Eesti orientatsioonist
Võib oletada, et The Wall Street Journali kõrval loetakse Toompeal nüüd õhinaga Financial Times Deutschlandi ja Frankfurter Allgemeine Zeitungit ning et peaministri öölaual on Max Weberi ja Thomas Manni teosed.
Väikese piiririigi orienteerumine Euroopas (ja mujalgi) pole parimalgi juhul enamat kui varjuteater. Püüame püsida suurriikide vaateväljas, aga kas ja kuidas meie heidetud varje tähele pannakse, pole meie teha. Vältimatult astume nii samme enda instrumentaliseerimise teel, kutsume teisi end ära kasutama ja ekspluateerima, meid oma plaanidesse ja skeemidesse paigutama, meie varjudele panuseid tegema. Meist saavad objektid. Tänases Euroopas – nagu 80 aastat tagasi – võib selline teater olla paratamatu. Siiski, vähim, mida mängijailt saab nõuda, on hoida silmad lahti.
Selle suve hakul võttis Eesti ette oma esimese teadliku orientatsioonimuutuse läbi aastakümnete. Vaikselt, kuid selgelt loobuti Iraagi sõja päevist kultiveeritud põlgusevarjundiga distantsist „vana” Euroopa suhtes ning pöörati selg Suurbritannia poole. Täisvarjutuseks on meie suhe Suurbritanniaga muutunud pärast seda, kui David Cameron sundis kahe nädala eest eurotsooni stabiilsus- ja eelarveuniooni loomist üritama ELi aluslepetest väljaspool. Kulisside taga on Briti veto hukkamõist üsna emfaatiline, Londonis nähakse Euroopa lõhkujat.Imelik ja imeline
Kas ja kuidas kokku võtta lõppevat kultuuriaastat? Õigupoolest meil ju muud kui kultuuriaasta polegi, sest iga inimtegevus, olgu see kui kultuuritu tahes, mahutub ikka kultuuri mõiste sisse. Me kultuuri sees elutsevad ju riik ja omariiklus, poliitika ja parteid, majandus ja raha. Me peame neid üleval ja ehitame juurde vastavalt oma arusaamadele ja kultuuritraditsioonidele, mille hulgas üks ja oluline on kahtlemata ka avatus välismõjudele ja valmisolek muutusteks.
Sel aastal muutus palju. Kõigepealt muutus mõõtühik, mis seadis Eesti täiesti uuel tasemel kõrvutatavaks enamikuga kontinendikaaslastest. Kindlasti ei teinud euro meist eurooplasi, sest eurole üleminek oli võimalik vaid seetõttu, et me juba olime eurooplased. Nagu aasta vältel tehtud mõõtmistest selgunud, seejuures veel ka väga head ja tublid, usinad ja kasinad eurooplased. Kiitust on tulnud nii valitsuse meelekindlusele kui rahva vaprale kannatlikkusele. Nii see kui ka igapäevane askeldamine eurooplaste ühisvääringuga on paljudel aidanud end ehk varasemast enam eurooplasena tunda ja identifitseerida. Samas tekitab tähelepanelikum Euroopa jälgimine ka mitmekesiseid kiusatusi end samastada ühe allühikuga Euroopas ja vastanduda teisele. Seda võib ju teatud piirini teha, ent julgeoleku püsivuse mõttes ei tohiks sõpru, nagu põhimõtteidki, liiga kiiresti ja sageli vahetada. Ja selle viimasega pole me ülipragmaatilistel valitsustel kõik sugugi parimas korras (lk 3 analüüsib Ahto Lobjakas Eesti tänavusi orientatsioonihüppeid põhjalikumalt).Vanamees ja elumeri
Tuul oli vastu. Aga mis sellest, tuul on alati vastu, lohutas end vana mees ja rühkis edasi pealinna südaväljaku poole, südames rahutu pakitsus, jahedad vood meeldivalt paitamas tuikavaid meelekohti, iilid sakutamas habet, kiskumas mantlit kui purje. Lambi- ja elektripostide vahel, traatides, puuladvus huugas ja pahises, autode kummid rullisid rudinal asfalti nagu mingit kummalist niisket tumetainast.
Ta oli ärganud nõnda, nagu ta oli: heledad viigipüksid, sääred veidi poriplekised, pintsak, valge triiksärk, mille rinnaesisel paar õnneks piisavalt hoomamatut valge veini plekki, siis vana kahisev sinepikarva tolmumantel – liiga õhuke tolle juba talvekülma tuikava Tallinna jõulueelse sügise jaoks – pääs silmile vajunud lodubarett, jalas savipunased kingad. Siruli vanal diivanil.
Oli alles pime, alati oli alles liiga pime. Käsi kontrollis instinktiivselt rahakotti põuetaskus, rahakott kontrollis kätt vastu. Olemas, leidsid mõlemad. Kõikjal ragises, krudises, kluksus ja mulksus. Hetkeks tundus, et need on maailma hääled, aga siis sai A. aru, et see on tema enda kulunud ja kulutatud keha, mis nõnda kõneleb, kummalisis keelis. Aga eks ole ju minagi osake maailmast kui sellisest, mõtles ta.„Et me suuri surnuid ei kepiks keegi ...”
Teatrikunstist on saanud otsapidi kollase meelelahutusmeedia käepikendus, tänuväärt partner „eriliste” inimeste eraeluliste seikade müümisel ajakirjanduse või kunsti pähe elu taaskasutusturul.
Tartu Uue teatri „Raudmees. Odysseuse eksirännakud”, idee autor ja lavastaja Robert Annus (Vanemuine), libretist Ivar Põllu, muusikajuht Feliks Kütt (Endla), kunstnik Kaie Kal ja valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Juss Haasma, Katrin Pärn, Maria Soomets (Vanemuine), Malle Pärn, Evald Aavik ja Janek Joost. Esietendus 27. XI Tartus Lai tänav 37 võimlas.
Kolm aastat tagasi avaldasin Teater. Muusika. Kinos seoses Vanemuises esietendunud Loone Otsa „Koidula verega” pikema soigumise elulooainelise teatri teemal laiemalt („Dramaturgia otsib (pea)tegelasi. Suurte surnute värske veri”). Lugesin seal muuhulgas üles varasema viie aasta jooksul Eesti teatrites valminud lavastused, kus tuginetud sisus reaalselt elanud ajalooliste isikute biograafiale – kokku sain ca 50. Vahepealse aja jooksul on neid umbes samas tempos juurde tulnud.
Ühtpidi näitab see publiku maitseootusi, teistpidi näitekirjanike nutikust ja nahaalsust, kolmandalt poolt üht hoopis laiemat tendentsi (mille kaasilminguks on kirjastusturul samal ajal seninägematu hoo sisse saanud ja siiani kestev elulooraamatute buum): kunsti suutmatust luua ilukirjanduse ja teatrilava tarbeks (üleelusuurusi) karaktereid. Või on tegu pelga soovimatusega-viitsimatusega, mis tugineb targale äratundmisele: elu ise on kõige parem dramaturg, ajalugu loob paremad karakterid ja lood kui fantaasia. Teatris tuleb isikuainelise lavastuse väljatoomiseks lisaks „ohvrilooma” valikule leida vaid sobiv vorm ja lähenemisnurk; igas muus mõttes on kõnealune tootmispraktika efektiivne, ökonoomne ning suhteliselt riskivaba, sest turustab ennast ise. Ajalugu ei vaja eriti reklaami.Suurte kingikottidega meediavanad
Kõigepealt parandan vea, mille pealiskaudsuse tõttu tegin 25. novembri Sirbi kommentaaris. Tallinna TV ekraanil olnud saade, kus Vladimir Lebedev tänasele Eesti riigile osalt pädevaid, kuid osalt pahatahtlikke hinnanguid jagas, ei olnud „August 1991. Tulevikumälestused”, vaid soomlaste produtseeritud analoogilise sisuga saade. Tänan režissöör Toomas Leppa, kes mu tähelepanu eksitusele juhtis.
Aasta viimases meediakommentaaris oleks inetu kedagi kritiseerida. Sestap pühendun kahele inimesele, kes ETV saatejuhtidena pakkusid iga nädal eetris kas poole või terve tunni kaupa nii ristiinimestele kui paganatele mõistlikku meelelahutust ja vaimukosutust. Kumbki pole enam aastatelt teab kui noor, kuid nende arengukõver pole peatunud ega laskuma hakanud, vaid tegi just sel hooajal nähtava jõnksu ülespoole. Need on Mati Talvik ja Maire Aunaste. Nii esimese „Ajavaod” kui teise „Mida teie arvate?” imbusid telekavva märkamatult, nende varasema teletöö loomuliku jätkuna. Paradigmad jäid samaks, kuid kvaliteet tõusis tuntavalt.
