Filmimehe käpajäljed
13. septembril on Eesti loodusfilmi suurmeistril Rein Maranil ilus ümmargune sünnipäev. Õnnitlustepäeval kell 13 tutvustatakse Tallinna vanas telemajas Maalehe kirjastuse värsket raamatut „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides”, kus ajakirjanik Alo Lõhmus vahendab juubilari filmijutte. Raamatu vahel on DVD nelja Rein Marani filmiga, mis äsja Eesti Rahvusringhäälingus restaureeritud. Samas, ET V maja esimese korruse fuajees, avatakse filmimehe loominguteele pühendatud näitus „Loodusfilmi tuhat nägu”, mis on avatud aasta lõpuni ning läheb uuel aastal Eestit mööda rändama.
Iga loodusfilmi tegemine on tegelikult maailma avastamine. Sa avastad enda jaoks selle olendi, selle liigi ja tema maailma ning see maailm on hoopis teistsugune kui inimeste maailm. Kui hakkad sellesse süüvima ja seda mõistma, siis juhtub selline naljakas asi, et need olendid saavad omaseks. Ja sa ise muutud. Kui tahad mingit olendit filmida, siis pead ise oma vaimus muutuma selleks loomaks. Pead aru saama sellest loogikast ja liikumisest, kõikidest sammudest, liigutustest, tähelepanust. Kõik selle pead sa kuidagi tunnetuslikult iseendasse mängima. Ja alles siis jõuad niikaugele, et võid filmima hakata.
*
Looduses sind keegi ei oota, kui jäädvustada neid olevusi, kes elavad inimesest eemal ja temast sõltumatult oma elu metsikus looduses. Sa ei saa seal mitte kellelegi öelda, et palun tule nüüd siia, teeme natuke dokumentaalfilmi. Olevus, keda sa võtta tahad, tuleb kuidagi üles leida, talle kuidagi juurde pääseda, varjatult või mõningatel juhtudel muutuda usaldusväärseks. See on omaette suur tehnoloogia.
*
Inimene on üks naljakas loom, imelise elu kõige omapärasem, suhteliselt viimase aja eksperiment. Elu kui tervik koos inimesega on põimunud üheks suureks keraks, kus kõik sõltuvad üksteisest ka kokku puutumata. Selles mõttes on inimese seosed eluga otsesed ja kui inimene neist irdub, siis hakkavad temas toimuma teatavad protsessid, tänu millele inimene kaotab suure osa oma looduslikust elava olevuse täiuslikkusest.
Rein Maran (Sirp 2008, 22. II )Las heiskab purjed orjalaev
Inimarengu aruande tänavuse väljaande koostajad läksid välja riskile, loodetavasti teadlikule. Müügi seisukohalt on võrdluse või edetabeli pakkumine kindel läbilöök meedias, kuid seejuures võib varju jääda kogu aruande tõsisem sisu. Nädal aega ongi aruande koostajad pidanud järjest selgitama, et kolme Läänemere idakalda riigi hetkejärjestus globaalselt ega lokaalselt pole see, mis peaks tekitama rahvuslikku uhkust või alaväärsust. Ega seegi, millest valitsused strateegilises planeerimises võiksid juhinduda.
Miks Eestil on hästi läinud?
Eestist on saanud Balti riikide, kui mitte Ida-E uroopa regiooni reeper. Värske inimarengu aruanne kinnitab seda, Läti ja Leedu vastandatakse sageli Eestiga. Vaatame aga järele, kui palju ja milliseid selgitusi me Eesti suhtelisele edule leiame. Esimese katse vastata küsimusele, miks Eestil on läinud paremini, leiame juba esimese peatüki algusest, kus kogumiku peatoimetaja Marju Lauristin osutab, et uue ühiskonnakorralduse institutsionaalsete aluste rajamine ja majanduse sotsialistliku plaanimajanduse varemete alt väljatoomine võttis Eestis mõne aasta vähem aega kui Lätis ja Leedus. See on kindlasti üks olulisemaid ning varem ära märgitud (näiteks Andres Kasekampi, ingliskeelses „Balti riikide ajaloos”, 2010) Balti riikide iseseisvuse taastamise järgseid erinevusi.
Taas jõuab kätte disainiöö!
23. IX – 26. IX toimub Tallinnas disainifestival „Disainiöö”. Festivali keskus on Rotermanni kvartalis.
Sügisene Eesti disainerite suursündmus „Disainiöö” toimub tänavu kuuendat korda. Aastast aastasse ürituse mastaap kasvab, see on järjest rahvusvahelisem ning hõlmab harjumuspärase disaini kõrval sootuks laiahaardelisemaid teemasid, ulatub kohati otsapidi juba arhitektuuri ja linnaplaneerimiseni. Sõna „disain” all ei mõisteta enam vaid tootekujunduskunsti, nagu defineerib meie õigekeelsussõnastik. See mõiste hakkab inglise keele mõjul vägisi laiali valguma, tungima uutesse sfääridesse, sinna, kus see eesti keele seisukohalt seni kohane pole olnud. Eesti Disainerite Liidu esimehe Ilona Gurjanovaga vestleb „Disainiööst” Margit Mutso.
Festivali pealkiri „Disainiöö” viitab sellele, et kui kuus aastat tagasi alustasite, oli plaan teha ühepäevane üritus. Nüüd võib rääkida juba disainiöödest, et mitte öelda disaininädalast.
Ilona Gurjanova: Alguses mõtlesime, et saame ühe ööpäevaga hakkama, ega seda Eesti disaini ju palju olnud. Polnud ka ambitsiooni rohkemaks. Nüüd on aga programm nädala jagu pikk, on, millest rääkida, on, mida näidata.Sirp täis tarkust jälle tulekul
Sirbis:
- Mis loom on kulturoomika ja mis ime roheline keemia?
- Millised vastuolud paistavad välja inimarengu aruande hariduse osast?
- Kuidas raha sumeritest saadik rattaid on õlitanud ja miks õli paistab otsakorral olevat?
- Snyderi ja Naimarki arusaamad massimõrvade üleeuroopalisest dimensioonist.
- Mitu teed kultuurist kabuurini Tom Waitsi „Black Rideris“.
- Vanemuise uus hooaeg – täis häid näitlejaid ja head draamat, lubab Urmas Lennuk.
- Näidendivõistlus 2011.
- Muti viies köide.
- Merilai inaugureerimine.
- Härm, suurepärane kuraator.
- Kunst ja rituaal Karlingu konverentsil.
- Beat Wyss, essentsialistlik filosoofia ja selle siirded kujunditeoorias.
- Pärdi päevad ja tagasivaated muusikasuvele.
- Tallinna rannaala planeeringute jätk.
- Kus õppida arhitektiks? Ega ometi Viinis?
- Denstad, Allen jt kinolinal.
- Lahkus Jüri Sillart.
- Ja veel mõndagi. Ka üllatavat. Loetagu.
