Sirp laieneb
Värske Sirp on paksenenud teaduse lehekülgede võrra ning ilmub nüüd 32-küljelisena.
Teaduskülgedel vahetavad Hardo Aasmäe ja Andres Luure mõtteid entsüklopeediate tuleviku üle, Toivo Maimets aga räägib sellest, miks ja millises osas on teaduselu korraldavad seadused puudulikud või koguni vastuolus akadeemilise ilma arenguvajadustega.
Sirbis veel:
- Kuidas 50 ja 40 aastat tagasi monumentaalkunsti asjus otsuseid langetati?
- Mis mõte on inimarengu aruannetel?
- Mida saaks presidenti valides paremini teha?
- Mis loom on maastiku-urbanistika ja mida ta Tallinnas teeb?
- Kuidas eestlased surmeri religiooni uurivad?
- Mida on Tartu kunstikoolis tehtud 60 aastat?
- Mida sepitsevad VAT-teatris Christian Römer ja Aare Toikka?
- Mismoodi helisevad Tallinna tornid?
- Kuidas mõõta Aasia filmi sõltumatust?
- Mida rääkisid luuletajad üleilmsel kohtumisel Hiinas?
- Mis toimub muusikafestivalide tagatubades?
... ja veel hulganisti arvamusi ja arvustusi enneolematus mahus.
Kuus otsustavat valikut
Tarmo Vahter. Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud. Toimetaja Tiit Hennoste, keeletoimetaja Katrin Hallas. Kujundaja Tarmo Rajamets. AS Eesti Ajalehed, 2011. 336 lk.
Reportaaž on väga vahetu žanr. Toimuvat kirjeldatakse justkui pealtnägija silmadega otse sündmuskohalt. Reportaaživorm võimaldab vältida hinnangut, analüüsi, keerulistes olukordades poolevalikut. Autor saab öelda, et on vaid dokumentalist, nagu kaamera, mis kellegi käe suunamata lahinguväljal jäädvustab lihtsalt kõike, mis objektiivi ette jääb. Eelöeldu kehtib ka 20 aasta taguse lähiajaloo reportaažina esitamise korral. Selline vaatenurk ei ole tingimata hea või halb, see on lihtsalt kirjutaja valik, millel väga selged tagajärjed. Et „Vaba riigi tuleku” kirjutaja on reporter, mitte analüütik, siis on vormivalik seaduspärane ja lugeja, kes haarab raamatu lootuses saada sealt teada kogu lõpuni analüüsitud tõde, võib pettudes vaid iseenda valesid ootusi süüdistada. Pealtnäha võiks poolevalik 1991. aasta augustisündmustes olla ju lihtne. Peab olema eesti rahva poolt ja tema vaenlaste vastu. See kehtiks eeldusel, et eestlased olid oma iseseisvustaotlustes ühtsed. Aga ei olnud ja et toona aktiivsetest isikutest üritab nii mõnigi end veel tänaseni poliitiliselt realiseerida, siis kujuneb poolevalikust ikkagi teatud mõttes ka erakonnapoliitiline valik.
