Reedel Sirp. Tavaline Sirp.

Alates 27. juulist on SEB Galeriis avatud Külli Laikre isiknäitus „Lilled kaunishingele“. Näitusel toob kunstnik vaatajate ette orhidee-teemalise maaliseeria, mis leidis eksponeerimist möödunud aastal Draakoni galeriis samanimelisel väljapanekul.

Kolmapäeval, 27. VII.2011 avati Hobusepea galeriis Erik Mattijsseni (Holland) isikunäitus „Sleeping Beauty“ („Uinuv kaunitar“).

Erik Mattijssen on lõpetanud Gerrit Rietveldi Akadeemia Amsterdamis ja töötab alates 1988. aastast samas õppejõuna. Alates 2004. aastast on Mattijssen külalislektorina andnud loenguid ja juhatanud töötubasid Hollandi erinevates kõrgkoolides, Iirimaal, Surinames, Belgias, Jaapanis, Kanadas, Portugalis, USA-s ning aastatel 2007 ja 2010 ka Eesti Kunstiakadeemias.

Tihtilugu räägitakse Eestis muulastest nii, justkui oleks tegu kindlapiirilise ja homogeense rühmaga. Kui ajalehtedes ja televisioonis räägitakse küsitlustest ja nende tulemustest, siis tekib selline mulje. Parimal juhul on jutuks kolm rahvust: eestlane, venelane ja muu. Muu on siis see, kes pole ei eestlane ega venelane. On mõistetav, et ühiskonna arvamusi jm uurides on vaja üldistada, kuid sellele, kes pole sotsioloog vms, tundub, et ongi nii: eestlased ja muud. 

Sirbi uue vahelehe Minu Esimene Kunstikogu initsiaator ja elluviija on Eesti Litograafiakeskus ehk siis Kadri Alesmaa ja Jaak Visnap. Selle eesmärk, nagu koostajad ise on väitnud, on eesti kaasaegse kunsti ning loomulikult ka kunstnike tutvustamine, sest „näituste korraldamine on kulukas, kunst rahvast võõrandunud ning isegi teiste kultuurivaldkondade esindajad ei tunne meie nüüdiskunsti”. Esialgu  on planeeritud kaheteistkümne lisa väljaandmine. Esimene lisa on Peeter Alliku päralt.       

Kadri Alesmaa ja Jaak Visnap: Idee sai alguse 2010. aasta mais, kui rääkisime sellest ideest sulle, Sirbi kunstitoimetajale. Esialgne mõte oli avaldada igas ajalehes üks värviline kunstireproduktsioon,  millest arenes aasta hiljem eraldi ajalehe idee. Nii saab anda kunstniku kohta rohkem informatsiooni ja eksponeerida laialdasemalt tema loomingut, sõna antakse ka kunstnikule endale. Kui teha, siis korralikult. Minu Esimene Kunstikogu ilmub kord kuus.  

Suve hakul esitleti arhitektuurimuuseumis sinu uut raamatut „Aja lugu”. Sa oled arhitekt ja võiks arvata, et raamat räägib arhitektuurist, aga võta näpust – see on hoopis võimas teatmeteos ajaloost, mis algab suure pauguga ja lõpeb keskajaga. Sinu mitmekülgsus on legendaarne, aga mis sundis sind just ajalooraamatu kirjutama?         

Kindlasti oli mul ajaloohuvi (ka kunsti- ja arhitektuuriajaloo huvi) juba ammu varem, kui ma asusin arhitektuuri õppima. Kõik algas sellest, et minu ajakirjanikust isa kinkis mulle toimetusest maha kantud murdunud J-tähega klikiaegse trükimasina. Olin siis kaheteistaastane.  Alustasin muust maailmast eraldatud pööningupunkris oma „traktaatide” väljatrükkimist esialgu hoopis geograafia, looduse ja astronoomia teemal, hiljem lisandus ajalugu. Muidugi olid mu uurimistööd veidi lapsemeelsed, kuid mõni neist oli üpris mahukas ja on senini mu arhiivis tallel. Olen neid hiljem sirvinud ja häbeneda pole midagi. Süsteem on täiesti olemas ja iga puuduv J-täht on vahele kirjutatud pliiatsiga. Seejärel tekkis mul äkki  muusikahuvi, saagisin vineerist välja kitarri, õppisin sellel mängima ja laulma. Hiljem esinesin ka lavadel. Keskkooli läksin aga hoopis Nõosse füüsikat ja matemaatikat õppima. Oli hipiajastu ja hääletamistega alustatud rännakud mööda „suurt kodumaad” tekitasid kirgliku reisimishuvi, millest pole lahti saanud siiani. Kaugeis paigus sain aru, et tegelikult on maailm ikka veidi teistsugune, kui laua taga masinal toksides paistab. Reisida ongi vaja  eelkõige selleks, et tunnetada seda kohta, millest räägin-kirjutan. Mingil hetkel avastasin, et oskan joonistada, ning tekkis kunsti- ja arhitektuurihuvi.

Stabiilne kasv ei sobi kokku jätkusuutliku eluviisiga.       

2008. aastast kipuvad meedias sagedamini kasutusel sõnad olema „majanduskriis/-kasv” ja „energia(julgeolek)”. Reeglina on nende märksõnadega seoses maailma poliitikute ja majandustegelaste sõnum, et liigseks muretsemiseks pole põhjust. Midagi liiga ebatavalist ju toimumas ei ole. Tõsi küll, paljude riikide majandus on enneolematus võlakriisis, kuid see on normaalse majandustsüklite vaheldumise osa. Ja meil tuleb tõepoolest keskkonna huvides kasutusele võtta alternatiivsed energiaallikad.    Teema on akuutne aga põhiliselt seepärast, et kodanikke erutab elektri ja kütuste hind ning ka elektrituulikute või koguni tuumajaama võimalik ilmumine nende tagahoovi. Inimteadmistel ja tehnoloogial siiski kasvupiire ei ole ning maailm teeb pidevalt suuri edusamme kestliku majandus-, keskkonna- ja  energiapoliitika suunal. Võtkem näiteks kas või Eesti projekt saastekvootidele toetuvate elektriautodega. Seega võite olla muretud: olukord on pädevate institutsioonide kontrolli all ning nende mastaapsete küsimuste osas mõtleb keegi kuskil teie ja meie kõigi eest. Kui süvenete rahustavaist sõnumeist hoolimata siiski globaalmajanduses ja energeetikas toimuvasse, võiks teil kardetavasti jääda mulje, et teid on lollitatud. Tekiks tunne, nagu  viibiksite abitu kaasreisijana täiskäigul jäämäge rammival Titanicul. Igaüks, kes vaevub süvenema, mõistab paratamatult, et meie business as usual’i mudel ei toimi enam. Globaalne kasvumajandus on takerdunud loodusressursside ja keskkonnatingimuste seatud kasvupiirangutesse ning olukord on kontrolli alt väljunud. Pole kuulda, et keegi kuskil otsiks sisulisi lahendusi meie kõige aktuaalsematele probleemidele.    
Kui palju on liiga palju?    

Meie tehnoloogilisel progressil baseeruva majanduse pidev kasv ning ligi seitsme miljardi inimese äratoitmine sai tsivilisatsioonile võimalikuks tänu fossiilkütuste kasutuselevõtmisele.  Nüüd vajab globaliseerunud kasvumajandus toimimiseks juba ligi 475 eksadžauli energiat aastas. Selline number ei ole hoomatav, paremal juhul kõlab see lihtsalt nagu „väga palju”. Stanfordi ülikooli õppejõud Hywitt Crane on pidanud vajalikuks energiakoguste hoomatavuse huvides nende teisendamist mahuühikuisse, kasutades selleks nafta kütteväärtuse ekvivalenti.  Globaalmajanduse varasema keskmise kasvu (ca 4% aastas) saavutamiseks peaks meie kuubik lisaks veel ca 2% aastas kasvama.   

Inimkonna 13km3 energiatahukas koosneb naftast (ca 5km3), söest (ca 3,4km3), maagaasist (ca 2,6 km3), hüdroenergiast (ca 0,7 km3), bioja jäätmekütustest (ca 0,6 km3), tuumaenergiast (ca 0,6 km3), geotermaalenergiast (0,04  km3) ning tuule- ja päikese(elekter+soojus) energiast (0,03 km3). Seega on taastumatute fossiilkütuste osa 11 km3 ning olulisim roll inimkonna energiatarbes naftal, mille aastavajadus ületab 6 Võrtsjärve-täit (ruumala 0,8 km3) ehk Emajõe vooluhulga umbes 26 kuu jooksul (70m3/sekundis). Nüüd kinnitab isegi Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA), et planeedi naftatootmise tippseis, nn Peak Oil, on tänaseks minevik.¹ Toornafta kättesaadavus  kahaneb seega pöördumatult ja kõik energiahinnad kasvavad. Nafta pearolli tõttu globaalses energiasisendis hoiatavad nii IMF kui ka näiteks Pentagon tulevikustsenaariumeis,2 et olukord seab tõsiselt ohtu nii globaalmajanduse kui -geopoliitika. On ju nafta otseselt või kaudselt hädavajalik kõigi teiste energiasisendite, toidu, toormete, kaupade ning teenuste hankimiseks ja tootmiseks, rääkimata transpordist. Nafta hinnal ning kättesaadavusel on põhjapanev mõju globaalmajanduse igale aspektile. Statistika järgi on pärast II maailmasõda igale suurema ulatusega majanduskriisile eelnenud nafta hinna ja/või kättesaadavusega seotud šokk. Majanduskriisi puhul langeb nõudluse vähenemise tõttu muidugi alati ka nafta hind. Kuid kuni naftale aseainet leida ei suudeta, on meie uues, naftatootmise tippseisu järgses maailmas määratud kiirelt kriisi takerduma majanduse iga tõusukursile asumise  katse, sest naftahinnad kasvavad talumatuks. Peale nafta on sellel kümnendil oodata gaasitootmise tippujõudmist. Sellise olukorra tõttu on juba nüüd tohutu tarbimissurve all planeedi kolmest põhilisest energiasisendist viimane – söevarud. Teoreetiliselt oleks väga perspektiivikas suletud kütusetsükliga tuumaenergia variant (nn 4. põlvkond), rääkimata termotuumaenergeetikast, kuid vähemalt kriitilisel lähikümnendil pole nende tehnoloogiate  valmimist loota.     

Et võiksime senise tööstustsivilisatsiooniga  jätkata, peaks nafta-asendajast saadav energiahulk vähemalt üheksakordselt ületama selle hankimise energiakulutused. Seni tuntud ja kasutuselevõtmist võimaldavaist taastuvenergeetika tehnoloogiaist mahuvad kriteeriumi sisse vaid tuule- ja päikeseenergia. Need ei toeta aga mitme transpordiliigi ega ka põllumajanduse vajadusi ning nende praegune osa energiasisendites on alla 0,4%. Ideaalis tuule ja päikese osakaalu sadu kordi suurendamisele  seavad piirid juba hädavajalike toormete varud (vajalikud haruldased muldmetallid, vask jne), kõnelemata ajalimiidist ning poliitilistest ja majanduslikest komistuskividest, millega oleme Eestiski hästi kursis.     

  Eesti on paljude riikidega võrreldes väga heas positsioonis, sest põlevkivivarude tõttu on meil üleminekuks ajavaru. Kuid esmapilgul nii lihtne plaan – naftasõltuvuse vähendamiseks  elektritranspordile üleminek – on meilegi tõsine reebus. Eesti praegustes oludes tähendaks see ju tegelikult „põlevkiviautosid”. Kõikide vedelkütuste asendamiseks, tuleks elektritootmist, jaotusvõrgu võimekust ja põlevkivi kaevandamist vähemalt kolmekordistada. Jätkem kõrvale mure finantside, keskkonna, transporditaristu, akude mahtuvuse, talveoludesse sobimise jms pärast. Kaevanduskõlblikke põlevkivivarusid, mida senise tarbimise juures jätkuks ca 60 aastaks, oleks meil sel juhul vaid ca 20 aastaks - seega poole vähemaks ajaks, kui lisamist vajavate elektrijaamade tööiga.

Tänases tehnoloogilises seisus viiks tuumaelektergi meid vaid järgmisele tupikteele.³ Kriitilistes oludes püütakse üldsusele  kõikjal jätta muljet, nagu saaksime senise kasvumajandusega ka tulevikus jätkata, kasutades pelgalt taastuvenergia allikaid. Igaüks, kes viitsib mastaapidesse süveneda, mõistab, et see sarnaneb plaaniga päästa Titanic uppumisest vaid päevitustoolide laevatekil ümberpaigutamise abil. Kui kasvu puudumine energiaga varustatuses tõi majandusse korduvate kriiside jada, siis sisendi jätkuv kahanemine viiks kogu süsteemi kollapsisse. Meie planeedi praegune, „fantoomne” inimasukate kandevõime sõltub globaalmajanduse toimimisest, sh otseselt naftale ja gaasile rajatud põllumajandustootmisest. Kui nafta kallinemine tähendab samaväärset toiduainete kallinemist, siis tähendaks majanduse kollaps planeedi elanikkonna arvukuse järsku  langust. Uskuge, me ei taha näha, kuidas selline inimarvukuse langemise protsess detailides välja näeb. Taastuvenergia kiire arendamine on muidugi ülitähtis. Kuid kõik need pingutused on kasutud, kui me ei suuda õigeaegselt ette valmistada täiesti uut majandusmudelit, mis toimiks mitmeid kordi kahaneva energiasisendi puhul. Vajalikud muutused on sedavõrd fundamentaalsed, et on oma mastaapidelt võrreldavad vaid uue tööstusrevolutsiooniga. Aga  kas olete midagi kuulnud ettevalmistustest üleminekuks uuele, väheneva energiatarbega majandusparadigmale?     

  Mis on „liiga suur, et sel hävida lasta”?       

  Kuna naftatootmist pole 2004. aasta lõpust enam kasvatada suudetud, on nõudluse jätkuv kasv naftahinna mitmekordseks kasvatanud. Uuringute kohaselt saab naftasisendi kogumaksumus globaalmajandusele kriisiohtlikuks, kui ületab 5% SKTst. 2009. aasta seisuga tähendanuks see barrelihinda üle 110 USA dollari. Majanduse taluvuse teoreetiliseks ülempiiriks,  mille puhul kriisist võib saada kollaps, peetakse ca 15% SKTst, ehk hinda üle 330 USA dollari barreli eest. Põhitoorme hinnašoki üheks eripäraks on, et enam ei taha reeglipäraselt toimida keskpankade tüüpilised finantshoovad. Kui reeglina saadab inflatsioon majanduse aktiviseerumist ja SKT kasvu, siis järsk hinnatõus paneb naftat importivates riikides inflatsiooni kasvama koos langusega SKTs ja tööhõives. 2006.–2008. aastani (naftabarreli hind kasvas  kuni 147 USA dollarini) püüdis USA inflatsiooni ohjeldada tüüpilise intressimäärade tõstmisega. Sellega kaasnesid likviidsusprobleemid, mis on enamasti riskiks hoopis väga madalate intressimäärade puhul. Intresside, elukalliduse ja töötuse üheaegne kasv kiilus kinni „Ameerika koduprogrammi”, mis oli föderaalvalitsuse pika pingutusega sisemajanduse ergutamiseks üles puhutud. Seda hallanud suurpangad kukkusid kokku koos sama programmi külluslike  rahavoogude toel loodud finantspüramiididega, käivitades globaalse finantskriisi. Intressimäära langetamisel aeglustub küll SKT langus ja pidurdub töötuse kasv, aga üliohtlikult kogub hoogu inflatsioonikeeris. Loota lahenduseta olukorra paranemiseni aega võita lihtsalt „raha juurde trükkides” ja välisvõlga kasvatades – selle luksusega saab riskida vaid USA. Vähemalt niikaua, kuni maailm vajab dollareid reservvaluutana sellesama, üha kallineva musta kulla ostmiseks. Toormeturgudel kaubeldakse tänini vaid USA dollari vahendusel ja vähemalt BR ICS4 ühenduse maad tõstavad juba üsna resoluutselt häält selle kõikuva rahaühiku kukutamiseks maailma reservvaluuta positsioonilt. Põhimõtteliselt sama meelt näivad juba olevat ka ÜRO ja IMF. Seni võib oma inflatsioonisihte enam kui kolmekordselt ületav USA siiski õhutada rahvast rohkem tarbima, et pidurdada sisemajandust  elavdades riigi võlakriisi. On selge, et nafta hind suurkriisideta enam oluliselt ei lange. Valuutasõja ägenedes ning võlausaldajate lootuste hajudes pole kardetavasti ka USA majandus enam „liiga suur selleks, et hävida lasta”.       

    Plaan hoogsama rahakulutamisega oma võlgasid vähendada on muidugi pretsedenditu. Soov senist elustiili ja kulutamist mitte koomale tõmmata näib üldjoontes arusaadavam. Ehkki nt Kreeka on oma võla suhtarvudelt USAst paremas seisus, on valik viletsam. Praeguses maailmamajanduse seisus oleks aga mõne heaoluriigi „pankrott” hävitav löök. Uus kriis  võib vallandada globaalse doominoefekti, sest viimastel aastatel on kriitiliseks kasvanud enamiku naftat importivate riikide võlakoorem. Majandushäired on kõikjal alanud koos naftahinnast sõltuvate põhitoormete ja vältimatute kulude (toidu, energia, kinnisvarakulude, transpordi jms) ebaproportsionaalse kasvuga nii elanike kui ettevõtete eelarves. Nafta tipphindade juures võis lisaks kõikjal näha survet majanduse deglobaliseerumiseks. Näiteks asusid  USAs börside üldise languse taustal tõusule sealse terasetööstuse aktsiad. Kuigi ostud olid vähenenud, ei liikunud USA-le vajalik teras siis enam maagina Brasiiliast Hiinasse, sealt toorikuina Jaapanisse ning valmistooteina USAsse. Varem liigkalliks peetud kodumaine teras osutus ühtäkki soodsamaks. 

Naftat importivates heaoluriikides (laenumajanduse sfääris) formeeruvad häired kõigepealt finantsprobleemideks. Iroonilisel kombel on aga enamik naftat eksportivaid riike oma loodusolude tõttu põhitoiduainete suurimate importijate hulgas. Kulutused toidule ja energiale on enamasti arengumaadel kõik, mida rahva põhiosa endale lubada on saanud. Nende järsk hinnatõus viib seal kohe poliitilise ebastabiilsuseni, sest võimatutes hindades süüdistatakse eelkõige oma valitsuse saamatust või korrumpeeritust. Spontaanselt tekkivate rahutuste5 külge haagivad end kiiresti  opositsioonilised poliitliikumised ning toiduja tööpuudusele lisandub „demokraatiat janunev” vägivald. Muidugi ägenevad naftarikaste piirkondade ümber geopoliitilised pinged ja kasvab relvakonfliktide arv. Selline segu paneb seni veel suhteliselt parema elujärjega riikide suunas liikuma põgenike lained. Kui rikkamad riigid ei suuda jätkata seniste majandusabiprogrammidega (loe: piiride pidavuse kinnimaksmisega), siis ollakse sunnitud tegelema  pagulasvoogudega. Muidugi kutsub kahanev heaolu rahva rahulolematuse esile kõikjal. Kriisi süvenedes käivituvad analoogilised protsessid ka senistel heaolumaadel, eeskujudeks Kreeka, Hispaania jt. Kõikjal maailmas hakkab edu saatma (rahvus)populistlikke ning (usu) äärmuslikke poliitliikumisi, halveneb rahvusvaheline koostöö nii majanduse kui sise- ja välisjulgeoleku alal. Riigid rakendavad üha enam protektsionistlikke meetmeid, globaalne  kaubavahetus hakkab taanduma ning globaliseeritus hääbuma. Kuidas selline iga järgneva kriisilainega süvenev protsess detailides välja näeb, võib juba uudistest jälgida. Aga kas olete kuulnud majanduse varuplaanist deglobaliseerumise võidukäigu puhuks?   

Milline on stabiilne ja jätkusuutlik kasv?     

Meie heaolu alusena postuleeritakse stabiilset majanduskasvu, milleta moodne majandusmudel ei toimi. Koos majanduskasvuga on kasvanud planeedi elanike arv. Võttis miljoneid aastaid, et inimliigi arvukus jõuaks oma esimese miljardini 1800. aastaks. Söe, nafta ning gaasi abil läks „demograafilisel plahvatusel” järgmiste miljardite lisamiseks vastavalt 130, 33, 15, 13 ja 12 aastat.6 Loomulikult kasvab samas tempos toiduainete nõudlus, mahud kõikvõimalike  loodusressursside ammutamises, jäätmete tekitamine jms.   

Püsiv stabiilne kasv mingi protsendi võrra igas ajaühikus allub muidugi eksponentfunktsiooni reeglitele ning teatud perioodi tagant kahekordistab kasv algväärtuse. Füüsik Albert Bartlett7 kasutab võrdluseks näidet pooldudes paljunevast bakterist katseklaasiga piiratud  keskkonnas: „Stabiilselt jätkuva kasvu puhul saab 1-st bakterist 2, 2st 4, 4st 8 jne. Oletagem, et bakteri poolestusaeg – kahekordistumise periood – on 1 minut ning kui me kell 11.00 asetame oma katseklaasi ühe bakteri, siis näeme tunni aja pärast, kell 12.00, et katseklaas on täis. Tähelepanuväärne on küsimus – millal oli katseklaasist pooleldi täis? Õige vastus ... kell 11.59, sest bakterid kahekordistavad oma arvukust kord igas minutis. Teine tähelepanuväärne  küsimus: kui oleksite ise üks (mõtlemisvõimeline) bakter selles katseklaasis, siis mis kell hakkaksite esmakordselt kahtlema, kas ei ole katseklaasi ressursid mitte otsa lõppemas? Spikriks: viimase 5 minuti jooksul nägi katseklaasi ressursside ärakasutatuse määr välja nii: kell 11.59 oli läinud 50%; 11.58=25%; 11.57=12,5%; 11.56=6,25%. Kella 11.55ks ehk ainult viis minutit enne lõppu, oli ressurssidest ära kasutatud vaid ca 3% !”. Tõepoolest – kui paljud meist aduvad viis minutit enne lõppu, et kohe on saabumas katastroof? Kasutamata ressursside 97%ne varu meie katseklaasis ju lausa „kisendab” kasvu ning arengu järele ... Ja millal oleks siis õige aeg alarmi tõsta? Selle üle tasub mõelda, sest täpselt samadele reeglitele allub meie globaliseerunud majanduse kasvuparadigma, mis koos nafta, metallide jms taastumatute ressursside püsivalt kasvava kasutamisega on aluseks inimtegevuse püsivale kasvule ... planeet Maa nimelises katseklaasis. Me teame, et meiegi oleme juba jõudnud kella 11.59 seisu õige mitmete oma liigile elutähtsate ressursside osas.8 Mis saab edasi? Ehk suudame varsti, tänu teadmiste ja tehnoloogia arengule, kaaluda mõne elamiskõlbuliku planeedi asustamist ning selle (lisa)ressursid kasutusele võtta? Ennetades sellist küsimust, jätkab Albert Bartlett oma mõttelise  eksperimendiga: „Oletagem, et mõned meie katseklaasi asukatest oleksid juba kell 11.58 (25% juures) mõistnud, et ressursid on kohe-kohe otsa lõppemas. Oletagem, et kõigi oma võimaluste ja teadmiste mobiliseerimise korral leiaksid bakterid meie laborist, planeedilt või avakosmosest koguni kolm tühja elamiskõlbulikku katseklaasi. Kõige seni tuntuga võrreldes kolossaalne ressursivaru peaks neile ilmselgelt looma võimalused jätkata! Oluline  küsimus on, kui pikalt saaks jätkuda stabiilne kasv nüüd, elutähtsate ressursside neljakordistudes.     

Asjad kulgeksid järgmiselt: kell 11.59 on katseklaas nr 1 pooltäis, kell 12.00 on nr 1  ääreni täis, kella 12.01ks on täis nii 1. kui 2. katseklaas ning ... kella 12.02ks saavad täis kõik neli katseklaasi. Meie bakterite eluvõimalustel ja arengulool on sellega lõpp”. Bakterite kasvuloo moraal on selge: stabiilne kasv ei sobi kokku jätkusuutliku eluviisiga. Kestvalt saab jätkuda vaid kvalitatiivne, mitte kvantitatiivne areng. Selle taipamiseks piisab pelgalt eksponentfunktsiooni reeglite mõistmisest. Väljend „jätkusuutlik stabiilne  kasv” on oksüümoron. Kõikvõimalike „ekspertide” vastupidised väited saavad tuleneda kas rumalusest või küünilisest hoolimatusest, sest iga „jätkusuutliku stabiilse kasvu” jutlustaja suunab meid ja meie järeltulijaid baktereina kuhtuma Maa-nimelises katseklaasis. Kas teie olete aga kuskil kuulnud senise kasvufetiši hülgamise plaanidest?     

  Kui ka teie pole juhtunud kuulma majandusja poliitikaringkondades tänaste põhiküsimuste sisulisest arutamisest või vähemalt  nende väljaütlemisest, siis ei tasu loota, et keegi kuskil meie eest mõtleb. Vaikus võib tähendada, et neile küsimustele vastamist peetakse lootusetuks või et meie tsivilisatsiooni Titanic ongi juba uppumas ning laevaohvitseridel pole enam muud plaani kui vältida „asjatut paanikat” muretult lõbutsevate reisijate hulgas. Ilmselt tuleb meil ikka ise mõtelda ja ka tegutseda. Mõtelda globaalselt ja tegutseda lokaalselt.9     

1 Viitega IEA peaökonomisti Fatih Biroli vastavale intervjuule: http://www.transitiontowns.org.nz/node/3116.

2 IMF World Economic Outlook: http://www.imf.org/external/pubs/ft/weo/2011/01/index.htm , ptk 3;  Department of Defense, Operational Energy Strategy Report to Congress: http://www.wealthwire.com/news/energy/1313.

3 Seni tüüpiliste tuumajaamade rajamise ja kasutamise energeetiliseks kuluks iga 100 kWh toodetud energia kohta, arvestades kõikide jäätmete ja ka jaama enda utiliseerimisega, loetakse 20 kWh. Et tasuvussuhe 5:1 jääb alla tänasele kasvumajandusele kriitilise alampiiri (ca 9:1), pole tänaste tehnoloogiatega tuumaenergiat võimalik energeetilise subsideerimiseta toota. Elektri müügihinnaga  seda suhet muuta ei saa. Ka põlevkivielektri tootmise tasuvus on kriitilisel piiril, kuid palju lootusetumad on näiteks biokütused, mis ei küüni üle suhte 3,5:1. Vt nt: http://www.eoearth.org/article/Net_energy_analysis ; http://www.mendeley.com/research/life-cycle-energyandgreenhouse-gas-emissions-of-nuclear-energy-a-review/ ;

4 BR ICS (Brazil, Russia, India, China, South-Africa) – majandusühendus, mis pretendeerib G7 asemel juhtrollile naftatootmise tipu järgsel planeedil, sest ühendab üle 25% maismaast, üle 40% rahvastikust ja üle 20% majandustoodangu kogumahust ning omab ületamatut ühispotentsiaali majanduskasvu, geopoliitilise mõjujõu, maavarade jms osas.       

5 http://maps.google.com/maps/ms?ie=UTF8&hl=en&msa=0&msid=203015973545354677871.000499b16caba320e204a&ll=10.141932,16.523438&spn=127.624983,225&z=2&source=embed. 

6 Elanikkonna kasvukiirus saavutas kõrgpunkti 1970. aastail.  Nüüdseks on see langenud ca 1,1%ni, ehk juurdekasvuni ligi 80 mln aastas. Seega lisandub meie planeedile üks Saksamaa-täis inimesi igal aastal. 

7 Suur tänu professor Albert Bartlett’le lahke loa eest tema loengumaterjalide vahendamiseks Eesti avalikkusele. Vt ka videoloengut http://www.youtube.com/watch?v=F-QA2rkpBSY&p=6A1FD147A45EF50D&playnext=8.   

8 Ressurssidest veel: Kaupo Vipp, Piiramatu kasvu piiridel. – Sirp 21. X 2010.     

9 Nõuandeid: http://www.dynamiclist.com/?worldview/whattodo; http://transitionnetwork.org/blogs/robhopkins/2011-02-28/ingredients-transition-peak-oil-resolutions.

Rahvustunde olemasolu ei tähenda veel automaatselt kogu diskursiivse välja tingimusteta aktsepteerimist koos keelepoliitika, võidupüha paraadide ja aaviksoolike arusaamadega ajaloo (ära)kasutamisest.       

R. J. B. Bosworth, Natsionalism – moodsa rahvuste maailma religioon. Tõlkinud Taavi Orgla, toimetanud Lyyli Virkus. Pegasus, 2011. 246 lk.       

Vajadus kriitilise arutelu järele rahvusluse ja eestluse teemadel on muutumas karjuvaks. Lühikese ajaga on Eesti rahvusdiskursus jõudnud punkti, kus laulva revolutsiooni järgne ekstaatiline patriotism on pärast juubeliaastat 2008 taas vaibunud ning asendunud vaikusega. 

Kuigi otseselt avalikus diskussioonis enam rahvuslikele tunnetele, eestluse olemusele ja rahvuse säilitamise imperatiividele eriti sageli ei viidata, on rahvusluse, neoliberaalse majanduspoliitika ja autoritaarse retoorika sümbioosi süvenemine poliitilises sfääris üha selgemini tajutav. See tendents teeb ühiskondlikult muret, ehk on ka intellektuaalselt intrigeeriv.