Värske Sirp reedel

20. Augusti väljak. Väljaku (ka purskkaevu) autorid on Olga Borisik, Triin Järve ja Ülle Grišakov (Kivisilla OÜ), tehnilise lahenduse on teinud Kommunaalprojekt OÜ ja Basseinitehnika AS . Valmimise tähtaeg on  20. august 2011. 

20. augustil, vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeval, avatakse Tallinnas Harju mäel 20. Augusti väljak. Kõlab hästi. 20. august on kindlasti väljakut väärt. Paljudel on sellest päevast oma lugu jutustada. Mina eksisin sel päeval 20 aastat tagasi Soomes seenel käies metsa ära. Korjasin aga usinalt  pilvikuid ja korraga oli ümber tihe võsa, ei pääsenud ei edasi ega tagasi. Metsa viis mind hirm ja alalhoiuinstinkt: Moskvas oli toimunud putš ja tulevik paistis sünge. Järelikult – vaja seeni soolata. Kodumaale naasmise mõtte tõrjusime kõrvale: olime abikaasaga saabunud just Euroopast pulmareisilt ning ootasime detsembris esiklapse sündi. Ei kippunud tagasi suletud ruumi, vabaduse maitse oli suus. Veel vähem tahtsime Nõukogude  iket oma lapse turjale. Päike oli see, mis mind lõpuks metsast välja juhatas. Esimene asi, mis abikaasa mind nähes ütles oli: „Eesti vabariik kuulutati välja!”. Emotsioonid olid laes. Eks ma räägi seda lugu ikka ja jälle, rohkete epiteetide, pika ees- ja järelsõnaga, esialgu oma lastele, tulevikus ilmselt lastelastele, nagu paljud teised, kes seda päeva mäletavad, oma lugusid. Millist lugu räägib aga 20. Augusti väljak?         

Paavstist paavstima reeglitäitjana on Eestist raha- ja poliitklubides saanud paipoiss, selle hinnaks on aga, et ligi viiendik inimesi elab vaesuses. 

Eesti taasiseseisvumisest saab augustis 20 aastat. Selle aja jooksul olen mõnigi kord avastanud, et püüan ümbritsevat vaadata ja hinnata oma kadunud isa silmadega. Minu isa, 1927.  aastal tubli talumehe ja kooliõpetaja peres sündinud mees, ei jõudnud Eesti Vabariigi teist tulemist ära oodata. Ma ei usu, et ta pidas seda tõenäoliseks. Väga vähesed pidasid, eriti noorem, juba Eesti NSVs sündinud põlvkond, kellel puudusid mälestused. 

Kui esitada küsimus Eesti hakkamasaamise kohta 20 kordusiseseisvusaja jooksul, siis kukub selline sage küsimus üheaegselt uhkuse ja pettumuse maailma. Kuidas muidu oleks võimalik, et ajakirjanduses on esitatud küsimus „Kas elu nõukogude ajal oli parem?”? Ma olen näinud seda küsimust rohkem kui korra ja selle retoorika on tähenduslik. Sealt ühele poole jäävad paraadtekstidele iseloomulikud argumendid Eestist kui läände integreeritud edukast riigist ja IT-imemaast, samal ajal kui küllaga on ka neid kultuuriheeroldeid, kelle silmis väreleb igavikuline murejanu ja kes räägivad eestlaste emigratsioonist välismaale. Igal  juhul on selge, et vabariigi tähtpäeva künnisel otsitakse ju „hea-halb” kategooriaid. Tõepoolest, miks püüeldagi objektiivsuse poole, kui ka iga teaduse empiiriline tõdemus päädib varem või hiljem sellega, et selle teadmisega on vaja midagi peale hakata. 

Eestist viimasel kümnel aastal lahkunute arv on objektiivseim tunnistus sellest, kuidas rahvas hindab oma riiki.     

Kui Sirbi küsimusele, mida oleme kahe aastakümnega võitnud, mida kaotanud, lühidalt vastata, siis: võitsime vabaduse, kuid meil pole jätkunud  tahet seda kodanikena kasutada. Võitsime iseseisvuse, kuid meil on vähe usaldust oma riigi vastu. Võitsime võimaluse kasvatada lapsi eesti keeles ja meeles, kuid kardame, et neis on kõikuma löönud armastus selle maa ja selle keele vastu. Võitsime õiguse oma ajaloole ja mälule, kuid oleme valmis vahetama keerulise tõe otsimise lihtsate müütide vastu. 

Kui järele mõelda, mis on Eestis viimase kahekümne aasta jooksul õnnestunud teha, siis on kõigepealt põhjust tunda uhkust paljude asjade üle, mis iga päev enam pähe ei tulegi,  sest oleme harjunud pidama neid iseenesestmõistetavaks. Tegelikult võib vist oletada, et kogu Ida-Euroopaks nimetataval alal on Eesti hüpe võib-olla olnud kõige pikem: meie lähtepositsioon oli kindlasti tunduvalt halvem kui näiteks Visegrádi riikidel või Sloveenial, aga lõpptulemusega oleme mõnest neist kõiges, mõnest üksikutel olulistel aladel kindlasti mööda jõudnud. Ehkki euroalaga liitus Eesti alles siis, kui selle ala jätkusuutlikkus kahtluse  alla sattus, siis võimalikuks sai see ikkagi vaid majanduslike tingimuste täpse täitmise läbi, millega kõik muud sama valuutat kasutavad riigid enam toime ei tulegi. Valgevenega ei ole meil mõtet end võrreldagi, ehkki ka siinse poliitilise maastiku erinevatel tiibadel liigub ringi inimesi, kes võimalusel kindlasti endast midagi Lukašenka-taolist välja kujundaksid. Ja kuigi meil on vägagi põhjust kurta sotsiaalse kihistumise üle, ei ole seegi Eestis mõne muu  Ida-Euroopa piirkonnaga võrreldes nii terav, ehkki põhjamaise ühiskonnani on veel üsna pikka tee minna. 

Sünnipäevaks niidan suvilas muru ära, koristan toa, jätan suitsetamise maha, maksan sõpradele võlad, pühin korstna, paikan katkise aia, vastan kõik vastamata kirjad, teen seda teist ja viiendat, annan jumalale, mis jumala, ja keisrile, mis keisri jagu. Sünni- ja muudel tähtpäevadel on tugev motiveeriv tõukejõud. Kalendritähtpäevade tähistamine on ürgne komme ja,  näinud nende kasutegurit, on organiseerunud ühiskondade kalendripidajad suutnud tähtpäevade ja nendega seotud kombestiku hulka pidevalt suurendada. Mõnel pool on ökonomistid täheldanud, et mündi teisel poolel on näha ka kahjutegureid. Peole järgneb pohmelus, peoeelsele pingutusele peojärgne minnalaskmine. Lõpuks on kõik ikka tasakaalus.