Reedel Sirbiga kaasas Diplomaatia

Kui eelmine „Eesti lugude” filmivalik („Normaalne inimene”, „Töölise portree”, „Keelatud vili” ja „Helene elukool”) sisaldas lugusid Eesti inimeste töistest ja majanduslikest muredest ning materiaalsest toimetulekust, siis seekordses filminelikus siirdutakse baasist pealisehitusse ehk siis tegeldakse peamiselt sellega, mis materiaalselt kindlustatud Eesti inimeste kupli all toimub ning milliseid tegevuslikke vorme see reaalses elus on võtnud.    

Peter van den Brinkiga vestlevad Kadrioru kunstimuuseumi juhataja Kadi Polli ja kuraator Greta Koppel.       

 9. aprillil pidas Kadrioru kunstimuuseumis  avaliku loengu ühest XVII sajandi Hollandi nimekamast ajaloomaalijast Jacob Backerist Madalmaade kunsti maailmakuulus asjatundja Peter van den Brink. Loengule järgnes diskussioon kollektsionäär Johannes Mikkeli 1997. aastal Eesti kunstimuuseumile kingitud maali „Õhtusöök Emmauses” autori otsingute teemal. Peter van den Brinki kunstiajaloolist uurimistööd iseloomustab kõrgendatud  tähelepanu kunstiteose tehnilisele küljele, huvi kunstiajaloo piiride laiendamise ning juurdunud kunstikaanonite ümbervaatamise vastu. Tema kureeritud näituse- ja uurimisprojektid on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu nii eriala asjatundjate kui ka laiema publiku seas. 2005. aastast on ta Aacheni linnamuuseumide direktor, varem on ta töötanud aastaid Maastrichti Bonnefantenmuseum’i peakuraatorina. Peter  van den Brinki visiit Eestisse oli seotud Rootsi Rahvusmuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi koostööga üleeuroopalise muuseumide kollektsioonide mobiilsuse projekti raames. 

Kadi Polli: Teil on pikaajaline näituste tegemise kogemus: Maastrichti Bonnefantenmuseum’is „Firma Breughel” (2001−2001) ja „ExtravagAnt! Antwerpeni maalid Euroopa turule 1500–1525” (2004–2005), Aacheni  Suermondt-Ludwig-Museum’is näitused Willem Kalfist (2007), Jacob Adriaensz Backerist (2009) ja Hans von Aachenist (2010). Praegu on Aachenis avatud näitus „Põhjamaade Leonardo Joos van Cleve”. Missugune on hea näitus? Kuidas olla vana kunsti näitusega aktuaalne ja kõnetada publikut? 

Tõtt-öelda on väga oluline mõelda näituse teema üle piisavalt kaua ja pingutada selle nimel, et idee ja materjal oleksid tõesti head. Mingil juhul ei saa alahinnata näituse atmosfääri: kunstiesitusviis, valgus, seinte värv, riputamisviis, teabeesitlus jne. Inimesed peavad näitust külastades tundma end õnnelike ja inspireeritutena ning tahtma näitusele  tagasi tulla. Ning head näitust peab õigel viisil turustama: tundke oma publikut ning jõudke temani! Hoolitsege selle eest, et olulised ajalehed näitust kajastaksid ning teeksid seda varakult. Hoolitsege selle eest, et näitus saab õige pealkirja: hea pealkiri on sild näitusepublikuni, ent see peab puudutama põhiolemust, mida tahate näidata. „De Firma Breughel” oli minu pealkiri, aga „ExtravagAnt!”ei olnud. Viimast pean siiani ebaõnnestunuks: semantiline  pealkiri jäi publikule arusaamatuks. Minu valik oleks olnud „Extravaganza”. Olematu sõna, aga selline, mis kõigil, Tallinnast Madeirani, seostub Antwerpeni manerismiga. Minu tõsise meelelaadiga direktor kartis, et see meelitaks ligi külastajaid, kes muidu läheksid erootikamessile (palju nahka), ent just see oligi mu kaalutlus! Palju paremad olid Aacheni näitusepealkirjad nagu „Gemaltes Light” („Maalitud valgus”) Willem Kalfile, „Der grosse Virtuose” („Suur  virtuoos”) Jacob Backerile või „Leonardo des Nordens” („Põhjamaade Leonardo”) Joos van Cleve puhul. Need jäävad meelde. 

Ruum on väärtus. Väärtused vajavad hoidmist ja arendamist. Selles osas ei vaielda. Ruumi väärtust tunnetatakse sageli alles siis, kui ruumi on pöördumatult rikutud, kui seda on reostatud. Millal on ruum reostatud? See on keeruline küsimus ja tavapäraselt vaidluse koht, inimeste arusaamad võivad nimetatud küsimuses olla väga erinevad ja seetõttu peab selle lahendamise usaldama vastava hariduse ja pikaajalise kogemusega usaldusväärsetele ekspertidele, antud juhul arhitektidele. Inimesed mõjutavad ruumi ja keskkonda ning ruum ja keskkond mõjutavad suuresti ka inimest – mõju on vastastikune. Kõik me  ihkame kaunist ja korras ruumi, aga ka näiteks majandustegevus peab seal võimalik olema. Seetõttu ei saa ruumi kujundamisel lähtuda pelgalt ilu kriteeriumist ning ilu ja majandus võivad olla olemuslikus konfliktis. Seda konflikti ei saa alati vältida, seda tuleb tunnetada ja lahendada, tuleb leida tasakaal pooluste vahel.  

Enne viimset kohtupäeva pole omakohtul mõtet.       

Vilde teatri „Patukahetseja”, autor Isaac Bashevis Singer, tõlkija Kalle Kasemaa, dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Jüri Kaldmaa, kunstnik Ursula Noor. Mängivad Matti Linno, Rein Annuk, Ursula Noor, Aire Pajur, Tess Pauskar ja Anni Luud. Esietendus 2. IV Tartus Vilde teatris. 

Tartu Vilde teater mängib Nobeli laureaadi Isaac Bashevis Singeri romaanil „Patukahetseja” põhinevat lugu, kus Josef Šapiro teeb läbi muutuse ja läänelikust paganast saab juut. Lavastuslikult on tegemist suures osas dramaatilise ettelugemisega ning selliselt on näite ja mängu osa selles üpris mõõduka tähtsusega. Niisugune lahendus kompenseerib üsna hästi asjaolu, et osatäitjad on harrastajad ning sooritavad oma rolli üllatusi pakkumata. Amatöörlusel on professionaalsuse ees see eelis, et lähtekoht on täiesti teistsugune: kui profisportlane peab selleks, et iga hinna eest pildil püsida, viimases hädas ka dopingut sisse süstima, siis amatööridelt ei eelda seda keegi. Amatöörid võivad raja kõrval vahel ka hinge tõmmata, kui nad seda vajalikuks peavad, keegi ei hakka seda neile ette heitma ega ole selle pärast šokeeritud.    

Kõnelus 2011. aasta „Prima vista” patrooni Rein Rauaga         

Doris Kareva: Mida on rengahuvilistel oodata sel aastal „Prima vista” patrooni õhtult? Mida sina ootad publikult?         

Rein Raud: Rengat ehk seosvärssi võib kirjutada väga mitmel viisil. Mõnikord on järg osaliste vahel kindlaks määratud, kehtivad väga kindlad reeglid. Mida mina seekord tahan teha, on aga hananomoto renga, „õitealune” renga. Seda harrastati enamasti templiaedades kevaditi: kutsuti kohale rengaõpetaja, lasti temal kirjutada algvärss ja siis kõik kohalviibijad  pakkusid jätkusid sellele. Esimene värss on 5-7-5, teine 7-7 silpi ja siis kirjutab keegi kolmas omakorda. On terve rida reegleid, mida tohib ja mida ei tohi rengas teha, aga põhiline on, et kaks esimest värssi moodustaksid omavahel terviku, samuti teine ja kolmas, kolmas ja neljas; üle-eelmisega ei tohiks aga ühelgi lülil olla enam midagi ühist. On küll teemasid, mis tulevad sisse korduvalt, aga neid tuleb käsitleda eri rakurssidest, mitte nii, et kirjutad järjest ühte  pikka poeemi. Nii et iga kaks järgnevat lüli on kokku üks tervik, samas on kumbki osa ühest teisest tervikust. Õpetaja kuulas jätke, mida järjest pakuti, ja ütles aeg-ajalt: just! need read lähevad siia, aga järgmine lüli tuleb kirjutada hoopis teisel teemal.  

Nagu hiljuti tagantjärele selgus, pärineb loomeinimeste hulgas viimastel nädalatel sahinat tekitanud mõte koostada Eesti Kultuurkapitalile ajaliselt pikemaid sihte seadev arengukava juba möödunud suvest ning toonaselt rahandusministeeriumi kantslerilt Tea Varrakult. Kõike rahandusministeeriumist tulevat ei saa automaatselt halvaks pidada, kuid igasugustel „mõõdetavaid eesmärke“ nõudvatel algatustel on me riigis tugev formalismi lõhn juures. Protsess on praeguseks jõudnud peaaegu maani, kus uuel kultuuriministril, kes ühtlasi  ka kulka nõukogu esimees, tuleb otsustada, kas kogu arengukava idee kui kulkale võõras ja sobimatu ning seaduse vaimuga vastuolus olev üldse tagasi lükata või üritada võib-olla halvast algideest siiski midagi kasulikku kokku meisterdada.