Ester Mägi nonaginta
Mõeldes, mida kirjutada Ester Mägist nii auväärse juubeli puhul, kuulasin uuesti läbi paar CDd tema muusikaga – raamatu „Elu ja helid” (koostaja Evi Arujärv, EMIK, Tallinn 2008) vahel olnud CD, Toccata Classicsi (TOCC0054, London 2007) välja antud orkestrimuusika plaadi ja üht-teist koorimuusikast. Nüüd, kus 1960. aastate moodsast muusikast lahutab meid juba täpselt pool sajandit, oli mõneti üllatav tajuda, kui suurel määral eri kümnenditel siinses muusikaelus toimunu tema muusikas kajastub, kuigi omas ajas peeti teda (või pidas ta end ise) konservatiiviks, kes uute suundadega kaasa ei lähe. Tõesti, suure kära ja aplombiga ta seda ei teinud, aga see joon on tema isikus üldse puudu.
Millegipärast hakkasid mul kuulates peas ringlema sõnad, millega Karl Leichter väärt muusikat kirjeldas, eriti Leichteri lemmikfraas „seesmiselt läbitunnetatud”. Olen kirjutanud Leichterist kui kriitikust („Müüdi tekkest – Karl Leichter 100” – Muusika 2002, nr 7, lk 34–37): „Enamasti püüdis Leichter [arvustustes] nii muusikat kui esitust lähemalt iseloomustada ja siin peame alustama ta lemmiksõnast „seesmine”, mis reedab tugevat seotust saksa filosoofia ja esteetika traditsioonidega. Muidugi hindab ta kompositsioonitehnikat ja selle olulised aspektid on orgaaniline arendus ning vormi terviklikkus, kuid asjale hinge annab „seesmine” – pinge, väljendustahe, läbitunnetatus, isegi ulatuslikkus, sügavus ja rahu. „Seesmise” mainimine on alati positiivne ja ilma selleta jääb nii hiilgav kompositsioonitehnika kui ka laitmatu esitus „ainult väliseks” ehk nagu poolele teele. Näiteks Kreegi „Requiem’i” kohta kirjutas Leichter, et see on „üksikasjadeni läbi mõeldud, kaalutud, seesmiselt läbi tuntud ja vastavalt vormitud” ja Elleri muusika väljendas „seesmiste elamuste ja valitsevate meeleolude viimaseid, vaevalt märgatavaid peensusi ja võnkeid” [...] Muusikateosele antakse negatiivne hinnang sageli väljendustega nagu „puudub seesmise väljendustahte muusikaline pinge”, „puudus vajalik terviklikkus, mitmekesiduse ühtlus”.” Kogu Leichteri positiivne sõnavara kulub Ester Mägist kirjutades ära, nende väärtused muusikas tunduvad olevat samad. Pärast 1948. aasta kriitikutevastast kampaaniat Leichter arvustusi peaaegu enam ei kirjutanud, nii ei saa ma tsiteerida ta mõtteid Ester Mägi kohta. Küll aga on helilooja ise meenutanud hiljem tema toetust 1968. aastal kirjutatud sümfooniale, kui seda heliloojate liidu töökoosolekul arutati. See arutlus oli talle mõneti pettumus, sest sümfoonia väärtuste asemel olevat kõneks tulnud muusika karmus ja naisterahvale nagu sobimatu dramatism. Kriitikast sümfoonia kohta on Ester Mägi korduvalt rääkinud seoses talle vastuvõtmatu ootuse või klišeega, nagu peaks naine loojana tingimata lüürik olema.Meelelahutustõrje
Hea ja halva maitse ekspertide heitlus rahvaraamatukogude komplekteerimise küsimuses on võtnud juba ammu üle-elusuurused mõõtmed. Harvadele tuleb veel üldse meelde, et tegu on kõigest 1,7 miljoni euroga, mis isegi kultuuriministeeriumi valitsemisala kidurast eelarvest moodustab vaid ühe protsendi. Normaalne oleks, kui samasugune ennastunustav madin käiks kõigi avalike kulude sihtotstarbelise ja mõistuspärase kasutamise ümber, aga näiteks teavikute ostuga võrreldes 200-kordne kaitseministeeriumi eelarve (tuntud ka „kahe protsendina”) ei tekita valijaskonna hulgas mingeid emotsioone. Ega muud kui aga hästi pähe süstitud sõjahirm.
Jäägem siiski ainult kultuuriministeeriumi tegutsemishaarde piiridesse. Rahvaraamatukogud on meil avalikud, mõned tähtsamad kultuuriasutused aga koguni avaõiguslikud. Eelarvelises mõttes troonib kõrgeimal kohal Eesti Rahvusringhääling oma enam kui 23 miljoni eurose aastaeelarvega. Kui rahvaraamatukogude cartlandiseerumine juba jutuks on, pole ju vale küsida, et ega me juhtumisi näe sedasama näiteks Eesti Televisiooni eetris.Kultuuriajakirjandus piirab ise oma levikut
Suurim viga, mis sundnimekirjadega tehakse, on raamatukogutöötaja rolli senisest veelgi suurem instrumentaliseerimine. Kui ei ole andekat oma tööd hingega võtvat raamatukoguhoidjat, ei saavutata midagi.
Edevusehunnikutest või aferistidest pioneerid või lihtsalt küündimatud ja iseseisvuseta inimesed on lähiminevikus kultuuriministri toolil olnud pigem reegel. Seda silmas pidades võiks minister Langi, kes isepäisust üldjuhul vaka alla ei hoia, ses ametis tervitada. Paraku on Rein Lang üks kõige esileküündivamaid persoonide seas, kelle arrogantset upsakust tasakaalustab aina vähem suutlikkus ja soov oma seisukohti ja tööasju süvenedes ja distsiplineeritult läbi mõelda. Lang plahmib süüdimatult ja suvaliselt nõnda, et arvukad tublid, oma alamakstuse tõttu niigi ülekohtuselt vääritus positsioonis inimesed saavad põhjendamatult lisaülekohtu osaliseks.
Suure otsustusjõuga riigiteenija ei saa juhuslikult raadioeetris veerema lasta lumepalle, mis ähvardavad mõne kultuuriasutuse lihtsalt maa pealt pühkida. Veelgi vääritum on, et suvalistele üleõlarepliikidele ei lisandu hiljem ministeeriumist kuude kaupa vähimatki läbimõeldud poliitika moega täiendust. On suur küsimus, kuivõrd inimene, kes vene kogukonda lihtsalt eemaletõukavaks Savisaart toitvaks lumpeniks peab, üldse tohiks vene kultuuri- ja kogukonna teemadel millegi otsustamise juurde pääseda. Sümptomaatiliselt ta pääseb ja vene teatri vaenamisest saabki minister Langi esimene laiemat kõneainet tekitav samm uues ametis.Hoia kodulinn puhas!
Vestlusringis on Tallinna maastikuarhitektuuri kongressi kaks peaesinejat Jan Gehl ja Mary Bowman
Jan Gehl on arhitekt, endine Taani Kuningliku Kunstiakadeemia professor. Ta on oma büroo Gehl Architects – Urban Quality Consultants asutajaliige (http://www.gehlarchitects.com/). Jan Gehl on kirjutanud mitmeid linnadeteemalisi raamatuid („Life between Buildings”, „New city spaces”, „Public Spaces – Publik Life”, „New City Life”, „Cities for People”). Ta on linnade olukorra parandamise projektidega töötanud Kopenhaagenis, Stockholmis, Rotterdamis, Londonis, Ammanis, Muscatis, Melbourne’is, Sydneys, San Franciscos, Seattleis ja New Yorgis. Jan Gehl on RIBA, AIA, RAIC auliige.
*
Vestlusringis osalesid Evelin Reimand (ajakiri Õu), Kadri Klementi, Teele Pehk (ajakiri Maja), Anna-Liisa Unt (Müürileht), Karin Bachmann (Sirbi ettepanekul), Mart Hiob (Supilinna Selts) – „libaajakirjanikud” (tegelikult Eesti maastikuarhitektid, planeerijad ja linnaaktivistid) ning Taani arhitekt Jan Gehl.
Karin Bachmann: Kõik näivad teadvat, milline on inimesele hea linn. Põhiline hirm, mida linnavalitsustes tuleb tõrjuda, on see, et kui võtta linnast ära parkimiskohad, siis ei tule siia enam inimesi. Kuidas seda murda?
Jan Gehl: Kõik on järsku avastanud, et majandusnäitajad on pärast lihtsaid linnade liikluskorralduslikke muudatusi tõusuteel: rohkem on töökohti, korralikke poode ja hooneid ja makstakse ka rohkem makse. Muudatused on viinud mitmel pool üle maailma majanduslikult positiivse efektini. Muutunud on ka see, kuidas inimesed linna näevad. Kakskümmend aastat tagasi küsisime me inimestelt, miks nad käivad kesklinnas? Need, kes ei käinud seal tööl või koolis, vastasid, et käivad poes. Vastus samale küsimuse on täna, et käiakse vaatamas, mis seal sünnib – see on väga oluline muutus. Inimestel on praegu palju rohkem vaba aega. Üks põhjus on see, et elame kauem ja tendents on ka lühemate töönädalate ja pikema puhkuse poole. Rohkem on haritud inimesi, kes alustavad oma tööinimese põlve hiljem. Me nimetame seda jõudeaja-majanduseks ja jõudeajaühiskonnaks, mis on tegelikult jõudeaja ja tarbimise kombineerunud ühiskond. Inimestel on ka pisut rohkem raha, mida kasutatakse meelsasti enese tarbeks. Kui me läheme puhkusele, siis kindlasti kohta, mis on meile sobivas skaalas, kenade kohvikutega, kus saab teisi inimesi jälgida. See on eriline vaba-aja-käitumine kõikjal, kuhu inimesed puhkusele sõidavad, ja see levib järjest enam. Mõnusaid rannatoole võib tänavatel rohkemgi leida kui rannast või pargist, välikohvikud on levinud plahvatuslikult. See on märk, et inimesed veedavad meelsasti oma vaba aja linnas. Selleks, et neli või viis tundi kuskil istuda, on vaja ettekäänet – näiteks kohvi ja ajalehte. Tegelik põhjus on aga see, et inimene tahab näha, mis tänaval toimub, tahab olla osa sellest. Milleks sõita Mallorcale või Itaaliasse, kui saab mõnusalt olla ka Tallinnas?Tarkus toidab
Mart Saarma: „Eesti rahvas võib rikkaks saada vaid arendades teadust ja tehnoloogiat”
Viimased kaks aastakümmet Soomes biotehnoloogia ja geneetika alal töötanud ja muu hulgas ka Soome biokeskust juhtinud Mart Saarma jagab oma tähelepanekuid eluteaduse võimaliku arengu osas ja soovitab ühiskonnal keskenduda teadusele, selle rakendamisele.
Tõepoolest, oludes, kus geoloogilisest minevikust on meil kasutada küllalt vaese energeetilise loomuga põlevkivi, on kasvatatavaks väärtuseks peale toidu ka teadmised ja oskused.
*
Mis mõjutas teid enim teaduse juurde tulekus?
Mart Saarma: Kui sa oled kahe ülikooli õppejõu ja professori perekonnas, võid arvata, et see on põhiline söögilauajutt. Kui sa kuuled seda lapsest peale, kui kõik sõbrad ümberringi ja perekonnatuttavad on sama eriala inimesed, siis sellel on väga suur mõju.
Et teaduse juurde jääda, on heade õpetajate, heade kolleegide ja loomulikult ka hea õnne küsimus.
