Sofia Gubaidulina ida ja lääne vahel

Mis võiks teha Eesti elu veel lõbusamaks kui üks tummine jõulualune poliitskandaal? Pole paremat vaheldust tuimaks ja tüütuks läinud jutule finantskriisist kui võtta üksteiselt mõõtu eetikarindel. Ja inimlikult, veel enam aga parteiliselt on ülimõistetav see pori juurdepritsimise kiusatus, mis tabab hetkel puhtamaid konkurente, kui nad oma teekaaslase kergelt määrdunud kuuerevääri või püksipõlve märkavad. Kõrvuti erakondliku mõõduvõtmisega saab oma pidupäeva ka ajakirjandus, sest ta paljastab ja toodab põhimängijatele faktide, ütluste ja arvamuste kujul võistlusvahendeid aina juurde, et ometi keegi poole mängu peal relvituks ei osutuks.

Laiemale publikule, rahvale, on määratud tänuväärne kohtuniku roll. Et oma ametit ausalt pidada, ei tohi kohtunik muidugi mängijatega võrdselt hasarti sattuda, vaid peab rangelt juhinduma ainult sellest, mis määrustikus kirjas. Jalgpallikeeles rääkides on nii, et karistusi määratakse tegelikult sooritatud vigade eest, kuid samamoodi ka simuleerimise, kannatuste teesklemise eest. Ses kontekstis on täiesti mõttetu praegu arutada seda, kas ettevõtte X abiteenus elamisloa hankimiseks on hea või halb. Siiani on kõik asjaomased kinnitanud, et midagi ebaseaduslikku vaadeldud tegevuses ei olnud, olgu seadus pealegi mõningate puudustega. Lõppvastutus on ikka ja ainult avaliku teenistuse ametnikel, mitte vahendajatel. Kui ametnikud on toiminud õigesti ehk pole korruptiivsed, pole seal ka midagi vaidlustada.

Intervjuu kultuuri- ja kultuuripoliitika uurija Andreas Wiesandiga

Novembris pidas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kultuurikorralduse magistrantidele loenguid saksa kultuuriuurija Andreas Wiesand, kes on Euroopa Võrdleva Kultuuriuuringute Instituudi (ERI Carts) juht. Instituudi üks olulisemaid tegevusi on kolmteist aastat tagasi koostöös Euroopa Nõukoguga alustatud kompendiumi „Kultuuripoliitika ja trendid Euroopas” (vt www.culturalpolicies.net) koostamine, kuhu aastatuhande vahetusest on kaasatud ka Eesti (esimese ülevaate kirjutas soome kultuuripoliitika uurija Ritva Mitchell, hiljem on autoreid olnud mitu, neist pikemalt on koostööd tehtud Mikko Lagerspetziga). Kuna Eestis on ettevalmistamisel kultuuripoliitika arengusuunad (aastani 2020), millega seatakse eesmärgiks laiapõhjalisus ja teadmistepõhisus, uuris Sirp Wiesandilt, millised on tänapäeva Euroopa peamised kultuuripoliitika suundumused ja küsimused.

Ott Karulin: Milleks on ERICartsi vaja?

Andreas Wiesand: Pole mingi saladus, et äri, innovatsioon, tehnoloogia jne on üha enam rahvusvahelised nii Euroopa kui maailma tasandil. Kuigi ka loovisikud on tänapäeval üsna mobiilsed, on kultuurisektori koostöö muude valdkondadega võrreldes mõne aasta jagu maas: on küll mõningaid võrgustikke, kuid peamiselt on kultuuri peetud rahvuslikuks küsimuseks. Kuid 1980. aastatest peale on järkjärgult mõistetud, et ka seda valdkonda tuleb teistmoodi organiseerida ning nüüd saame rääkida Euroopa kultuurisfäärist kui turust või lavast kõigile. Selle liikumisega tuli kaasa minna ja mitte piirduda vaid faktide kogumisega ning see oli ka tõukeks, et eri maade kolleegidega sai loodud ERICarts, mille eesmärkideks on kultuuriuuringud Euroopa tasandil ning eri maadel tehtava võrdlev analüüs.

Möödunud aasta detsembris avasime Tammsaare muuseumis näituse „Paradiisi uus perenaine. Leida Kibuvits Tammsaare juures”. Näitust ette valmistades oli minu suurim üllatus see, et Leida Kibuvitsa elu on lähemalt läbi uurimata ning tema kirjanikunimi unustusse vajumas. Just seetõttu tundus, et Kibuvitsa näituse juurde sobib loengusari, kus võetakse vaatluse alla ka teisi kirjanikke, kelle looming ja nimi on (eriti nooremast) kirjandusteadvusest kaduma hakanud. Viies loengus keskendusime Elisabeth Aspe, Helga Pärli-Sillaotsa, Leida Kibuvitsa, Aimée Beekmani, Villem Grossi, Paul Kuusbergi ja Linda Ruudi elule ja/või loomingule.

Esimeses loengus, „Love story ja lahutuse mudelid 1960.-1970. aastate eesti nõukogude proosas” vaatles Elo Lindsalu armastussuhte teket ja lagunemist kahe meeskirjaniku romaani näitel, mis on tänaseks n.-ö. kaanonist väljas: Villem Grossi (1922–-2001) „Müüa pooleliolev individuaalelumaja” (1961) ja Paul Kuusbergi (1916–2003) „Vihmapiisad” (1962). Nii Grossi kui ka Kuusbergi teoses kujutatud abielukriisi näib peamiselt ajendavat asjaolu, et üks partneritest valib (sõltumata soost) perekonnale või abikaasale pühendumise asemel karjääri. Teiselt poolt on neis romaanides kokku sattunud inimesed, kelle eesmärgid ja ootused elule, samuti maailmavaade, ei ühti või kaugenevad elu jooksul. Lindsalu analüüsis ka Mati Undi (1944–2005) jutustust „Tühirand. Love story” (1972) ja Linda Ruudi (1906–1974) romaani „Naine vabast ajast” (1979). Selle peategelane, noor ema ja abikaasa, püüab luua lapsele sobivat kodu, kuid põrkub oma mehe enesekeskse boheemliku elustiiliga, mis ei sobitu vastutust ja kohustusi eeldava perekonnaeluga. Potentsiaalse lahutuse käivitajaks saab just alkohoolikust mehe ohtlikkus lapsele. Ruudi romaani plussiks on ematunnete õnnestunud kujutus, mis tolleaegses kirjanduses oli üsna haruldane. Sellega seoses tekkis kuulajatega arutelu, kui palju üldse on eesti kirjanduses kujutatud vanema ja lapse suhteid, ning jõuti järeldusele, et tegemist on üsna marginaalse teemaga. Kokkuvõtvalt leidis Lindsalu, et Grossi ja Kuusbergi kõnealused teosed on kirjutatud meisterlikult ning mitmed seal kujutatud probleemid ulatuvad üle oma ajast. Neis kajastub ka stalinismi aja võrdlemisi katoliikliku abielu- ja armastusmoraali (truudus ja seotus elu lõpuni) murenemine 1960. aastate pisut vabamate meeleolude kuulutajana.