Sirp jälle reedel, Roheline Värav kaasas
Sirbis:
· Põhuteater alustab, sest teisiti ta ei või.
· Kui oleks Gregory Ashworthi teha, muudaks ta Tallinna transpordipoliitikat. Ja mitte ainult, ruumiteaduste professor Groningenist teab muidki lahendusi.
· Kuidas televisioon noori püüab ja kas see ka õnnestub?
· Hingelindude lend.
· Miks me segakooriasjanduses lätlaste vastu ei saa?
· Inimese Mõõde II – eesti kirjanike tegevusest 1960-70ndatel aastatel.
· Veel neli filmi „Eesti lugude“ sarjast.
· Haapsalu õudusfilmide festival.
· Lausabsurdi kogupaugud: Ivanovid jõulukuuse all.
· Mida teeb aeg perekond Conwayga?
· Korralikud norralased Jazzkaarel.
· Kaks talenti möllas kodus – Mari ja Mihkel Poll Tallinnas ja Pärnus.
· Mitu kogutäit kehvemat luulet.
· Tudengid mõtlevad uut Otepää linna(?) välja.
· Arvamusi tähtede vaatamisest ja Facebookis elamisest, arvustusi galeriides ja kontserdisaalides toimuvast ja veel nii mõndagi.
Audiovisuaalse kunsti pulmad ja matused
Võtsin kätte kultuurkapitali viimaste toetuste vihiku, mis ilmus Sirbi vahel. Huvitav on lugeda audiovisuaalse kunsti sihtkapitali alajaotuse ca saja toetuse sõnastust, alustan järjest: osalemine, juubel, juubel, matus, toetus, toetus, osalemine, toetus, osalemine, osalemine, osalemine, toetus, reis, juubel, tõlkimine, esinemine, juubel, toetus, osalemine, osalemine, osalemine, osalemine, juubel, juubel, osalemine, juubel, toetus, toetus, juubel, osalemine (kõik loetletud toetused on toodud ilma sihteesmärgita) jne. Kulka seaduses on tõepoolest kirjas sellised eesmärgid: toetada kultuuriprojekte ja arengut, toetada silmapaistnud kultuuriinimesi (mineviku, mitte oleviku vormis) ja surma puhul nende peresid, kultuuritegijate enesetäiendamist, kultuuriinimeste mälestuse jäädvustamist ja kultuuriehitiste rajamist ning renoveerimist. Ülaltoodud toetuste loetelu, mis kordub variatsioonidega voorust vooru, on miskipärast audiovisuaalse kunsti sihtkapitalil kuidagi eriti morbiidne (sihteesmärgita toetused, matused ja juubelid). Tuleb järeldada, et kulka tegeleb olude sunnil sotsiaalhoolekandega, mis peaks olema teiste asutuste ülesanne.
Tuletornilugu
Jaan Vali, Eesti tuletornide ajalugu. Toimetanud ja kujundanud Jana Reidla. Tallinn Tulepaak OÜ, 2011. 480 lk. Näitus „Igal majakal oma tuli” Eesti Arhitektuurimuuseumis 9. IV – 5.VI. Koostajad Carl-Dag Lige, Sandra Mälk, Sirli Naska, Matis Rodin, Mait Väljas ja Leele Välja.
Oled sääl, kus mässab torm:
Kes su walgust peab silmas,
Ei see ära eksi ilmas,
Sest sa saadad sadama
Sõnaga.
J. Bergmann
Eesti muinsuskaitse üks tõsisemaid tegijaid, juba aastakümneid arhitektuuripärandi käekäiku juhendav Jaan Vali sai valmis nii sisult kui ka vormilt kaaluka raamatu Eesti tuletornidest. Tegu on tõelise kaua tehtud kaunikesega, uurimistöö tuletornidest on väldanud kaugelt üle kümne aasta.
Viimastel aastatel on jõudnud järjest ilmuda õige mitu erinevale sihtgrupile suunatud tuletorniraamatut: Kaido Haageni „Eesti tuletornide lugu”; Vello Mässi „Vana tuletorni jutud: laevad, mehed ja meri”, Hedda Peeti „Minu tuletornid”, Tiit Einbergi „Kõpu tuletorni lugu”, Peeter Peetsalu „Eesti majakamaailm” ja veel nii mõnedki tuletornidega seonduvad erialased või ilukirjanduslikud raamatud. Tahtmatult tekib küsimus – on nendele veel lisaks tuletorniraamatuid vaja? Valdkond ise on ju üsna spetsiifiline.
Populismi laineharjad
Mõni murelik suu on rutanud põhjanaabrite parlamendivalimisi hinnates väitma, et „Soome pole enam endine” ja et populist Timo Soini ning tema põlissoomlaste suuredu kõigutab otsustavalt – ja ikka halvemuse suunas – imetlus- ja eeskujuväärset Soome konsensusdemokraatiat.
Vilkalt paralleele tõmmates teistes riikides mõnevõrra üllatuslikku edu saavutanud poliitiliste uustulnukate (näiteks Rootsis või Hollandis) teravate väljaütlemistega kehtiva korra ja selle esindajate aadressil saab Soomet ees ootavast „sulgumisest, tolerantsi kadumisest” jne ühe kui mitte just maailma, siis Euroopa lõpu stsenaariumi jälle kokku küll. Soome sõjajärgse poliitika ajaloos on praegune vähemasti kolmas suurem populismilaine, millest eelmist peaksid keskealised ja vanemad Põhja-Eesti televaatajadki inimpõlvetagusest ajast veel hästi mäletama. Toona võitles tsentripopulist Veikko Vennamo poliitilise ja majandusliku eliidi korruptiivse käitumisega loosungi all „Rötösherrat kuriin!” (u „Valgekraesulid vangi!”). Pole ime, et paar aastat tagasi kraamis noorena Vennamo parteis alustanud Soini vana hea loosungi jälle välja.
Kas ühiskond saab olla inimesele jumal?
Ungari filmi- ja teatrilavastaja Kornél Mundruczó vaatleb oma töödes kaitsetuid inimesi.
Kornél Mundruczó on mainekas ungari filmilavastaja, kes loob filme ebamugavatel teemadel: tema huviväljas on vägivald, mõrvad, intellektuaalne terror, manipulatsioon – kõik see, mis tihti jääb ühiskonna varjuküljele. Selles karmis reaalsuses on Mundruczó tööde fookuses inimene – mitte poliitika, ühiskond, situatsioonid, vaid nende jõudude ees kaitsetu inimene –, kes lendab nagu puuleht iga tuuleiiliga kaasa. Tema filmid on korduvalt linastunud Cannes’i filmifestivalil ja võitnud seal mitmeid auhindu. 2008. aasta PÖFFil näidati Mundruczó filmi „Delta”, mis pälvis ka Rahvusvahelise Filmiajakirjanike Liidu auhinna. Kuigi Mundruczó on hariduselt näitleja, on ta teatrilavastajana tegutsenud vaid mõned aastad, kuulumata ühegi teatri koosseisu. Tallinnas rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil POT etenduv lavastus „Hard To Be A God” („Raske on olla jumal”) on hardcore sotsiaalne teater. 2010. aasta mais esietendunud lavalugu on saanud värvika vastukaja: „Lavastus tuleb vaatajale hirmuäratavalt lähedale. Fantastilised näitlejad ületavad reaalsuse ja illusiooni vahelise piiri” (Süddeutsche Zeitung, Saksamaa); „Ida-Euroopa hardcore-reaalsuse teater võtab hingetuks.” (Der Standard, Austria); „Mundruczó ja näitlejad esitavad jõulise pildi kohutavast maailmast, kuid vaatamata kõigele jääd sa paigale ja vaatad selle lõpuni. Hirm, manipulatsioon, sõltuvus, lootus, ebaõnn, hoolimatus ja rumalus šokeerib, kohati ajab lausa marru, kuid iga hetk on ehtne” (Volkskrant, Holland).
