Keemikust valgusevõlur

Näitus „Ars 11” Helsingi Kiasmas kuni 27. XI, kuraatorid Pirkko Siitari, Arja Miller ja Jari-Pekka Vanhala.

Teistsuguse kultuuri representeerimine on keeruline: selle abil saab edendada ohutut kultuuridiplomaatiat ja rahvusvahelisi kontakte, ent ühtlasi oleme küsimuse ees, kuidas rääkida lääne kultuuriruumis respektiga teistsugusest, kaugemast või lähemast vähemuskultuurist, ilma alateadliku šovinismi ja stereotüüpideta, teisestamiseta. Otsides kultuurinähtustest eelkõige eksootikat, mitte ühisnimetajat, eristame ennast teistest küllaltki jäiga ja olemusliku piiriga.

Postkolonialistlikku teooriasse on tulnud Teine ja teisestamine eelkõige Edward Saidi käsitluste kaudu („Orientalism”, Vintage Books, New York 1994). Said räägib kultuuritekstide kaudu saadavast kogemusest kui tekstuaalse hoiaku soodustamisest: lai ja raskesti hõlmatav nähtus võetakse lühidalt kokku ning vaadatakse mööda kõigist tingimustest, mis sellega ei kattu. Lugeja jaoks hakkavad need ikoonilised tekstid aga looma reaalsust ja panema teda omakorda vahele jätma aspekte, mis tekstist kinnitust ei leia. Nõnda tekitatakse diskursus. Tekstuaalset eelarvamust loovad ka traditsioonilist ikonograafiat rõhutavad kunstiteosed, sh näiteks suveniirpostkaardid. Homi K. Bhabha kirjeldab Teise loomist kui ambivalentset protsessi: kuigi Teine konstrueeritakse endast radikaalselt erinevana, omistatakse talle ka enda tunnuseid, et õigustada Teise suhtes rakendatavat kontrolli.

Peeter Helme, Varastatud aja lõpus. Tuum, 2011. 160 lk.

Aeg pole muud kui hetkemuutuste jada, mille vahel on tühjus, eimiski.
G. Bachelard, „Hetke intuitsioon”, 1932

Aeg saab inimlikuks niivõrd, kuivõrd seda on väljendatud jutustuses.
Jutustus omakorda visandab ajakogemuse piirjooni.
P. Ricoeur, „Aja jutustus” I, 1983¹

Aeg on selle raamatu tähtis komponent, peaaegu et omaette tegelane. Minajutustaja narratiivi põimitud kaldkirjas vahepeatükid on tervenisti ajale ja ajafilosoofiale pühendatud. Esimeses neist on sõnastatud küsimused: „Mis asi see aeg üldse on? Mida on võimalik sellega peale hakata? Kas aeg voolab? Kas ta on?” (lk 15). Vastuseid otsides laseb autor raamatuminal pöörduda nii füüsikute (I. Newton, A. Einstein) kui ka mõttetarkadest lüürikute (F. Nietzsche, M. Heidegger, J. Ratzinger alias paavst Benedictus XVI ) poole, andmata ometi lõplikku selgitust.

Raamatukogude vahelise laenutuse võimalusi võiks kasutada senisest rohkem ning see võiks olla lugejale tasuta.

Rahvaraamatukogude komplekteerimispoliitika analüüsimisel ja kritiseerimisel ei tohi rahvaraamatukogude tööd reguleerivaid seadusi ära unustada, mida paraku viimastel nädalatel, kuid ka varem raamatukogude tegevusest rääkides on aeg-ajalt tehtud. Rahvaraamatukogu seaduses (https://www.riigiteataja.ee/akt/13315366) on sätestatud, et rahvaraamatukogu juhindub oma tegevuses UNES CO rahvaraamatukogude manifestist (http://www.unesco.org/webworld/libraries/manifestos/libraman.html), tõlge eesti keelde http://www.eru.lib.ee/joomla/index.php/oigusaktid/90). Selle kohaselt on rahvaraamatukogu kohalik infokeskus, mis teeb oma kasutajaile kättesaadavaks teadmised ja informatsiooni paljudes valdkondades ja tagab kõigile kasutajaile võrdse juurdepääsu kogudele, olenemata kasutajate vanusest, keelest või sotsiaalsest seisundist. Manifest rõhutab ka, et ühiskonna ja üksikisikute vabadus, heaolu ja areng on inimlikud põhiväärtused ning nende saavutamine on võimalik vaid juhul, kui riigi hästi informeeritud kodanikud saavad kasutada oma demokraatlikke õigusi ja aktiivselt osaleda ühiskonnaelus. Konstruktiivse osaluse ja demokraatia arengu eeldus on hea haridus ning vaba ja piiramatu juurdepääs teadmistele, kultuurile ja informatsioonile. Rahvaraamatukogud pakuvad võimalusi elukestvaks õppimiseks, iseseisva otsustusvõime kujundamiseks ja kultuurialaseks enesetäiendamiseks. Seega on üle maailma rahvaraamatukogudele pandud ülesanded palju laiemad kui vaid oma rahvuskirjanduse populariseerimine.