Kunstikriitika diagnoosid ja p(rogn)oosid
21. oktoobril korraldasid Eesti AI CA sektsioon ja võrguplatvorm Artishok Maarin Ektermanni eestvedamisel Märzi projektiruumis esimese kunstikriitika päeva „Diagnostika”. Kogunes esinduslik hulk Eesti (endiste ja tänaste) kunstikriitikute, peavoolu- ja erialameedia ning omaalgatuslike väljaannete esindajaid. Arutleti nii kitsalt kunstikriitika praeguse seisu kui kultuurimeedia toimimispõhimõtete üle, rünnati, süüdistati, kiideti ja kahetseti vastastikku ja omaette, rõhutati meediaväljaannete avatust, aga ka lugeja eelistuste pühadust, vahetati kontakte. Kohatisest kõrgepingest hoolimata domineeris kergelt uimane, et mitte öelda pessimistlik meeleseisund. Ürituse lõpuks tõdesid korraldajad teatud kätevärinat ja kuigi üldine diagnoos kinnitas elumärke, jäi haiguslugu siiski avatuks ning üheskoos tunnistati korduskontrolli vajadust.
11. ja 12. novembril kogunes Haapsalus Kultuuri Koja foorum, mille laupäevase avatud ruumi töötubade formaadi üks aruteluteemasid oli samuti meediamaastiku ja kultuurikriitika probleemistik. Ka kõnealuses töörühmas olid esindatud nii meediajuhid ja -töötajad kui kultuuripraktikute kirju ring. Kriitika seis ja arengupotentsiaal tundub olevat terav küsimus valdkondadeüleselt. Sama suureks mureks on kultuuriteema nähtavus üldises kirjus meediapildis. Provokatiivselt sõnastati lausa küsimus „kuidas teha nii, et Eesti meedia täidaks Eesti põhiseadust?” ehk kuidas võiks meie igapäevane meediapilt paremini täita põhiseaduse preambulis sätestatud rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamise kohustust. Kultuur kui meie riigi olemasolu mõte on meedias täna pigem taustategija. Tunnistati, et vähemalt teoreetiliselt võiks olla ka vastupidi.Närvid ja väärtused
Turud olla ikka närvilised, kinnitas ükspäev üle ka rahandusminister Ligi. Tõelisest närvilisusest on asi siiski kaugel, kui meenutada võrdluseks kas või 1999. aasta sügist Tallinna keskturul. Teoreetiliselt saab liblika tiivalöögist alguse orkaan ja viimane tilk paneb karika üle ääre ajama. Meil võiks siiski olla silma, närvi ja aega selleks, et tiivalöökide ja orkaanide vahel vahet teha ning mõista, et viimasel tilgal pole ilma sellele eelnenuteta šanssi uputuse tekitamiseks. Ja eeskätt – mis paraku paistab olevat avaliku kommunikatsiooni nõrk külg Euroopa praegusel arenguetapil – peab hoolega vaatama, kes mida räägib. Ja miks.
Eurost kui maailmarahast ja iseendast igati korralikust vääringust on eksitavalt saanud lausetes võrdväärne subjekt Euroopa alusväärtustega, mis sest, et tegu on pelgalt mõõtühikuga. Eurol on kurss, hind mingite muude vääringute suhtes. Euroopa põhiväärtustel nagu õigusriik, demokraatia, inimõigused jne ei ole kurssi. Me ei saa rääkida, et näiteks Poola inimõigused on läinud liiga tugevaks võrreldes Somaaliaga nii, et see hakkab takistama riikidevahelisi suhteid. Rahakursi ilu on vaataja silmades. Importööri ja eksportööri arusaam heast või õigest, täpsemalt kasulikust kursist on vastupidine, valuutavahetaja teenib iga liikumise pealt, suunast sõltumata. Varem, vääringulise mitmekesisuse ajajärgul Euroopas mõtlesid ka riigid, nende keskpangad ja valitsused nagu kaupmehed ja püüdsid kursiga mängides oma ettevõtjatele (sageli lihtsamate kodanike arvelt) edu tagada. Euroopa ühisraha loomise üks mõtteid oligi see veider ja moraalitu omavaheline konkurents ära lõpetada.Põhiväärtused ja majanduse murdepunktid
Musta stsenaariumi korral tuleb vaid loota, et Euroopa Liit ei lõhke pauguga, vaid mandub tasapisi selliseks ÜRO tüüpi vähese praktilise mõjuga organisatsiooniks.
Euroopa Liit on praegu nagu jõuluehe, seisab lauaserval, ise ümmargune, särab enesekindlalt ja sama eredalt kui alati. Aga lauaserv, teadagi, pea see tuulehoog ei tule. Kuid seni ikka leidub riike, kes tunneksid end turvalisemalt euroalal või avavad ja sulgevad püüdlikult peatükke liitumisläbirääkimistel. ELiga seondub päris palju enam-vähem säilinud ilu. Euroopa Liit on ühisturg, siin kehtivad reeglid, mis võimendavad iga ettevõtte ja iga inimese valikuvõimalusi. Euro on sellel turul kehtiv ühisraha, mis lihtsustab omavahelist majandussuhtlust ja on oluline maailmavaluuta. Need on sellised leiva- ja vorstiala argumendid, mis on olulised, kuid mitte esmased.
EL on maailmas ainuke riikide ühendus, mis jõuliselt kaitseb demokraatiat oma liikmesriikide territooriumil ja nõuab, et ka riigid ise austaksid seadusi ja oma (ning isegi teiste riikide) kodanike õigusi. Ta on ka ainuke ühendus, mis püüab teadlikult võimaldada väikeriikidele institutsionaalselt toetatud positsiooni oma suuremate naabrite vahel, et vältida nende huvide ignoreerimist. Mitte kusagil maailmas ei ole üksiku väikese riigi enesemääramisõigus suurem kui ELis. Veelgi enam – mitte kusagil maailmas ei ole üksikinimese enesemääramisõigus suurem kui Euroopas. Siinkohal tuleb kasutada laiendatud terminit, sest Euroopas on riike, kes liitu kuulumata kannavad samu euroopalikke väärtusi. Sisuliselt on tänane Euroopa kolmekihiline liit: euroala, „tavaline” EL ja siis veel EFTA-ala ehk jõukad heal järjel riigid, kes peavad kinni samadest põhimõtetest kui liidu liikmed. On omapärane, et just ELi tihenemine seespool – euroala teke – andis neile liitu mitte kuulujatele uue, liidulähedasema tähenduse. Nad on lihtsalt vähem integreeritud liikmed, kel puudub huvi osaleda enamas kui valikus ühistes kokkulepetes.Tälinmjuusikviigitamisest
Sitsijopede ja dresside hooaeg kestab kultuuririndel juba kahekümnendat aastat – ja tõusvas joones.
Kõige hullem, mis ühe rahva ja riigiga võib juhtuda, on vabatahtlik oma väärikusest, s.o identiteedist (sealhulgas ka keelest) loobumine, olgugi selle põhjuseks ebateadlik allumine harjumuspärasele võimukeele-ruumile. Vene ajal varjutas nõukogulik keeleruum kompartei nomenklatuuri kõrval üsnagi suure hulga inimeste silmavaate, ega nüüdki võimukeelega teisiti ole. „ … ei lähe peast küsimus, kas tõesti ükski show- ja võimumeestest ei ole mõelnud, mil viisil ja mis suunas on eesti keelt (ja mõtlemist) paarikümne aasta jooksul mõjutanud ingliskeelne kommertskultuur – primitiivsed lihtlaused, loosungites ja visuaalides mõtlemine? Ei ole juhtunud kuulma arutelu selle üle, kas neidki mõjusid (muude kõrval) võiks pidada ohuks rahvuslikule identiteedile ja julgeolekule.” Nii küsib Evi Arujärv Sirbi rubriigis „Kergitab kulmu” (20. V).
Sula tõsi, kusjuures kogu selle n-ö rahvusvahelise stiili- ja mõttekraamiga käib koos ka kõikvõimalike ilmingute vaid inglise keeles eksponeerimine. Hoidutakse tõlkimast selliseidki sõnu, nimetusi ja pealkirju, mille tõlkimisega tõepoolest igaüks peaks hakkama saama. Miks?Sankt-Edgarburgi TV seitse päeva
Tallinna Televisiooni saated 14. – 20. XI.
Ajendiks TTV programmi sügavamalt analüüsida sai mulle selle peatoimetaja Mart Ummelase artikkel „Tallinna Televisioon ootab tallinlastelt vastukaja” Lasnamäe Lehes. Olen ise tallinlane ja otsustasin kajada.
Teiseks tõukeks oli uudis „Tallinna TV peatoimetaja kuulutas lehtedele sõja: teile antud armuaeg on läbi!” (Delfi 29. X).
„TTV uudiste fookuses on alati Tallinna linnaelu, eelkõige see positiivne ja edasiviiv, mis meie riigi pealinna arengut praegu nii hästi iseloomustab,” kirjutab Ummelas 1. „... alustan igakülgset, kõiki ajakirjanduslikke vahendeid kasutavat võitlust teie – s.t peavoolumeedia väljaannete alandliku valitsusmeelse ja Tallinna tegelikku elu ja elanikke ignoreeriva hoiaku vastu,” kirjutab Ummelas 2.
Niisiis on tegu ülikiire positiivse ja negatiivse pooluse vahel põrkumisega – nagu mõnel elektronil.
