimib endiselt demokraatia.Ühiskond ei väärtusta haridust, kunsti ega kultuuri kui riigi püsimise alustalasid
Sirbi toimetuse laua taga arutasid Eesti Kunstiakadeemia maja saatuse üle neli EKA arhitektuurivõistluse žürii liiget: Mart Kalm, Ülar Mark, Indrek Allmann ja Endrik Mänd, vestlust juhtis Margit Mutso.
*
Eesti Kunstiakadeemia uue maja ümber on palju segadust, näpuganäitamist, parastamist ja süüdistamist. Kõige enam on ajakirjanduse vahendusel kriitikanooli suunatud rektor Signe Kivi vastu, kuid palju on kõneainet pakkunud ka EKA rahvusvahelise arhitektuurivõistluse žürii, kes ajakirjanduse väitel valis välja tingimustele mitte vastava ja liig kalli töö, mille realiseerimisega nüüd EKA tähtajaliselt valmis ei saa. Meenutame seda võistlust veel kord – miks valiti just see töö laekunud 96 kandidaadi seast?
(Pikk mõttepaus.)
Endrik Mänd: Selles töös hinnati kolme asja: linnaruumilist ideed, fassaadilahendust, ja siseruumi lahendust, mis tekitas kõige rohkem vaidlusi. Linnaruumiline lahendus, mis oli kõige olulisem, on projektis siiani säilinud. Minu hinnangul on uus esitatud välisarhitektuur vähemalt samaväärse tasemega kui oli võidutöö lahendus, midagi olulist pole sealt kaduma läinud. Kõige rohkem on esialgsest ideest kaduma läinud siselahenduses, aga see tuleneb paljuski kohalikest projekteerimisnõuetest ja EKA muutunud rahalistest võimalustest.Contra-Cronenberg
Sabina Spielrein väärib enamat kui lugu innukalt targutavast tüdrukust, kelle ülevõimendatud seksuaalsed erivajadused langevad kogemata kokku Cronenbergi fantaasiatega naisest.
Mängufilm „Ohtlik meetod” („A Dangerous Method”, Suurbritannia-SaksamaaKanada-Šveits, 2011, 99 min), režissöör David Cronenberg, stsenarist Christopher Hampton John Kerri raamatu ainetel. Osades Keira Knightley, Viggo Mortensen, Michael Fassbender, Vincent Cassel jt.
David Cronenberg võiks olla üks paremaid filmirežissööride seas. Kuulsate kineastide hulgas on ta esileküündiv seepoolest, et on aastakümneid suurtele kunstnikele omaselt keskendunud vähestele teemadele. Cronenberg on puurinud teda huvitavat ainest kaua ja sügavuti, elanud sellesse virtuoossuseni sisse, selle asemel et hüpata ühelt (moe)teemalt teisele. Cronenberg on selgelt äratuntava käekirja ja oma teema(de)ga filmilavastaja.
