Linnainstallatsioonide festival Tallinnas 2011 ehk „LIFT11”
Linnainstallatsioonide festival sai alguse idee algatajate huvist selle vastu, kuidas tekitada kunsti Tallinna avalikku ruumi ja ka soovist selles osas juurde tuua mitmekesisust. „LIFT11” on spetsiaalselt Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 programmi raames loodud ettevõtmine. Üheteistkümne kohaspetsiifilise avaliku ruumi ajutise kunstiteose leidmiseks toimus 2010. aasta sügisel avalik ideekonkurss. Hoolimata sellest, et konkursitingimusi kirjutades püüdsime teha need võimalikult vabad, on selle tulem siiski vägagi tingimuste ja ka žürii, millesse kuulusid Endrik Mänd, Peeter Pere, Andres Kurg, Marko Mäetamm ja festivali kuraatorid Margit Argus, Margit Aule, Ingrid Ruudi ning Maarin Mürk, otsuse nägu Töid ühendab asjaolu, et nad on avaliku ruumi kunstiteosed, mille autorid on kõik kohalikud. Kui mõni töö võiks ehk sama hästi asuda ka mõnes teises paigas, kui välja pakutud, siis selgeks lähteimpulsiks on neil kõigil olnud Tallinn ja see, mis toimub pealinna avalikus ruumis. Oluline on olnud valitud asukoha läbitunnetamisel saavutatud intensiivne kontakt ja autori isiklik seos sellega. Fookuses on Tallinna „postkaardikuvandist” erinevad paigad. Lisaks kohaspetsiifilistele teostele valis žürii välja ka mõned tänavakunsti aabitsasse kuuluvad tööd nagu „Queer-kleepekakogu” ja „Audiotuur”. Tegemist oli installatsioonide konkursiga, mis sisuliselt välistas performance’i-laadsed sekkumised linnaruumi.
Reedel Sirp, paljastusteta nagu ikka
Sirbis:
Tagasivaated saavutatule. Augustis täitub 20 aastat riikliku iseseisvuse veretust taastamisest. Kolmel nädalal hindavad Sirbi autorid ühiskonna saavutusi kahe kümnendi jooksul. Sel nädalal teevad algust Tõnu Õnnepalu, Jüri Raidla, Kersti Kaljulaid, Ülle Madise ja Hardo Pajula.
Mis saab Eesti sandimatest linnadest? Kas seista külma kõrvaltvaatajana nende inimtühjaks voolamise juures või püüda tulevikku planeerida?
Ülevaated ja arvustused festivalidest ja raamatutest, näitustest, kontsertidest ja filmidest Sirib asjatundlike autorite esituses.
Intervjuud Martin Saare, Sebastian Nüblingi, Jüri Haini ja Ilmar Lehtperega.
Rohkelt mõtlemisainet terveks nädalaks.
Tants kuradiga
Kõrvuti esimeste uudistega Norra pommiplahvatusest ja laagritulistamisest riputas meie rahvalik infooraakel üles teate, et islamistid on kuritöö omaks võtnud. See olevat muuhulgas vastuseks Norra osalusele Afganistanis. Hetkel polnud vist mõtet sõpradele, kes võõrkultuuridest ja -rassidest pärinevaid inimesi niikuinii (ja enim just terrorismikalduvuse tõttu) eemaletõukavateks tšurkadeks peavad, õhtumaalaste läbi viidud koolitulistamistest rääkida. Tapatalgute viimine saarel paiknevasse laagrisse, et veelahe toel vägivalla segamatust kindlustada, mõjus sedavõrd õõvastavalt, et veendumused kippusid vankuma ja võimust võttis tundmus, et kultuuridega, kust pärinevate inimeste jaoks niisugused asjad mõeldavad on, kooselu Euroopas siiski võimalik ei ole. Laupäeva õhtul möllasid rahvalikes kommentaariumides ja õlletubades üleskutsed moslemite põletamiseks ja sajatused viikingite kättemaksust. Kuni tuli ebamugava kohmetuse saatel omaks võtta teadmine, et tegutsenud oligi viiking.
Konspektid letile!
Ülikoolides on ärevad ajad, sest minister Jaak Aaviksoo algatatud muutused ei ole kõigile kaugeltki ühtviisi meele järgi. Rektorite nõukogu seisukoht paistab olevat, et (avalikud) ülikoolid on ministri plaanidega nõus küll, kui vaid kõvasti raha juurde antakse. Kuid on ebarealistlik arvata, nagu võiks Eesti riik oma hariduskulusid (osakaaluna SKTst) piiramatult suurendada, minna mööda ka Soomest ja Rootsist, kes praegu selle ala üleilmse edetabeli tipus seisavad.
Mõistagi võib iga maksumaksja küsida, kas selle raha eest, mida ühiskond ülikoolidele praegu jagab, saab ka piisavalt tagasi. Kas see on üldse mõõdetav?
