Kohtla-Järve lõpetamine

Tee väe raamat. Lao-zi järgi eesti keelde pannud Tõnn Sarv. Kujundanud Angelika Schneider. Pilgrim Books, 2011. 112 lk.

Laozi. Daodejing. Tõlkinud Jaan Kaplinski. Vagabund, 2001.

Lao-zi. Daodejing. Kulgemise väe raamat. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. Loomingu Raamatukogu 1979, nr 27, Perioodika. 64 lk. 

Laozi raamat olevat piibli järel tõlgituim raamat maailmas. Tõlgete täpset arvu ei ole ühestki allikast leidnud; kusagil on pakutud ligikaudne hinnang „üle 300”, umbes pool neist ingliskeelsed. Ka seda, kui paljudesse keeltesse kokku see hiina mõtteloo üks tuntumaid tekste on tõlgitud, pole keegi vist kokku võtnud. Igal juhul on  eesti keel üks neist. Ja kui „Daodejing’i” esmaeestindaja Linnart Mäll üle 30 aasta tagasi nentis, et „... mitmed rahvad võivad aga uhkustada tõlgete üpris soliidse arvuga”, siis praeguseks võivad ka eestlased uhkustada juba üsna mitmega.    

Saksakeelse teatriruumi ühe huvitavama ja omapärasema lavastaja Sebastian Nüblingi käe all esietendub 17. septembril Tallinnas teatris NO99 lavastus „Three Kingdoms” („Kolm kuningriiki”). See on nüüdisaja ühe  silmapaistvama briti näitekirjaniku Simon Stephensi spetsiaalselt selle lavastuse tarvis kirjutatud thriller, mille tegevus toimub Euroopa ja inimteadvuse mahajäetud soppides. Proove on seni tehtud Münchenis ja Londonis, nüüd ollakse otsaga Tallinnas. Lavastuses osalevad lisaks NO99 näitlejatele (Mirtel Pohla, Risto Kübar, Tambet Tuisk, Jaak Prints, Rasmus K aljujärv, Sergo Vares ja Gert Raudsep) ka näitlejad Münchner Kammerspielest ning Londonist. Rohkem kui neli aastat ette valmistatud lavastus etendub septembris ja oktoobris Tallinnas vaid 15 korda, seejärel siirdub lavastus Münchner Kammerspiele repertuaari ning 2012. aasta kevadel mängitakse seda Londonis World Stages Festivali raames. Nii laialdast rahvusvahelist haaret eesti teatriajalugu ei tunne.         

Sebastian Nübling, kuidas jõudsid lavastamiseni? Õppisid hoopis Hildesheimis toona äsja avatud kõrgkoolis kultuuriteadusi, seejärel olid näitleja, laulsid kvartetis, lavastamisega alustasid üpris hilja. Kuidas see juhtus?         

Ma ei oskagi seda väga hästi põhjendada. Olin 36aastane, mul oli kolm last ning ma olin töötu. Seejärel sain ühes väikelinnas kultuuriametnikuna poole kohaga tööle, pidin hoolitsema loengute korraldamise eest, et ettekandjal oleks vesi laual jms – ühesõnaga, mu loominguline karjäär oli igatpidi ummikus. Siis otsustasingi: nüüd olen ma lavastaja. Olin tahtnud seda alati teha: proovisin üht-teist ka juba siis lavastada, kui töötasin veel näitlejana vabatrupis,  aga mitte kunagi järjepidevalt. Alustasin. Töötasin esmalt amatööridega, kooliõpilastega, isegi kabarees, tegin lühikesi ja väikesi lavastusi kõikvõimalikes kohtades, nii et aastas sai kokku kaheksa-üheksa lavastust. Noortele mõeldud Junges Theater Basel oli esimene professionaalne raamistus, kus hakkasin järjepidevalt töötama, ja sellest on nüüd möödas vaid veidi üle kümne aasta. Arvan, et põhiline minu kujunemisel lavastajaks  oligi otsus ise: minu otsus, et lavastamine on see, mida ma tahan teha, ja ma teen seda. Sellele järgnes juba endalt küsimine, milliste vormide ja materjalidega tegeleda, milliste inimestega koostööd teha, kuidas üleüldse lavastatakse ja kuidas mina seda teha tahan.     

Statistikaamet rõõmustas nädal tagasi järjekordse aastaraamatuga. Nagu ikka, leidub seal ka napp kultuuripeatükk. Kultuuri „tarbimist” ei mõõdeta me riigis just üleliia mitmes kategoorias, aga andmed, mida kogutakse ja  esitatakse, kõnelevad selget keelt: tähtsaim teatri- ja filmikunsti nautimise mõjutaja on raha. Sama kehtib loomulikult raamatute ostmise jm tasulise kohta. Kitsamatel aegadel valitakse rahakoti järgi ning pole imeks panna, et kümnendi madalaima hinnatasemega kino sai ka majandusliku kitsikuse päevil külastajaid juurde, keskmiselt kolm korda kallimat piletiraha küsinud teater aga mitte. 

Õnneks on inimene leidlik ja kui raha ei  võimalda teiste (professionaalide) pakutavat kunsti nautida, siis saab seda alati ise ja täiesti tasuta teha. Aastaraamatust loeme: „Peale lugemise tegelevad paljud inimesed vabal ajal ka ise kirjandusloomega. Neid, kes vabal ajal ise proosat, lühilugusid või luuletusi kirjutavad, oli 10–74aastaste seas ligi 6%. Sellega tegeles iga nädal 1% elanikest ehk ligi 13 000 inimest.” Võimas, kuid selle reservatsiooniga, et andmed on saadud suhteliselt väikest inimhulka küsitledes ning võivad seetõttu sisaldada ka märkimisväärset viga. Ja kui need on tõelähedased, pole selle üle ka mõtet ironiseerida – vaba rahvas vabal maal tegeleb, millega tahab. Võiksime optimistlikult mõelda, et kui ikka püramiidi alus nii lai on, siis ei tohiks ka üksikute globaalsesse tippu jõudmine midagi utoopilist olla. Hakkaks nagu jälle Nobeli preemia järele lõhnama, või kuidas?