Asjatundjatele folgi mandumise alal
Peale seda kui Hans H. Luige palgal mõttegigandid tegid teemaks presidendi küündimatuse, kuna Ilves toetuvat oma mõtete asemel sajandijagu aegunud Max Weberile, on selge, et klikivampiirid on peldikuhaisus nii kinni, et ei häbene midagi ega saa jätta soristamata kellegi peale. Nii pole imestada, et just aastal, kus Viljandi pärimusmuusika festival on teinud järjekordse sisulise arenguhüppe, ilmuvad lõbulehekülgedele kiimalised, kes kutsuvad üles madalaima nimetaja alusel arutlema teemal „Õllesummer” vs. „Viljandi Folk” ja esildub ridamisi asjatundjaid folgi mandumise alal.
Inimkonna mõistus kahanes päevaga 7%
Kui mingil inimvaimu saadusel kaob (või puudub) ennustamisvõime, siis ei saa tõenäoliselt tegu olla teadusega. Majandusteadus on ehk küll suutnud mõne vana teooria toel maailmamajanduses toimuvat tagantjärele tarkusega põhjendada, kuid akadeemilist seletust selle kohta, mis hakkab edaspidi juhtuma ning kuidas vankrit rööbastel hoida, pole siiamaani kosta olnud. Teadusest tühja kohta on usukuulutajad alati varmad täitma ning praegune aeg pole erand.
Eesti areng 20 aasta jooksul: soovid ja tegelikkus
Sissetulekute kasvuga kaasas käiv suurem nõudlus heaoluteenuste järele on universaalne nähtus, millele erinevad kapitalismi tüübid pakuvad oma lahenduse.
Paarikümne aasta jooksul toimunu hindamisel on mitmeid võimalikke lähekohti. Võib võrrelda, mida kavandati ja mis välja tuli, milline oli areng teistes sarnase lähtepositsiooniga riikides. Võrdluse juures peaks arvestama, kas tulemus on vastavuses kellegi (eliidi) nägemusega soovitavast ja võimalikust või ühiskonnas üldisemalt levinud hoiakutega ses osas, kuidas on läinud võrreldes sellega, mida ette kujutati või sooviti. Kui kakskümmend aastat tagasi langes eliidi kujundatu ja rahva soovitu suurtes piirides kokku, siis praeguseks on ilmselt pihustunud nii üks kui teine ning soovid ja hinnangud tegelikult saavutatule erinevad üksjagu. Millises ulatuses see on toimunud ja millistel põhjustel on omaette teema, mida sotsiaalteadlased suurema või väiksema eduga uurivad. Üks võimalus on kirjeldada toimunut konfliktina ühelt poolt Skandinaavia tüüpi heaolumudeli väärtustamise ning teiselt poolt nn liberaalsele angloameerika tüüpi mudelile lähedase majanduskorralduse vahel. Sel on olnud oluline mõju heaolu kujunemisele ja jaotusele. Mingis mõttes on see konflikt näiline ja põhineb mõlema kontseptsiooni lihtsustamisel.Reedene rõõm
Sirbis:
Veel kord taastamisest – iseseisvuse taastamisest. Seekord Rein Raua, Marju Lauristini, Mikko Lagerspetzi, Aili Aarelaiu, Evi Arujärve ja Ilmar Raagi vaated isamaal sündinud asjadele.
Sirbis veel:
- Tallinna kilude tänapäev ja linna muistsed kohtuasjad;
- Luuletajad luuletavad luulet ja arutlevad luule üle;
- Tervendavat suveteatrit Viinistus ja Saueaugul;
- Maailmapärandi kuuluvusest;
- Väljakud võistlevad vabaduse au pärast;
- Neutraalse ruumi ergastaja Maria Arusoo;
- Parzifal jõuab Eestisse ja otse valukotta;
- Multikultuuriline Tracey Emin Londonis;
- Volgi vaimu puudutused;
- Tallinna orelifestivali igaõhtused täismajad;
- Trier ja õhtumaade melanhoolne allakäik;
- Bereczki ja ungarlaste päritolu;
- Ja nede vahele pikitult veel nii mõnigi magus tükk lugemist.
EFK – mida sellel aastal tehtud?
Tagasi vaatasid lauljad Kaia Urb, Karin Salumäe, Marianne Pärna, Aarne Talvik, Allan Vurma ja direktor Esper Linnamägi.
Kuus nädalat juuni- ja juulikuust osales EFK ooperikoorina Aix-en-Provence’i ooperifestivalil Verdi „La traviata” ja Mozarti „La clemenza di Tito” etendustel. Muljetest publiku poolelt kirjutas eelmises Sirbis pikemalt Kristel Pappel. Ka lauljatele endile kujunes töö elamusi pakkuvaks. A. T.: „Eriline sünergia osalejate vahel ja „ühise veregrupi” tunne tekkis eriti Mozarti ooperi puhul, mida dirigeeris 83aastane maailmanimi Sir Colin Davis. Esimese, vaid poole tunniga piirdunud muusikaproovi kooriga lõpetas kuulus maestro sõnadega, et kammerkoori tase on talle selle projekti parim üllatus.


