Siim Aimla: „Tunnustus valmistab ikka heameelt”
Raivo Tafenau, Olav Ehala, Ivo Linna, Helena Tulve … – mis ühendab neid küllalt eripalgelisi muusikainimesi? Nad kõik on pärjatud Eesti Raadio aasta muusiku tiitliga, mille väljaandmisel on juba kolmkümmend aastat kestnud traditsioon. Tänavu lisandub sellesse nimistusse Siim Aimla – saksofonist, pedagoog, helilooja, kes ei vaja ilmselt pikemat tutvustamist neile, kes Eesti džässielust vähegi midagi teavad.
*
Intervjuu ilmub sel puhul, et teid on nimetatud Rahvusringhäälingu aasta muusikuks. Võitsite paar aastat tagasi ka Elioni džässiauhinna. Kuidas te ise sellisesse auhindamisse suhtute?
Siim Aimla: Mul on, tunnistan, natuke piinlik. Ümberringi on nii palju muusikuid, keda ma pean endast palju paremaks ja tähtsamaks. Eks tunnustamine tee üldiselt ikka heameelt, aga kui lühikese aja jooksul auhinnad järjest tulevad … Kuna arvan, et osaliselt oli see ER i auhind seotud laulupeoga, siis on muidugi natuke naljakas, et džässimuusik, kelleks end siiski eelkõige pean, saab auhinna rokikoori juhatamise eest …, aga loomulikult olen tegelikult tänulik ja rõõmus.Võõras keel suhu tagasi
Aastavahetus tõi esile (ma ei tea, kui paljud seda ka märkasid) üsna kummalise konflikti Eesti valitsuse ja rahva vahel. Valitsus eesotsas kultuuriminister Rein Langi ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga ajab innukalt ja ka poliitiliselt riskeerides (kõigile see ju sugugi ei meeldi) eestikeelse Eesti asja. Aaviksoo viib lõpule Eesti kooli eestistamist, Lang üritab aidata kaasa eestikeelse ilukirjandusliku sõna ja mõtte paremale levikule rahvaraamatukogudes. Aaviksoo on lõpetamas peaaegu 20 aastat väldanud poliitilist saamatust, ebakvaliteetse venekeelse põhi- ja keskhariduse pakkumise näol toimunud riiklikku pettust. Lang, tegutsedes hoopis väiksemas suurusjärgus, püüab luua riigi raha toel tingimusi, et hea eestikeelne ilu- ja ajakirjanduslik tekst murraks läbi kollasest hädamerest lugemislaudadel. Ilus, aga tulutu, kui rahvas ei taha.
Mõistagi pole rahva hulgas läbi viidud üldist küsitlust. Hääled, mis meediasse jõuavad, ei ole sotsioloogilises mõttes esinduslikud. Aga rahval on häälekad ja usaldusväärsed kõneisikud. Ironiseerides võiks öelda, et nüüd, kui meil on välispoliitiliseks tegutsemispõhjaks võetud Saksa orientatsioon, otsibki loomulikult uuriv politoloog märke me rahva saatuse ja tuleviku kohta eeskätt Goethe Instituudi toodetavast vihjelehest. Üks selline ilmus jõulu eel Postimehe vahel ja selles võtsid professor Mati Heidmets ja arendustegelane Ott Pärna võidu sõna inglise keele kiituseks. See, et ülikoolis peaks rohkem inglise keelt kasutama, pole mingi uudisjutt. Niisugust ideed on, lootuses keelenõudeid pehmendades hankida ülikoolidesse rohkem välislektoreid, propageeritud vähemasti kümmekond aastat. Koolikeel ja riigikeel on siiski kaks eri kaalukategooriat.Kas meil oleks vaja rohkem mesilasdemokraatiat?
Demokraatia tugevus on ennekõike arvamuste rohkus, mitte „õigete” ja „väga õigete” seisukohtade enamhäälega valdavaks muutmine.
Lugu, mida ma tahan siin jutustada, sai oma alguse 1906. aastal, kui Sir Francis Galton külastas Plymouthi loomalaata. Selle üheks tõmbenumbriks oli ennustusvõistlus. Publiku ligimeelitamiseks korraldati külastajate vahel võistlus, kes suudab täpsemalt hinnata härja kaalu. Külastajad said väikese raha eest osta pileti, kuhu peale nad kirjutasid koos oma nimega selle, kui palju kaalub nende arvates selleks võistluseks välja valitud eriti suur ja uhke härg. Võidab see, kelle piletile kirjutatud hinnang on kõige lähemal härja tegelikule kaalule. Pärast hinnangute kokkukogumist asetati härja kere kaalule, mis näites 1198 naela ehk natuke üle 540 kilogrammi. Francis Galton palus korraldajatelt pärast võistluse lõppu anda talle kõigi 787 võistluses osalenu piletid. Kaaluennustuste põhjal avaldas Galton väikese uurimuse „Üks hääl, üks väärtus” ajakirjas Nature. Mitte ükski ennustusvõistluses osalenu ei olnud kaalu täpselt ära arvanud. Kuid kui 787 ennustust kokku liita ja nende põhjal leida tehtud pakkumiste keskväärtus, siis see erines härja tegelikust kaalust vaid ühe naela ehk poole kilogrammi võrra.
Francis Galton, keda paljud peavad tema inimtõu parandamise soovide pärast peaaegu et rassistiks, toob selle näite kui rahvamassi tarkusest. Kui tõe kindlakstegemine oleks pandud rahvahääletusele, kus igaühel on üks võrdse kaaluga hääl, siis oleks saadud tõele üsna lähedane tulemus.Kui palju meid on ja kus me kõik oleme?
Aastavahetusel algas ka Eestis ülemaailmne rahvaloendus.
Viimasel ajal on ajakirjanduses korduvalt juttu olnud rahvaloendusest ja ka rahvastikuprobleemidest laiemalt. Aitäh selle eest! Eriti tänan oma head kolleegi Marju Lauristini, kes ütles kuldsed sõnad: olgem rahvaloendusel väga ausad. Rahvaloendus on alati ja kõikjal rajatud aususele. Rahvaloendusel öeldud sõnade aususe (ega ka ebaaususe) eest ei karistata ega kiideta kedagi. Ometi on aususest kasu meile kõigile, sest sellest tuleneb tõene teadmus, mille saamiseks loendusi korraldataksegi.
Kuidas rahvas paikneb?
Ausust rahvaloendusel on tarvis kõigepealt selleks, et selgitada, kus me oma väikese Eestimaa pinnal paikneme. Eestis on küll kaarte, millelt võib näha, kus kasvab üks või teine haruldane taim või pesitseb loomake, aga täpset kaarti, millelt võiks näha Eesti inimeste asustustihedust üle kogu territooriumi, kahjuks ei ole. Ometi on selge, et nimelt niisugust kaarti on tarvis igasuguste arenguplaanide, taristukavade, haldus-, koolivõrgu ja muude reformide jaoks. Täpselt on tarvis teada ka inimeste liikumissuundi ja -suundumusi.Loorberitega ja ilma: Mart Port 90
4. jaanuaril 90aastaseks saanud Mart Porti ei vaja tutvustamist sellele vaatamata, et on tõmbunud juba ammu aktiivsest arhitektielust kõrvale. Port on nõukogude perioodi arhitektuuri üks sümboleid, tema ajastuomase retoorikaga kirjatükke armastatakse toonase perioodi uurimustes tsiteerida ning teda ennast kutsuda siiani aeg-ajalt suvepäevadele või ajaleheartikleid kommenteerima. Ehkki Pordi töö jääb aega, kus kollektivism domineeris igasuguse individuaalse loojanatuuri üle (arhitektina oli Port alati kollektiivi liige, mitte kunagi ainuautor) ning ka ideoloogilises plaanis polnud „geeniuseks olemine moes” (Boris Mirov), armastame me ajalugu siiski personifitseerida ja lasta omaaegsetel lugudel kõlada.
•
Port oli ja on kahtlemata toonase arhitektuurielu kõneisik, legend, kelle rolli ja loojanatuuri pole tänases päevas sugugi nii lihtne igasugusest punapoliitilisest „mürast” välja puhastada ja puhtalt arhitektuurse loomingu kvaliteedi liistudele tõmmata, nagu seda on tehtud Toomas Reinu, Raine Karbi, Voldemar Herkeli, nüüd ka Peep Jänese ja teiste omaaegsete arhitektidega, kelle loomingust arhitektuurimuuseum on koostanud personaalnäituse. Arhitektuurielu kauaaegse juhi ning väsimatu tüüpelamuehituse propageerijana on Porti ka tänasel päeval raske väljaspool repressiivset võimuaparaati seisvana vaadata. Tema nii toonased kui tänased väljaütlemised on oma retoorikas ning ideestikus jäänud tegelikult samaks: Pordi vaieldamatu huvi ning kirg on alati olnud linnaehitus ning arhitektuur on tema jaoks selgelt ühiskonna sotsiaalsete protsesside ning majandushoobade tõhustaja ja peegeldaja, mitte üksikobjekti tasandil originaalsusele suunatud kunstiliik. Kui kunagi sarjas ta artiklites kõvasti nõukoguliku ehitussüsteemi paindumatust (seltsimehelik kriitika käis punase ajakirjanduse juurde), siis nüüd erakapitalil põhineva planeerimise kitsarinnalisust ja rahva huve kaitsva keskvõimu puudumist selles. Port on alati armastanud asju linnulennult, ülevalt poolt vaadata, oma üldistusvõimet rakendas ta ühesuguse sirgjoonelisusega nii oma kirjutistes kui arvukates elamumassiivide planeeringutes. Tuska või häbenemist pole tema puhul kunagi märgata olnud.
