Uued CO2 kasukad vanadele majadele

Hommikuti, kui mu arvutisse hakkavad tungima mahukad pressiteated olukorrast kultuuripealinnas, tekib ikka küsimus: ei tea, kas  need pressikirjutajad ka ise neis kohtades on käinud, mida nad minusugustele maha püüavad müüa? Tõenäoliselt mitte. Või siis on nad täiesti küünilised valetajad. Näiteks väidetakse järjekindlalt, et „kultuurikilomeeter on valmis ja rahvale avatud” ja et sellega koos „avanes linn merele”. Tallinnast kaugemal elutseja võib nende valedega äragi petta, see, kes kohale läheb, „kultuurikilomeetrilt” merd või kultuuri otsib, saab seal varemete, tühermaade, prahi ja  ebaturvalise atmosfääri keskel vonkleval odava Hiina tolmuga kaetud pinkideta rajal sajakordselt petetud. Ei mingit merd, välja arvatud vana kalasadam, kuhu pääses ka ilma „kilomeetrita”. Ja veel vähem kultuuri, kui ehk välisabi toel lennusadama angaaridesse rajatav muuseum välja arvata (sellel pole kultuuripealinnaga mingit pistmist).    

Ühel pool on islamiäärmuslased ja valitsuse sõjavägi, teisel aga Atlase kloostri mungad ja rahumeelsed moslemid.       

Mängufilm „Inimestest ja jumalatest” („Des Hommes et des Dieux”, Prantsusmaa 2010, 120 min), režissöör Xavier Beauvois, stsenarist Etienne Comar, operaator Caroline Champetier, produtsendid Pascal Caucheteux ja Etienne Comar. Osades Lambert Wilson, Michael Lonsdale, Oliver Rabourdin jt. Linastub kinos Solaris.       

Režissöör Xavier Beauvois’ „Inimestest ja jumalatest” lähtub tõsielulistest sündmustest. Alžeerias Atlase mägedes Tibhirini küla külje all väikeses kloostris elab kaheksa prantsuse tsistertslasest munka heas läbisaamises kohaliku moslemikogukonnaga. Samas on täie hooga käimas kodusõda ning paratamatult jõuab verevalamine viimaks ka Tibhirini. Valitsus soovitab munkadel naasta Prantsusmaale, enne kui hilja. Vennad otsustavad külaelanikke toetada ning paigale jääda. 

Katrina Kalda. Eesti romaan. Tõlkinud Anti Saar. Kujundanud Britt Urbla, toimetanud Kaia Sisask. Varrak, 2011. 190 lk. 

Olen juba aastaid oodanud, millal ilmub mõne välismaale siirdunud eestlaselt välismaa keeles  kirjutatud romaan. Nüüd nad siis tulevad. Tublid on meie tüdrukud. Esimene pääsupoeg oli Tiiu Näveri, kelle jutt ilmus Soomes antoloogias „Vaata uussoomlast!” („Mikä ihmeen uussoumalainen?”) teiste uussoomlaste juttude seas. Esimene täisjõus pääsuke oli Irja Kass, kes kirjutas Saksa lugejaskonna tarvis ringi oma eesti keeleski ilmunud omaeluloolise teose „Kuidas ma lähen”, teine pääsuke on nüüd Katrina Kalda prantsuse keeles kirjutatud „Eesti romaan”, mis äsja eesti keeli ilmunud. Ei Irja Kassi ega Katrina Kalda raamat ole mingi lihtne lugemine. Esimene oma raske teema poolest – igapäevane võitlus rinnavähiga –, mis lugeja õnneks suure hulga musta huumoriga varjutatud, teine ülitõsise kirjutamise stiili poolest. Ent proovime alustada algusest.       

Indrek Teder: „Üks vaikuse tsooni pandud teema on Eestis venekeelse elanikkonna positsioon. Ma olen seda teemat korduvalt torkinud, aga kahjuks eriliste tulemusteta.” 

Õiguskantsler Indrek Teder, mõne nädala eest kohtunike foorumil peetud ettekandes sidusite juriidilised küsimused laiema filosoofilise kontekstiga (Foucault) ja osutasite, et juura pole täppisteadus ning et juura valdkonnas vastu võetud otsused on „toodetud” või konstrueeritud ja sisaldavad inimlikku, ilmavaatelist ja subjektiivset osist. Soovitasite riigikohtul püüda neid momente selgemalt lahti kirjutada. Mis viis teid just nüüd selliste mõteteni ja pani juura valdkonna läbipaistvuse suurendamise initsiatiiviga välja tulema, ajal kui mitmed juhid meditsiini- ja majandusasutustes (PERH, Eesti Pank) teotsevad just suurema suletuse lipu all?         

Õiguskantsleriks saades mõtlesin, millised on Eestis ühiskonnas niisugused turvalised vaikusetsoonid  või kes on meil sellised monarhid, keda avalik kriitika kuigivõrd ei puuduta. Üks niisugune institutsioon on kindlasti riigikohus. Ebastabiilsuse perioodil, nagu üleminekuaeg, oli vajalik, et vaidlused said ühese ja selge lahendi. Avatud ühiskonnas ei saa aga olla sfääre, mille üle ei diskuteerita. Mõtlesin nende teemadega väljatulemise peale juba aastaid tagasi, ent siis algas majanduskriis, mille ajal selline teemapüstitus ei tundunud  vastutustundlik. Kuid majanduskriis näitas, et Eesti ühiskond on jõudnud sinnamaani, et me saame hakkama, kuigi teinekord ränka hinda makstes. Eesti ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Selline ühiskond võib viisakalt ja konstruktiivselt kõike analüüsida ja kritiseerida, sealhulgas ka riigikohtu lahendeid. Kus on kaks juristi, on tihti kolm arvamust. Muidugi, otsused tuleb ära teha. Arutamine ei tähenda riigikohtu  otsuste täitmata jätmist, täita tuleb ikka. Kuid otsusteni jõutakse sageli erinevate variantide hulgast valides. Mitte alati ei paista see valikupõhimõte aga riigikohtu otsusest välja. Valik tähendab alati kaalumist erinevate väärtuste vahel. Miks mitte aga kirjutada ka otsusele eelnenud arutluskäik otsusesse sisse? Lühidalt ja arusaadavalt kirjutamine on suur kunst, kuid kui Riigikohtu otsuste põhjendused on nii kirja pandud, siis on võimalik nende üle ka debateerida.   

Timo Steinerit tuntakse kui erakordselt tegusat ja mitmekülgset kultuuritegelast: ta on koolidirektor, muusikaajakirjanik, helilooja ja produtsent. Tema juhtida on Tallinna Muusikakeskkool, kord nädalas astub ta üles saate „Mi” juhina Eesti Televisioonis ning aitab heliloojate liidus produtsendi ja kunstilise juhina korraldada Eesti muusika päevi. Lisaks sellele valmivad aga ka suuremad ja väiksemad helitööd: alles äsja kõlas Canterbury uue muusika festivalil „SoundsNew” esmakordselt tema „Merekaanon” (esitajaks Londoni ansambel CoMA) , 10. juunil aga tuleb Noblessneri valukojas lavale Nargeni festivali tellitud täispikk ooper „Kaks pead”. Timo Steiner heidab vestluses kolleeg Malle Maltisega nende kahe esiettekande vahepeal pilgu oma töödesse-tegemistesse.         

Malle Maltis: Sinu vastutusrikkaid ameteid kõrvutades tekib kohe esimene ja väga loogiline küsimus: kuidas sa seda kõike jõuad? Kuidas hoiad oma töid ja tegemisi tasakaalus nii, et veel ka muusika loomiseks aega ja energiat jätkuks?         

Timo Steiner: Mulle tegelikult meeldib, et päevad on täis tegemisi, mis saavad toitu erinevatest allikatest: ilmalik korraldaja-allikas ja loovallikas on omavahel üsna liikuvas suhtes,  vahel nügivad teineteist veidi, siis voolavad rahumeelselt teineteise kõrval, tihti saab ka ühte allikat teise rikastamiseks ära kasutada … Olen tähele pannud, et loovallikas toob kaasa toreda eluvõõruse. Kui olen muusikakirjutamise sees, siis imestan ka ise, kui abitu maailmaga suhtlemisel olen: ikka kipun pea ja varba ära lööma ja seda nii otseses mõttes kui ülekantult ... Aga minus on ka ametnikku, kes tunneb rõõmu rutiinist ja täpsusest. Inimeses  ju ongi tegelikult mitu mina sees, nii et õigem oleks „mina” kohta öelda „meie”. Sina asemel ju „teie” vormi kasutatakse ... Ega ideaalset tasakaalu vist leida ei olegi võimalik. Mats Traat on öelnud, et luuletamine on vastukaaluks argisele päevale. See võiks ju olla üks toimiv mudel, aga praktikas nõuab muusika loomine siiski nii palju energiat, et argipäeva väsimuse pealt on seda teha üsna raske. On isegi üllatav, millist energiat see väliselt  ju istuv töö endale tahab. Mäletan, et kui olin kodus haige – sellise kerge külmetusega –, siis mõtlesin, et nüüd on hea rahulik noote ritta panna, aga pidin tõdema, et peale iga viie minuti tagant higist tilkuva särgi vahetamise rohkemaks jõudu ei olnud ... Olen veel tähele pannud, et loomingu juurest saab asjaajamise juurde minna kohe, kui selleks tuju tuleb. Vastupidi on aga üsna keeruline. Aeg on loomiseks küll päeva planeeritud,  aga kas seda ka kasutada saab, oleneb paljudest asjadest: väsimusest, meeleolust, pooleliolevatest asjadest korraldusmaailmas, mis ikka peas tuksuvad, tahtest keskenduda, hingerahust ... Üks inspireeriv isik on mulle olnud siin dalai-laama, kes on olnud nii Tiibeti vaimuelu kui valitsusjuht ja mõnigi neist on suutnud olla mõlemas vallas edukas – tähendab on võimalik! Nüüd muidugi astus dalai-laama ilmaliku juhi kohalt tagasi, aga siin on teised põhjused ... 

Laupäev, 28. mai, Eesti kaasaegse kunsti muuseumi  tagahoov. Kell on 21.12, käimas on gaalaõhtu: kelnerid valavad pokaalidesse šampust, publik on jagunenud salkadesse ning ringi hõljub roosas kleidis ning võimsalt meigitud Kiwa. Hoovi parempoolses nurgas on lava, lava peal pole kedagi. 21.34 on olukord täpselt samasugune, ainult šampus hakkab otsa saama. Kümme minutit hiljem rivistatakse Köler Prize’i nominendid üles ning lavale kargab Marco Laimre. Järgneb ohtrate statement’idega kõne: kuulajad saavad teada nii seda, et auhinna puhul on tegemist Eesti  kaasaegse kunsti kõige olulisema preemiaga, kui ka seda, et Köleriga pole auhinnal mitte mingisugust seost, see olevat vaid pohmellise päeva vaimuvälgatus. Huilged ja aplaus. Edasi – latekskostüümis Katrin Essensoni hööritlev performance koos hiiglasliku toruga. Lõpuks on kell veerand üksteist ning on aeg laureaadid välja kuulutada: publiku lemmik on maalikunstnik Tõnis Saadoja ning peapreemia pälvib skulptor ning installatsioonikunstnik Jevgeni Zolotko.