Teadus tarviline vara
Teadus on kultuuri loomupärane osa. Teaduslik meetod kui üks viis tõde tabada on kultuuris sama oluline nagu riimide kirjapanek või nende kogemine ja mõistmine, nagu muusikaline või visuaalne harmoonia. Meile meeldib loota, et me usume teadusse, kuigi teadus pole mu meelest mitte niivõrd küsimus usust kui just usaldusest ühe meetodi suhtes, mis segastes oludes võimaldab parimal moel tõde kombata. Nagu soovime, et meil oleks hea tervishoiukorraldus ja arstiabi, nii on loomulik soovida ka head haridust. Väärtuslik kõrgharidus ei alga paraku üliõpilaste sotsiaalsest kindlustatusest või remonditud majadaest, vaid tervest teadusorganismist.
Reedel Sirbiga kaasas Diplomaatia
Sirbis:
- Eesti inimarengu aruande head ja vead. Arvavad Kaarel Tarand, Anvar Samost, Mati Heidmets, Juhan Kivirähk, Veronika Kalmus; ja eriti olukorrast Lätis Alari Purju.
- Meister Rein Maran 80.
- Kaksiktornide huku aastapäev – kes kardab 11. septembrit?
- TAB ehk arhitektuuribiennaal Tallinnas, näitused ja meeleolud. Viini Eksiilid.
- Kirjutavad: Jim Ashilevi ja Albert Trapeež.
- Sirje Kiini Kotkajärve kangastused.
- Teaduskorralduse tulevik: kriitikat akadeemiast Leo Mõtuselt, enesekaitset ministeeriumist Indrek Reimandilt.
- Mitu vaadet ehtekunstile.
- 1970ndate psühhedeelne Tallinn.
- Soomlaste pronksivalu rahvusraamatukogus.
- Augustitantsud Berliinis ja Tallinnas.
- Järvid muusikahooaega algatamas.
- Lollide laev Kuressaares.
- Volmer tegi tasemel Wagnerit.
- Eestlaste kesine filmiseiklus Aafrikas.
- Helsingis avati uus Musiikkitalo.
- Ja veel rida tükke headest ja parematest kunstitükkidest.
Poliitikuid tõsiseltvõetavat juttu rääkima sundida ei ole lootusetu
Erik Terk: kohati vaatavad poliitikud inimarengu aruande majanduspeatükkide peale teatud hirmu ja ettevaatusega, et äkki tullakse jälle mingile pühale lehmale kallale.
Jüri Sepa tõlgitud Karl Homanni ja Andreas Suchaneki „Sissejuhatuses majandusteadusesse” öeldakse, et majandusteadus pöördub tagasi Smithi ja Milli juurde, kes polnud puhtad majandusteadlased, vaid püstitasid ka väärtustega seotud küsimusi vabadusest ja õiglusest. Sepp ise piirdub aga artiklis „Riigi roll akadeemilises majandushariduses” (Akadeemia 2000, nr 8) väitega, et majandusteaduse kogu ühiskonda puudutav kasu tuleb ettevõtluse kaudu. Kas majandusteadlaste asi ei ole siiski ka vaadata, et majandusstruktuurid inimesele liiga ei teeks?
Erik Terk: Mina arvan küll, et selle peale mõtlemine võiks kuuluda majandusteadlase ülesannete juurde, ja usun, et ka Jüri Sepp kui majanduspoliitika küsimustes professionaalne inimene ei taanda kõike ainult ettevõtlusele. Selle üle, millega majandusteadus peaks tegelema, vaieldakse jätkuvalt. Näiteks tööhõive ja tööpuudus on majandusteadlaste puhul enamasti oluliste indikaatorite seas, aga tuluerisuste suurus elanikkonna gruppide vahel ei pruugi paljude meelest enam olla. Või inimeste koostöövõime. Või need heaolu komponendid, mis jäävad väljapoole materiaalsete tulude suurust. Ehkki need küsimused seostuvad majanduspoliitiliste otsustega, ütlevad tõesti paljud minu kolleegid, et tegelgu sellega näiteks sotsioloogid või keegi muu, et see pole enam majandus. Just sellepärast on minu arvates väga oluline, et Eesti inimarengu aruannete tegemisel on püütud majandusteadlased panna teiste ühiskonnateadlastega koos töötama.Kuidas saaks veel paremini?
Seoses presidendi valimistega juhtus paar olulist asja. Esiteks muidugi valiti Eestile president. Teiseks õnnestus see riigikogus ja kohe esimeses hääletusvoorus, mille eest sai riigikogu ka mitmelt poolt tublisti kiita. Edasiminek, võiks öelda. Jah ja ei. Igal juhul peab vaba ja tervemõistuslik organism (nagu meie ühiskond seda on) tegelema pideva eneseanalüüsiga ning tegevuse käigus ilmnenud puudujääkide likvideerimisega. Teha nägu, et presidendi valimine õnnestus veatult ja täiuslikult, on enesepettus. Puudujääke oli palju.
Linn kui maastik
Intervjuu Eva Castroga
Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) üks peakülalisi on Eva Castro, kes esineb 9. septembril Kultuurikatlas sümpoosionil, kus käsitletakse maastiku-urbanistikat kui hübriiddistsipliini, mis ühendab maastikuökoloogia, arhitektuuri ja linnaplaneerimise valdkonna. Eva Castro on rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekt, kes juhatab Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis (Architectural Association School of Architecture) 2003. aastast peale maastikuurbanismi teemalist magistriprogrammi. Programm on kaheteistkuuline stuudiopõhine magistrikursus, mis hõlmab disainistuudio, vastastikku seotud töötoad ning loengute ja seminaride seeria. Uuele magistriprogrammile pandi selles koolis alus aastatuhande vahetusel, mil süvenes veendumus, et traditsiooniliste linnaplaneerimismeetoditega ei suudeta kiirelt arenevate linnade probleemidele enam piisava operatiivsusega reageerida.
Arhitektuuriühingu arhitektuurikool Londonis sai alguse 1874. aastal avaliku foorumi ja haritlaste ühinguna, selle asutajateks oli „seltskond rahutu hingega tudengeid”. Ühendkuningriigi vanim arhitektuurikool on tänapäeva arhitektuurikultuuri ja innovatsiooni keskus, kus usutakse, et arhitektuuril on keskne koht ühiskonna tulevikku käsitlevates avalikes ja poliitilistes debattides. Maastiku-urbanistika on Castro sõnul end praeguseks iseseisva distsipliinina kehtestanud ja toetub ühest küljest maastikupärandile ja maastikule kui mudelile, teisest küljest kõnetatakse urbanismi dünaamikat, rakendatakse süsteemide iseorganiseerumise teooriat, kasutatakse digitaaldisaini tööriistu ning lähtutakse poliitilise ökoloogia mõttest. Kõike seda kombineeritakse omakorda omavahel, et kavandada uusi urbanistlikke sekkumisi. Maastiku-urbanistikas püütakse looduslike struktuuride ja protsesside uurimise kaudu paremini mõista eluskoosluste (milleks tinglikult on ka linnad) toimimist ja arengut. Maastiku-urbanistika võib seega pakkuda vastuse küsimusele, kuidas suunata linnalisi protsesse seestpoolt ja käigu pealt, nii et terviksüsteem on tasakaalus. Castro arhitektuuriõpingud algasid Venezuela ülikoolis ning jätkusid magistritasemel Londonis Arhitektuuriühingu disainistuudios, mida juhatas Jeff Kipnis. Castro on Plasma Studio ja Groundlabi-nimeliste arhitektuuribüroode kaasasutaja ning ta on pälvinud noore arhitekti aastapreemia (2002), preemiad Contract World (2009) ja Hot Dip Galvanising (2011). Eva Castro töid on publitseeritud ja eksponeeritud üle maailma.
